sellest vaimustusse ka ei sattunud, tuba polnud lihtsalt nii hull, nagu ta oli arvanud.
KAKS
Pikk nädalalõpp oli möödas ja Maddie oli maja koristades ja õhutades vahetpidamata töötanud. Kui ta seisatas ja aknast välja vaatas, olid suure puu piirjooned kerges vihmas ähmastunud. Tema sõrmed olid katki hõõrdunud ja õhus hõljus veel äädikalõhna. Roosid, mis ta oli aiast lõiganud ja köögilauale vaasi pannud, aitasid küll pisut seda lõhna varjata, aga mitte piisavalt. Maddie ohkas ja vajus toolile. Tee oli tõmmanud, kuid ta ei võtnud vaevaks seda endale kallata. Oleks tore, kui keegi tuleks ja talle kallaks. Maddie hoidis hinge kinni. Ta oli üksi. Polnud enam kedagi, kes oleks teda aidanud, olgu siis teed kallata või Hannah’t kasvatada.
Hannah lonkis tusaselt kööki, juuksed varjasid ainult osaliselt tema torssis ilmet. Asjad polnudki kõige hullemad. See siin pole muidugi London, kuid Trevenen on ilus. Maddie surus keele hammaste taha, et see, mida ta ütlema hakkas, välja ei pääseks. Mis temaga küll lahti on? Kas ta on hulluks läinud? Või tegi seda lein? Või oli pidev Hannah’ga sõdimine hävitanud kõik tema paremad tunded? Kas viha oligi nüüd tema tavaline seisund? Või oli see midagi muud? Maddie ei teadnud, aga tal oli raske maha suruda endas kerkivat tormi. Võib-olla on tal juba kolmekümne kaheksa aastaselt alanud menopaus? Mingi põhjus pidi ju olema.
Hannah vajus prantsti istuma. Maddie õlgadele langes tolmu ja süütunnet. Ta kortsutas kulmu. Tüdruk tundus liiga kõhn. Selleks kolimiseks valmistumine oli neilt mõlemalt lõivu nõudnud. Maddie tõusis ja kallas klaasi vett. Ta ulatas selle Hannah’le ja jälgis, kuidas pahur tüdruk köögis ringi vaatab. Köök oli vilets küll, aga Maddie teadis, et selle vastu saab midagi ette võtta.
Näis, et Trevenen peaaegu räägib temaga. Võib-olla oli see niimoodi väikeste asjade pärast, mida ta pidevalt avastas. Näiteks need elutoa ilusad puupaneelid, mis meenutasid talle laeva, või tema toa juurde keerduv trepp.
Maddie vaatas köögis ringi. Trevenen ei vajanud remonti, kui välja arvata katus, mida tuli lappida. Tema ja Hannah said sellises seisus majas elada küll. Majal, kuigi see oli halvasti sisustatud, oli oma võlu. Maddie tundis sellele mõeldes alati elevust. See oli tema maja. Aega küll kulub, kuid ta toob maja minevikust käesolevasse sajandisse. Maddie seisis ja libistas käega üle silluse ning märkas sinna lõigatud nimetähti. TP 1595. Nii vanal majal on jutustada palju lugusid. Kes oli TP? Kas ta oli Penventon?
Hannah kiikus tooliga, mis tõi kuuldavale kaebleva hääle. Maddie pöördus tüdruku poole ja naeratas. Hommikul oli Maddiet vallanud optimistlik meeleolu ja palju ei puudunud, et ta poleks seda äragi tundnud. Kunagi oli tema klaas ikka pooltäis, kuid viimasel ajal tühjem kui tühi. Maddie surus selja sirgu. Ta paneb nende elu toimima ja parandab suhted Hannah’ga ning teeb sellega kohe algust.
„Kas sa Abist oled midagi kuulnud?”
Hannah pööritas silmi.
„Ma võtan seda kui jah-vastust.”
Hannah tõstis käed, tehes oma mida-iganes-liigutuse. Maddie tõmbus tagasi, kuid otsustas siis veel korra proovida. „Ma olen kindel, et ta tahab külla tulla. Cornwall on populaarne koht ja…” Maddie nägi, kuidas Hannah pani käed rinnale risti ja vahtis aknast välja. Ta pidi ikka edasi üritama. Kui ta järele jätaks, oleks tal paratamatult tunne, et Hannah ehitab nendevahelise müüri aina kõrgemaks. Ta tõmbas tooli lähemale ja istus Hannah’ vastu. Hingas sügavalt sisse. „Ma tean, et see on olnud sulle raske.”
