I. Schuster, Gli ultimi tempi di un regime, Milano, 1945.
187
Samas, lk. 162.
188
D. Binchy, Church and state in Fascist Italy, lk. 624.
189
I. Schuster, Gli ultimi tempi di un regime, lk. 163. 19. aprillil Mussoliniga kontaktis olles oli Schuster samuti Arnaldole viidanud (lk. 131–132).
190
Samas, lk. 163.
191
Vt. näiteks samas, lk. 6–7.
192
Samas, lk. 163–164.
193
Samas, lk. 165.
194
Samas, lk. 166–168.
195
BMOO, XXXII, lk. 213.
196
Comos oli viibinud ka Elena Curti, kahekümnendates eluaastates noor naine (vt. ka 17. ptk.). B. Spampanato, Contromemoriale, III kd, lk. 125.
197
SPDCR 78, 18. septembrist 1937 sisaldab politseiteadet, et ta pole end ikka veel fašismile „maha müünud”, vaid on valmis sellega „töölisklassi huvides” koostööd tegema , ning see koht on Mussolinil punase pliiatsiga alla kriipsutatud.
198
Teaduslikku uurimust tema elust vt. G. Salotti, Nicola Bombacci da Mosca a Salò, Rooma, 1986.
199
G. Pini, Itinerario tragico (1943–1945), Milano, 1950, lk. 164.
200
Nende sündmuste kirjeldust vt. U. Lazzarro, Il compagno Bill: diario dell’uomo che catturò Mussolini, Torino, 1989, lk. 105–106. Inglise keeles vrd. P. L. Bellini delle Stelle ja U. Lazzaro, Dongo: the last act, London, 1964.
201
E. Amicucci, I 600 giorni di Mussolini, lk. 52.
202
U. Lazzaro, Il compagno Bill, lk 107–109.
203
Samas, lk. 119–120.
204
Samas, lk. 122–125.
205
Samas, lk. 125.
206
Samas, lk. 129, 136.
207
U. Lazzaro, Dongo: mezzo secolo di menzogne, Milano, 1993, lk. 45–46.
208
Suhteliselt asjalikku ülevaadet vt. A. Petacco, Dear Benito, Caro Winston: verità e misteri del carteggio Churchill–Mussolini, Milano, 1985.
209
Samas väärib märkimist, et vaid veidi aega enne oma surma tuli Renzo De Felice uuesti lagedale mõttega, et nende kuulujuttude taga võib midagi olla. Vt. R. De Felice, Rosso e nero, Milano, 1995, lk. 144–145.
210
W. Audisio, In nome del popolo italiano, Milano, 1975, lk. 376–379.
211
Samas, lk. 381.
212
Tema versiooni kõige täielikumas esituses vt. G. Pisanò, Gli ultimi cinque secondi di Mussolini, Milano, 1996.
213
U. Lazzaro, Dongo, lk. 46.
214
H. Woller, I conti con il fascismo: I’epurazione in Italia 1943–1948, Bologna, 1997, lk. 8.
215
Kohaliku omavalitsuse kõnepruugis kujutas Dovia endast frazione’t Predappio comune’st.
216
L. Kemechey, „Il Duce”: the life and work of Benito Mussolini, London, 1930, lk. 21. Mussolini horoskoobi pakkus välja ka üks tema itaallasest ülistaja. Vt. A. Gravelli, Mussolini aneddotico, Rooma, 1951. Kuna see koostati pärast 1945. aastat, paigutati lapse sünd selles „surma märkide” alla – konjunktsioonis Kuu, Marsi, Saturni ja Kaksikute tähtkujuga.
217
G. Dolcetti, Le origini storiche della famiglia Mussolini, Venezia, 1928, lk. 41.
218
C. Petrie, Mussolini, London, 1931, lk. 2.
219
G. Pini ja D. Susmel, Mussolini: l’uomo e l’opera, Firenze, 1953–55, I kd., lk. 11–13.
220
E. Ortona, Diplomazia di guerra: diari 1937–1943, Bologna, 1993, lk. 242. Võib-olla valis taolise seinakaunistusviisi Mussolini naine Rachele, kes veetis Roccas tunduvalt rohkem aega kui tema abikaasa.
221
Teoses I. De Begnac, Trent’anni di Mussolini 1883–1915, Rooma, 1934, lk. 255 on ära toodud Mussolini väidetav sugupuu.
222
V. Proli ja S. Moschi (toim.), „Alessandro Mussolini: fabbro-ferraio-uomo politico: raccolta di notizie biografiche”, avaldamata käsikirjad, Predappio, 1999.
223
V. Emiliani, I tre Mussolini: Luigi, Alessandro, Benito, Milano, 1997, lk. 20.
224
F. Tempera, Benito: emulo-superiore di Cesare e di Napoleone, Rooma, 1927, lk. i. Üks teine sel teemal sõna võtnu, kes üritas selgitada duce isikut Itaalia lastele, väitis lihtsalt, et see nimi on tegelikult „Benedetto” (Õnnistatu). Vt. V. Perroni, Il Mussolini dei bimbi, Rooma, 1929, lk. 11.
225
Vt. näiteks G. Ghersi, Mussolini: fabbro dello stato, Milano, 1937. Tolle hagiograafia autor väitis uhkelt, et poliitilise sepa kujund on pärit Vicolt (lk. 141).
226
Vt. näiteks kausta Archivio di Stato di Forlì, Prefettura, Archivio di Gabinetto (edaspidi AFPAG), busta 104, fascicolo 106, mis on dateeritud märtsiga 1882. Selles on üles loetud kohalikud internazionalisti’d ja sealhulgas ka keegi Alessandro Mussolino (mujal mainitakse teda Musolinona). Politsei arvates oli tema ja ta seltsimeeste lõppeesmärgiks „kukutada valitsus ja kuulutada välja Internatsionaal”. Ühes teises teates 19. aprillist nimetatakse „Alessandro Mussolinit” kogu kohaliku liikumise „sekretäriks, presidendiks”.
227
R. De Felice, Mussolini il rivoluzionario 1883–1920, Torino, 1965, lk. 5.
228
R. Hostetter, The Italian socialist movement, I kd., Origins (1860–1882), Princeton, 1958, lk. 331.
229
Vt. kuidas on teda portreteerinud C. Rossi, Personaggi di ieri e di oggi, Milano, 1960, lk. 59.
230
V. Proli ja S. Moschi (toim.), „Alessandro Mussolini”, lk. 18–19.
231
Samas, lk. 11.
232
F. Bonavita, Il padre del Duce, Rooma, 1933, lk. 97.
233
BMOO, III, lk. 275.
234
V. Proli ja S. Moschi (toim.), „Alessandro Mussolini”, lk. 26–28.
235
F. Bonavita, Il padre del Duce, lk. 162.
236
E. Mussolini. Mio fratello Benito: memorie raccolte e trascritte da Rosetta Ricci Crisolini, Firenze, 1957, lk. 16. Vrd. R. De Felice, Mussolini il rivoluzionario, lk. 15, siin pakutakse päranduse saamise aastaks 1900 ja öeldakse, et see võimaldas noorel Benitol hakata kulutama raha raamatute peale. Mussolini ise, kes kirjutas 1911. aastal, väitis, et Alessandro raiskas suurema osa pärandusest ära, kuigi ostis ka veidi maad. Päranduseks saadud summa oli suur, vähemalt 10 000 liiri. Vaatamata Alessandro võlgadele
I. Schuster, 