lahus, oli Frannyle nagu rusikahoop rindu. Enne kui ta saab Cara enda juurde võtta, võib kuluda pool aastat, mis on pikk aeg temalegi, aga lapsele võrdub see terve eluga.
Ma ei saa temast lahkuda.
Ta lihtsalt ei saa seda teha. Mis ema ta on, kui jätab sinnapaika oma lapse, sest tal on isu minna Hollywoodi seiklusi otsima? Aga sedamööda kuidas buss jõudis järjest sügavamale Whitechapeli halli sisikonda, kujutas Franny endale järjest selgemini ette ees seisvate rasket tööd täis päevade, nädalate ja aastate rodu, ning tundis, kuidas masendus tema üle võimust võtab. Kas ta peab tõesti loobuma oma unistusest, nüüd kui see on nii lähedal täitumisele? Ei saanud ju öelda, et talle oli seda laadi võimalusi sageli pakutud. See võib olla tema ainus šanss kuulsaks saada.
Kui jätaks lapse Annie hoolde? See mõte jäi talle pähe kummitama. Annie ja tema tüdrukud olid Carale niikuinii nagu pereliikmed. Pealegi kestaks see kõigest lühikest aega, kinnitas Franny endale – ainult senikaua, kui ta on endale nime teinud. Kui tal on natuke raha ja kena koht, kus elada, viib ta Cara lennukiga enda juurde. See ei tähendaks tütre hülgamist, vaid tuleks lapsele pikas plaanis isegi kasuks. Nad oleksid küll sunnitud teineteisest mõnda aega lahus viibima, aga hiljem saaks Franny pakkuda oma lapsele midagi paremat kui elu East Endis. Naine tundis, kuidas teda haarab elevus.
Ta suudab selle ellu viia, tuleb ainult koostada korralik plaan!
Otsusele jõudnud, nõjatus Franny seljatoele ja tema silme eest hakkasid läbi jooksma kujutluspildid: võtteplats, režissöör ja operaatorid, kogu võtterühm – ning kõigi pilgud on kiindunud kaunisse punapäisesse filmitähte, kes parajasti oma riietusruumist astub välja…
Niipea kui Franny oli esikusse astunud, kuulis ta elutoast kisa: mehehääl karjus ja laps nuttis. Lapse hääles oli midagi enamat kui nutt – pigem meenutas see hädas oleva looma kisendamist –, ning Frannyt läbistas hirmuvärin. Ta ei peatunud isegi nii kauaks, et mantlit seljast võtta, vaid tormas elutuppa vaatama, mis toimub.
Paisanud ukse lahti, tardus Franny enda ees avanevat vaatepilti nähes paigale. Tal oli olnud õigus, pidades lapse häält valukisaks: Liam, Annie armuke, oli tõstnud Danny maast lahti ja hoidis rabelevat poissi üheainsa lihava käega õhus. Poisi püksid oli ta pooleldi alla tõmmanud ning jagas teises käes oleva püksirihmaga Dannyle vägevaid hoope. Cara kössitas nurgas ja vaatas seda kõike nuuksudes pealt.
„Katsu mulle veel vastu haukuda, nolk!” pomises Liam ja andis poisi punetavatele kannikatele uue hoobi. Danny tõi kuuldavale järjekordse summutatud karje.
Hetke seisis Franny vaikides, liiga rabatud, et midagi ette võtta. Ükski toas olija polnud teda veel märganud. Ta hakkas just hüüdma, et Liam lõpetaks, aga enne kui ta jõudis suu lahti teha, kargas Cara jalule, tõi kuuldavale meeletu hädakisa ning tormas mehele kallale, pea alla painutatud nagu pullil. Kõik toimus nii kiiresti, et mees ei näinud teda tulemas. Kui laps talle hoobi andis, röögatas Liam ja lõdvendas haaret, nii et Danny põrandale kukkus.
Aga Carale jäi sellest väheks. Olles ilmselt otsustanud sõpra kaitsta, hakkas tüdrukuke oma väikeste rusikatega trummeldama mehe paremat jalga. Liam pöördus, et peletada plika eemale nagu kärbes, käsi tõusis, et last lüüa. Alles nüüd vabanes Franny tardumusest.
„Sa proovi ainult!” hüüatas ta, sööstes ligi ning seades ennast Cara ja ründaja vahele.
Sekkumisest ärritunud, põrnitses Liam Frannyt vihaselt. „Tema tuli ju mulle kallale!”
„Ainult sellepärast, et sa peksid Dannyt!” Mees hingeldas ja tema nägu oli raevust punane, aga Franny ei lasknud ennast hirmutada. Ta põlvitas väikese poisi ette maha ja lükkas tema tumedad juuksed näo eest kõrvale. Danny otsaette oli juba hakanud tekkima lilla verevalum ning tema huul oli lõhki ja verine. „Kas sinuga on kõik korras, kullake?”