„Mida? Sa teed nalja, eks?”
„Ei tee.”
„Siis oled sa rohkem segi, kui ma arvasin.”
Hannah tõusis ja hakkas köögist ära minema.
Maddie hingas välja ja otsustas, et ei ole vist parim aeg proovida Hannah’ga suhteid parandada. Nad mõlemad olid liiga väsinud.
„Tere!” hõikas mehehääl.
„No pagana pihta. See mees on jälle siin.” Hannah peatus uksel.
Maddie tõusis. „Tere, Mark.”
„Maja näebki juba parem välja.” Mark rääkis üle Hannah’ pea, sest tüdruk tõkestas tal tee kööki.
Maddie naeratas, tal oli hea meel, et keegi ikka märkas ka.
„Mind saadeti teile siia vorste ja kartuliputru tooma.” Mark naeratas laialt ja manööverdas Hannah’st mööda.
Hannah heitis juuksed silme eest kõrvale. „Mida? Kas te olete mingi isehakanud Nigella Lawson või?”
„Ei, aga kulub veel mõni päev, enne kui keegi pliidi üle vaatab, nii et natuke sooja toitu kulub marjaks ära.”
Hannah mühatas.
Maddie tõmbus pingule.
Mark köhis ja kõndis ukse juurde. „Ma jätan teid nüüd kahekesi, et saaksite Treveneni võlusid edasi avastada. Kui on mingit abi vaja, helistage. Ma töötan suurema osa päevi kodus.”
„Ja mis tööd te seal kodus teete, päästate nahkhiiri või?” küsis Hannah.
„Ma olen arhitekt, kuid nahkhiirte koopaid ma ei kavanda.”
„Ma tulen teiega koos välja.” Maddie vaatas Hannah’ poole. Ta teadis, et lihtsalt põgeneb probleemi eest. Sellest hoolimata kandsid jalad ta köögist välja, samal ajal kui ta püüdis mõelda millestki muust kui oma kasutütrest. Nähtavale ilmus foto, mis oli tema huvi äratanud kohe, kui ta siia saabus.
„Mark?” Maddie peatus foto ees. „Kas Daphne Penventon on sellel pildil?”
Mark astus tema kõrvale. „Ma arvan, et tema on see seal keskel.” Ta heitis Maddiele uuriva pilgu ja silmitses siis fotot. „Te ei tea siis temast tõesti mitte midagi?”
„Mitte kui midagi.”
„Nagu näete, oli ta kaunis naine. Olen kuulnud, et ta murdis mitu südant.”
Maddie noogutas. „Kas ta oli abielus?”
„Ei.”
„Huvitav, miks?” küsis Maddie.
Mark vaatas talle otsa. „Minu meelest sai tema peigmees sõjas surma.”
Naised fotol ei naeratanud, kuid mingil moel tunnetas Maddie nende lahkust. Ta silitas sõrmega fotol üle Daphne piirjoonte ja mõtles, kui vana ta võis selle tegemise ajal olla. Kas tema süda polnud siis veel purunenud? Olla uuesti noor ja seista taas samade otsuste ees. Kas Daphne oleks ikka samasse mehesse armunud, kui ta oleks teadnud, et see tähendab, et ta peab oma elupäevad veetma vanatüdrukuna? Kas inimesel on sellistes asjades üldse valikut? Vanatüdruk? Lesk? Maddie sulges silmad. Kas tema oleks ise midagi teisiti teinud? Ta teadis vastust, aga kahjuks polnud enam tagasiteed.
Väljas päikese käes ei paistnud asjad enam nii heidutavad. Vilgukivitähnid sealauda graniitseintel pimestasid teda. Seal oleks stuudio tarvis ideaalne valgus, kuid kuna hoonel polnud katust, jäi see täitumatuks unistuseks. Eelkõige tuli maja seest korda seada. Kui nad Marki neljarattaveolise juurde jõudsid, jättis Maddie mõtted kopituslõhnast ja niiskuslaikudest.
„Tänan teid kõige eest, mida tegite. Ma ei tea küll, kus me ilma teieta oleksime.”
„Ma
