D. Mack Smith, Mussolini’s Roman Empire, London, 1976, lk. V.
37
Tema kõige kurikuulsam saavutus on intervjuu, mille ta andis Pasquale Chessale nädalalehest Panorama, mis kuulub Berlusconile. Vt. R. De Felice, Rosso e nero (toim. P. Chessa), Milano, 1995.
38
P. Milza, Mussolini, Pariis, 1999.
39
Eriti väärib määrimist S. Fitzpatrick, Everyday Stalinism: ordinary life in extraordinary times: Soviet Russia in the 1930s, New York, 1998.
40
P. Preston, Franco: a biography, London, 1993, lk. xix.
41
Samas, lk. 275.
42
Samas.
43
Samas, lk. 637.
44
I. Kershaw, Hitler 1936–1945: nemesis, London, 2000.
45
I. Kershaw, Hitler 1889–1936: hubris, London, 1998, lk. xii.
46
R. G. L. White, The psychopatic God: Adolf Hitler, New York, 1977.
47
I. Kershaw, Hitler 1889–1936: hubris, London, 1998, lk. xxvi.
48
Samas, lk. xxvi–xxvii.
49
Samas, lk. xiii, xxix.
50
Samas, lk. 529.
51
Minu meelest on see midagi täiesti uut. Ent vrd. seda Robert Musili maalitud suurepärase pildiga Esimese maailmasõja eelsest Austria-Ungarist kui kohast, kus igal jaamaülemal oli samasugune põskhabe kui keiser Franz Josephil (ja vastupidi). Vt. R. Musil, Omadusteta mees, EKSA, 2006, I kd.
52
I. Kershaw, Hitler 1889–1936, lk. 553.
53
C. Petacci, Mussolini segreto: diari 1932–1938, Milano, 2009, lk. 424.
54
Kõike mõista, kõike andestada. Pr. k. Tlk.
55
F. Ciano, Quando il nonno fece fucilare papà, Milano, 1991. Selle raamatu tugev konkurent on G. Pisanò, Gli ultimi cinque secundi di Mussolini, Milano, 1996, selle kohta vt. allpool.
56
Hukkamiskomando kirjeldust vt. R. Montagna, Mussolini e il processo di Verona, Milano, 1949, lk. 219. Montagna järgi olevat Gottardi viimased sõnad olnud Viva il Duce, Viva’l Italia, samal ajal kui Pareschi ja De Bono piirdusid vaid Viva Italiaga. Ciano vaikis, nagu ka Marinelli, kes oli hirmust peaaegu teadvusetu ning keda tuli hukkamisele kanda (lk. 220).
57
Tema värsket ingliskeelset ajakirjanduslikku biograafiat vt. R. Moseley, Mussolini’s shadow: the double life of Count Galeazzo Ciano, New Haven, 1999.
58
P. Pisenti, Una repubblica necessaria (R.S.I.), Rooma, 1977, lk. 93.
59
Selle inimese kaasaegset biograafiat vt. A. Santini, Costanzo Ciano: il ganascia del fascismo, Milano, 1993. Galeazzo Ciano ei suutnud jätta mainimata, et tema isa on müüdav, naljatades, et „livornolased on Itaalia austraallased”, st. inimesed, kelles kurjategijate veri avaldub kõige selgemalt. O. Vergani, Ciano: una lunga confessione, Milano, 1974, lk. 38.
60
A. Santini, Costanzo Ciano, lk. 176.
61
Ühe biograafi arvates oli Mussolini seksuaalsuhetes 162 naisega, kuid Ciano olevat selle arvu oma seitsme välisministrina töötatud aasta jooksul ületanud. Teised, kellel samuti tõendeid napib, väidavad, et Mussolini jäi siin peale. Vt. G. B. Guerri, Galeazzo Ciano: una vita 1903–1944, Milano, 1979, lk. 69. Näib, et Ciano nilbuse eest polnud kaitstud isegi Acquasanta raja metsik osa.
