veel kord.” Maddie sirutas käe välja ja vaatas, kuidas mehe tugevad sõrmed tema omade ümber põimuvad. Tekkis mingi side, Maddie astus sammu tagasi ja lasi käest lahti. Ta tõstis pilgu ja märkas mehe silmis üleannetusesädet.
„Pole tänu väärt. Kaunite naiste päästmine on mu eriala.” Mark istus oma Land Roverisse.
„Seda te mainisite jah.” Maddie neelatas, et saada lahti klombist kurgus. Sellest oli juba terve igavik – kui täpne olla, siis kogu Johni surmast möödunud aeg –, kui keegi teda kauniks nimetas.
Saates pilguga autot, kuni see kurvis silmist kadus, märkas Maddie, et ida pool kogunevad pilved. Taas kerkis esile Johni surmast põhjustatud valu. Ta oli ju teinud kõik endast sõltuva, et mees elaks. Ta oli andnud kõik, aga sellest polnud piisanud. Üle Maddie põskede hakkasid voolama pisarad. Ta peatus roosi juures, mille veripunaseid õielehti valgustas päike. Maddie tundis, et tema süda purunes taas tuhandeks killuks.
„Hannah, me peame minema. Maddie seisis trepi ülemisel astmel ja ootas. „Hannah?” hõikas ta uuesti ja kõndis mööda koridori Hannah’ toa poole.
„Jaa, jaa. Juba tulen.” Hannah lõi ukse pauguga kinni.
„Tore. Meil on aeg kokku lepitud ja ma ei taha hiljaks jääda.”
„Jaa, ma tean. Sa ei taha kunagi hiljaks jääda.”
Maddie heitis tüdrukule kõõrdpilgu, kuid ei öelnud midagi ja läks Hannah’ ees auto juurde.
„Panid turvavöö kinni?”
„Loll küsimus.”
Maddie pööras auto ümber, ta kartis sõita ja tundis ennast nagu vana naine, kui ta rooli pigistas, otsekui oleks elu kaalul. Tagasivaatepeeglis paistis peas sädelev uus hall juuksekarv, esimesi oli ta märganud Johni matusepäeval. Ta oli läinud magama ainsagi halli juukseta, ärgates oli neid peas kümme ja ta kitkus need kohe välja. Maddie valvsusest hoolimata ilmusid hallid karvad ärevaks tegeva regulaarsusega ikka uuesti.
Kui Maddie tundis, et võiks korraks pilgu teelt ära pöörata, nägi ta, et Hannah uurib hoolega hekke. Ta oli kindel, et tüdruk kardab seda uut algust. Tegelikult tuli see nii halval ajal, kui üldse võimalik – Hannah’ lõpueksamite aastal.
„Mis kooli me siis lähme?”
„Kõigepealt Mullioni. Pole küll parim valik ja sa saad jääda sinna ainult aastaks ning pead siis jälle kooli vahetama. Teine on Helston.”
Hannah vaatas Maddiet. „Miks ma otsin kooli üheks aastaks? Kas me lähme siis Londonisse tagasi?”
„Ei, lihtsalt see on väiksem kool ja ma arvan, et sul on seal lihtsam kohaneda.”
Hannah pööritas silmi.
„Ma mõistan, et see pole see, mida sa tahad, aga meil polnud valikut.” Maddie teadis, et neil on vedanud, et midagi üldse valida on, sest kohta saada võis olla raske. Maddie vaatas jälle autopeeglisse ja mõtles, millal ta küll harjub neil külavaheteedel sõitma.
„Oleksime võinud Londonisse jääda.”
„Ei oleks.”
„Miks?” küsis Hannah.
„Ma ju rääkisin sulle. Palju ei puudunud, et oleksime pankrotti läinud.”
„Sul on ju raha.”
„Ei ole.” Maddie vaikis korraks. „Juhul, kui sa ise ei märganud, siis tea, et ma isa viimasel eluaastal ei töötanud.”
„Su vanemad jätsid ju sulle terve hunniku.”
Maddie kortsutas kulmu. „Nad ei jätnud mulle tervet hunnikut ja nüüd on see juba otsas ka. Kõik on ära kasutatud.” Raha muudkui kulus. Maddie neelatas ja mõtles tuhandetele.
„Aja aga jah kõik papsi kaela, kui teda enam siin ei ole.” Hannah pigistas huuled kokku.