Danny hõõrus kõhtu, kuhu Liam oli talle jalaga virutanud. „Jah,” vastas ta. Selle tõenduseks ajas poiss end vaevaliselt püsti ja tõmbas püksid üles. Esialgu kõikus ta pisut jalgel, aga ei kukkunud.
Teinud kindlaks, et arsti ei ole tarvis kutsuda, pöördus Franny uuesti Liami poole. „Jumal hoidku, mida see kõik peab tähendama?”
„Poiss haukus mulle vastu.”
„Ja see andis sulle õiguse teda jalaga peksta ja rihmutada!?” Franny hingas sügavalt sisse, katsudes rahuneda. Polnud mõtet algatada sõnasõda, sellest poleks olnud vähimatki kasu. Ta pidi Liamiga rääkima rahulikult, et midagi niisugust enam ei juhtuks. „Helde taevas,” lausus ta rõhuga, „Danny on alles laps!”
Aga kui ta lootis panna Liamit häbenema ja oma teguviisi kahetsema, siis raiskas ta üksnes hingeõhku. „Mis see sinu asi on!” irvitas mees. „Varsti olen mina selles majas peremees ja teen mis tahan, katsugu nood jõmpsikad mulle siis veel vastu hakata. Kui tahad, et su metsloom viga ei saaks, siis kanna hoolt, et ta mulle jalgu ei jää!”
Heitnud Carale viimase vihase pilgu, tormas Liam toast välja ja virutas ukse enda järel nii kõvasti kinni, et kogu maja värises.
Õhtul hilja, kui Liam oli pubisse läinud, hakkas Franny Anniele rääkima, mida ta päeval oli näinud. Paraku tundus, et sõbranna ei taha teda kuulata.
„Ah, sa ju tead küll Dannyt,” lausus Annie põiklevalt. „Mõnikord tundub, et sellesse poisisse on pesa teinud terve trobikond paharette. Talle tuleb kasuks, kui majas on Liami-sugune mees, kes tema peakolusse natuke mõistust sisse taob.”
„Sa siis ikka tõesti plaanid lasta tal siia sisse kolida?” Franny ei teinud katsetki oma õudustunnet varjata. Ta oli lootnud, et Liam püüdis teda ennist üksnes närvi ajada, öeldes, et on varsti majas peremees.
Annie kehitas õlgu. „Mitte milleski ei ole veel kokku lepitud.”
Franny tundis, kuidas temast uhkab üle külmalaine. Tal oli raske näha, et muidu nii mõistlik sõbranna on korraga ühe mehe pärast otsekui sõgedusega löödud. Paraku tundus, et temal ei anna olukorra muutmiseks midagi ette võtta: kui Annie on otsustanud Liam Earley nobedaid rusikaid ja kõva joomist eirata ning hakata mehega kõige kiuste siin majas koos elama, ei tulnud kõne allagi, et Franny saaks tütre sinna jätta. Lapsel poleks selle jõhkardi eest mingit kaitset. Paistis, et ta on ikkagi sunnitud oma Hollywoodi unistused maha matma. Franny tundis end ääretult lööduna. See oli talumatult kohutav: talle oli kandikul ulatatud kingitus, mida ta siin ilmas kõige rohkem ihaldas, ning napsatud see siis jälle julmalt tagasi. Naisele kerkisid silma palavad pisarad. Pidi ometi leiduma mingi väljapääs!
Ja siis turgatas talle see väljapääs pähe. Oli keegi teine, kes sai võtta Cara enda hoole alla – keegi, kellele ta ei pruugi enam meeldida, aga keda ta võib usaldada. See polnud just ideaalne, aga ajutiseks lahenduseks kõlbas – senikauaks, kui Franny leiab võimaluse viia tütar enda juurde.
Tolsamal õhtul istus Franny maha ja kirjutas emale. Kui välja arvata Cara sünnitamine, oli see kõige raskem, mis tal seni teha oli tulnud. Öelda oli nii palju ja kõike kirjas selgitada oli keeruline. Kuidas rääkida emale Carast ja sellest, kuidas nad need seitse aastat on elanud, jutustada talle siis tööpakkumisest ning küsida lõpuks, kas Theresa nõustub kasvatama lapselast, keda ta pole silmagagi näinud?
Franny kirjutas ühe mustandi teise järel, kuni lõpuks otsustas rääkida kõigest nii lihtsalt kui võimalik – midagi ilustamata, ootamata mõistmist või andestust. Viimasel minutil palus ta, et Annie ümbrikule aadressi kirjutaks, sest kartis, et ema või isa võib kirja lahti tegemata ära põletada, teades selle olevat temalt. Annie oli nii kena, et ei esitanud ainsatki küsimust.
„Jumal