62
D. Susmel, Vita sbagliata di Galeazzo Ciano, Milano, 1962, lk. 56.
63
Samas, lk. 46.
64
G. Bottai, Diario 1935–1944 (toim. G. B. Guerri), Milano, 1982, lk. 167.
65
Huvitudes G. Bottai aupaklikult toimetatud seiklustest, mil ta omandas võõrleegionärikogemust ja püüdis teha lõpparvet oma fašistikarjääriga, vt. G. Bottai, Diario 1944–1948 (toim. G. B. Guerri), Milano, 1988, ja eriti Quaderno affricano, Firenze, 1995. Bottai maine taassünd võis langeda kokku tema poja saamisega Itaalia välisministeeriumi peasekretäriks. Vt. tema enda mälestusi, B. Bottai, Fascismo famigliare, Casale Monferrato, 1997.
66
Tapmise ja selle vallandatud kuulujuttude kohta vt. C. Senise, Quando ero Capo della Polizia 1940–1943. Rooma, 1946, lk. 234–240.
67
Tema motiivide soosivat analüüsi vt. R. De Felice, Mussolini l’alleato 1940–1945: II. la guerra civile 1943–1945. Torino, 1997, lk. 349–355.
68
Tema biograafia vt. A. Petacco, Il superfascista: vita e morte di Alessandro Pavolini, Milano, 1998. Pavolini isa oli tunnustatud (rahvuslasest) teadlane. Tema vend Corrado abiellus juuditariga, kuid oli samas ka aktiivne fašist.
69
V. Cersosimo, Dall’istruttoria alla fucilazione: storia del processo di Verona, Milano, 1961, lk. 254.
70
Ciano väidetava kokaiinitarvitamise kohta vt. G. Servado, Luchino Visconti: a biography, London, 1981, lk. 31.
71
Ilmutades fašistlikku uhkust, pandi poegadele nimeks Fabrizio (selles nimes leidsid ajakirjanikud vihje fabbro’le ehk sepale, kellena oli töötanud Benito isa) ja Marzio ehk Marcius, mis osutas ehk Coriolanuse lühikesele diktaatorikarjäärile. Edda pidi taluma meest, kes helistas talle ja jutustas telefonis, et pommirünnakute ajal saab ta tegelikult orgasmi. Vt. D. Susmel, Vita sbagliata di Galeazzo Ciano, lk. 205. Nende tütar Raimonda, kes sündis 1933. aastal, sattus abielu kaudu aristokraatlikku perekonda, kes uhkeldas põlvnemisega Joseph ja Lucien Bonaparte’ist.
72
V. Cersosimo, Dall’istruttoria alla fucilazione, lk. 15.
73
Viibides 1943. aasta augustis vahi all, ilmutas Mussolini samasugust põlgust Ciano harrastuste suhtes, pidades silmas golfi ja contessine’sid. Vt. F. Maugeri, From the ashes of disgrace, New York, 1948, lk. 146.
74
B. Spampanato, Contromemoriale, Rooma, 1952, I kd., lk. 234.
75
L’Assalto (Bologna), 1. detsember 1943. Vrd. 23. märtsi 1944. aasta väljaannet, milles Coppola ilmutab veelgi mürgisemat rassismi USA ja Prantsuse armees teenivate mustanahaliste sõdurite vastu.
76
Hiljutist andestavat uurimust vt. L. Ganapini, La repubblica delle camicie nere, Milano, 1999, mille lk. 453–484 on spetsiaalselt pühendatud „järveäärse vangi” loo jutustamisele.
77
Historiograafilist tausta vt. R. J. B. Bosworth, The Italian dictatorship: problems and perspectives in the interpretation of Mussolini and Fascism, London, 1998.
78
L. Bolla, Perché a Salò: diario della Repubblica Sociale Italiana (toim. G. B. Guerri), Milano, 1982, lk. 158. Tema vestluskaaslane pidas Vittoriot „üheks suuremaks matsiks, kes on kunagi maamunal elanud”.
align="left">