„Ma ei aja midagi tema kaela. Me lihtsalt tegime sellised otsused. Ma põetasin teda. Ei töötanud. Kui ma ei maali, siis pole ka midagi müüa. Lihtne.”
„Ikkagi sa süüdistad teda.”
Maddie tõmbas käega läbi juuste. „Ei süüdista. See oli ka minu otsus. Neetud. Sõitsin just õigest teeotsast mööda. Ei ole hea mõte sinuga siin praegu sel teemal vestelda.”
„Sinuga vestelda pole kunagi hea mõte. Sa leiad alati võimaluse mitte rääkida.” Hannah hakkas jälle aknast välja põrnitsema.
Koole tutvustavad voldikud lebasid Hannah’ kirjutuslaual. Tüdruk ei tahtnud neist praegu mõelda. Kooliaasta pidi varsti algama ja tal oli tarvis ruttu otsustada, aga esialgu oli ikkagi august. Suvi. Koolile mõtlemine täiesti keelatud.
Tema jalgade juures ämbris oli kõige räpasem vesi, mida ta üldse kunagi oli näinud. Hannah judises, mõeldes, et oli maganud niisuguse räpa sees. Ometi oli ta eelmisel ööl hästi maganud, isa surmast saadik polnudki tal nii head und olnud. Kindlasti oli kõik see sõnnikuhais õhus ta oimetuks löönud. Täna ta seda lõhna õigupoolest ei tundnudki. Kas see tähendas, et lehmad olid pasandamise järele jätnud või oli Hannah lõhnaga ära harjunud? Seda ta ei tahtnud.
Viimaks ometi oli tuba puhas ja nüüd oli Hannah’l vaja seinad üle värvida. Miks nad siis värvi ei ostnud, kui nad juba kord väljas käisid? Nüüd tuleb ette võtta uus sõit, Maddie klammerdub jälle rooli külge, justkui sõltuks sellest tema elu. Ta oli ikka tõesti talumatu. Koolidega tutvumas käies oli Maddie etendanud moekat kunstnikku, kelle töid eksponeeritakse Londoni galeriides. Ei no muidugi. Viimane näitus oli kolm aastat tagasi.
Hannah vajus voodile. See oli just enne seda, kui isa raskelt haigeks jäi. Isa töötas siis veel ja Maddie polnud eriti palju jalus, sest ta muudkui maalis kogu aeg. Elu oli hea. Isa töötas kodus ja Maddie oma stuudios.
Tapeeti kaunistavad suured sajalehised roosid muutusid värvikeeristeks. Kõik läks häguseks, jäid lihtsalt värvilaigud. Hannah pühkis pisarad rusikatega ära. Isa ei ole enam. Kogu lugu. Nüüd tuli tal elada siin pärapõrgus Cornwallis koos õela võõrasemaga. Mis selles naises ometi oli? Isa oli temasse otsekohe armunud. Ta tutvus Maddiega, kui kirjutas artiklit Londoni kunstigaleriidest. Ühes olid parajasti väljas Maddie maalid ja isa tegi naisega intervjuu. See oligi lõpu algus, aga isa oli olnud õnnelik, nii õnnelik polnud ta juba kaua aega olnud. Kui ema oli nende juurest minema kõndinud, oli isa elu uks sulgunud. Maddie oli selle uuesti avanud, aga kui see oli tehtud, oleks ta pidanud lahkuma.
Kotid seisid endiselt lahti pakkimata toanurgas. Hannah haaras seljakoti ja võttis värisevi sõrmi sealt isa pildi. Ta oli selle foto teinud ühel vabal päeval Brightonis. Isal oli tohutu lai naeratus näol ja suur jäätis käes, aga see polnud isa jäätis, see oli Hannah’ oma.
Paar minutit pärast seda, kui foto oli tehtud, platsatas sulav šokolaadijäätis sillutisele. Selle peale naersid mõlemad südamest ja kui nad olid rahunenud, tõi isa talle uue jäätise. Isa oli nii hea. Ta ajas kõik korda, isegi kui maailm oli vale.
Hannah toppis pildi kotti tagasi, sest selle vaatamine ei too isa tagasi – mitte miski ei too teda tagasi. Hannah pidi nüüd midagi tegema, näiteks toa valmis saama või riidekapi tuppa tarima. Ta ei teadnud ainult, kuidas seda ilma Maddie abita teha, sest kapp oli kuus tolli kõrgem kui Hannah. Õigupoolest kahtles ta, kas ta Maddiega kooski
