lordi Vorwyniga. Vorkosigan Vashnoi linn võeti piiramisrõngasse. Kaks korda nädalas pidasid lord Vorwyni patrullid kinni ühe segase, kirevates riietes selli, kes tuli koormahobuste karavaniga, ja otsisid tema koormast salakaupa, toitu ja muud varustust. Kuid koormakottides oli alati ainult rämps. Kotid katsuti ja torgiti läbi, valati tühjaks – pärast korjas ta alati kõik hoolikalt jälle kokku –, siis võeti ette tema ise, ta otsiti läbi, ja viimaks lasti tal minna. Pärast sõda sattus üks Vorwyni piirivalvur kõrtsis juhuslikult kokku krahv Seligi sõduriga, kes nüüd polnud enam nii kirjutes riietes. „Mida sa linna viisid?” küsis ta meeleheites. „Me teame, et te viisite midagi salaja linna, aga mis see oli?”
Ja krahv Seligi sõdur vastas: „Hobuseid.”
Meie aga viime salaja sisse kosmoselaevu. Täpsemalt viime Vega Jaama „Triumphi”, „D-16”-e ja „Arieli”, mis kõik kuuluvad laevastikule. Me siseneme Vega Jaama kosmoseruumi Toranira kaudu, et lennuplaani järgi edasi Illyricale suunduda. Ja sinna me suundumegi. Me lahkume Zoave kaudu, iga viimane kui sõdur tuleb kaasa, kuid kaasa ei tule kolm vananevat laeva. Seejärel läheme edasi Illyricale ja saame sealt kolm tuliuut sõjalaeva, mille ehitust just praegu Illyrica orbitaaltehastes lõpetatakse. See on keiser Gregori tore Talvepeo kink meile.”
Baz pilgutas silmi. „Kas see saab tõesti õnneks minna?”
„Pole mingit põhjust, miks ei peaks minema. Kogu eeltöö – load, viisad, altkäemaksud ja muu sellise – teevad ära keiserliku Julgeoleku kohalikud agendid. Meie lehvime lihtsalt läbi, ilma et keegi ärevile läheks. Mingit sõda seal ei käi, ühtegi lasku pole ilmselt vaja teha. Ainus probleem on selles, et kolmandik meie kaubast lendas Jackson’s Whole’ile,” lõpetas Miles iroonilise mühatusega.
„Kui palju aega meil selle äratoomiseks on?” küsis Elena.
„Mitte nii palju kui vaja. Ajavahemik Julgeoleku korraldatud plaani läbiviimiseks on paindlik mõne päeva piires, kuid mitte nädalate. Laevastik peab Escobarilt lahkuma enne nädala lõppu. Algselt kavandasin ma lahkumise homseks.”
„Kas me läheme siis ilma „Arielita”?” uuris Baz.
„Peame minema. Aga me ei lähe tühjade kätega. Mul on mõte, mida „Arieli” asemel viia. Quinn, saada Bazile Illyrica laevade andmed.”
Quinn kummardus kaitstud mälukuubiku kohale oma komkonsooli küljes ning saatis andmed Bazi komkonsooli. Insener hakkas sirvima Illyrica laevaehitajate reklaamkatalooge, kirjeldusi, tehnilisi üksikasju. Tema kõhn nägu lõi särama naeratusest, mis oli seal haruldane. „Tänavu on Nääritaat Talvepidustuste ajal tõesti helde,” pomises ta. Tema huuled paotusid naeratuseks, kui tema ette ilmusid laevade toiteallikate näitajad, tema pilk liikus aplalt üle ekraani.
Miles laskis tal veel mõne hetke mõnuleda. „Niisiis…” lausus ta, kui Baz piinlikkusega unelustest ärkas. „Manööverdusvõime ja tulejõu poolest on ”Arielile” järgmine laev meie laevastikus Truzillo „Jayhawk”. Kahjuks on Truzillo sõltumatu kapten-laevaomanik, kes teeb laevastikuga koostööd lepingu alusel, ta pole laevastiku töötaja. Mis sa arvad, Baz, kas teda õnnestuks veenda oma laeva välja vahetama? Teine laev on uuem ja kiirem, aga kuigi selle tulejõud on „Arieli” omaga võrreldes selgelt astme võrra suurem, on see „Jayhawki” omast natuke väiksem. Algul oli mul plaanis, et me kõik saame selle vahetusega paremad laevad, mitte sama taseme omad.”
Elena kergitas kulme ja muigas. „See plaan on sinu välja mõeldud, on mul õigus?”
Miles kehitas õlgu. „Tõsi, Illyan palus mul relvaembargo probleem lahendada. Ta oli minu lahendusega nõus.”
„Ooh,” nurrus Baz, kes hulpis endiselt tehniliste näitajate meres. „Kui Truzillo näeb seda… ja seda… ja…”
„Nii et sa arvad, et sul õnnestub teda veenda?” küsis Miles.
„Jah,” vastas Baz kindlalt. Ta tõstis pilgu. „Ja sinul õnnestuks ka.”
„Ainuke häda, et mina lähen teisele poole. Aga kui kõik sujub, pole võimatu, et ma tulen teile hiljem järele. Baz, selle ülesande eest vastutad sina. Quinn annab sulle üksikasjalikud korraldused, koodid ja kontaktisikud – kõik, mille Illyan mulle andis.”
Baz noogutas. „Selge, admiral.”
„Ma lähen „Arielile” järele „Peregriniga”,” lisas Miles.
Baz ja Elena vahetasid seda kuuldes ainult ühe kiire pilgu. „Selge, admiral,” kordas Elena peaaegu vähimagi viivituseta. „Ma viisin „Peregrini” juba eile kahekümne nelja tunniselt valmisolekult ühetunnisele valmisolekule. Mis ma Escobari lennujuhtimiskeskusele meie lahkumisajaks ütlen?”
„Ütle, et me lahkume tunni aja pärast.” Ja kuigi keegi ei küsinud seletust, lisas Miles: „„Peregrin” on „Jayhawki” ja „Arieli” järel meie üks kiiremaid aluseid, millel on ka arvestatav tulejõud. Ma arvan, et antud juhul on kiirus väga oluline. Kui me „Arieli” kätte saame… noh, jamasid ära hoida on palju lihtsam, kui üritada neid pärast klaarida. Nüüd ma kahetsen, et juba eile ei läinud, aga ma pidin andma võimaluse, et see asi lihtsalt laheneks. Quinni võtan ma koos endaga laevale, sest tal on väärtuslikke kogemusi andmetekogumisest Jackson’s Whole’il.”
Quinn hõõrus käsivart. „Bharaputra Maja on pagana ohtlik – kui Mark ikka läheb sinna. Neil on tõsine raha, tõsine raud ja kole hea mälu.”
„Miks ma sinu arvates siis sellest kohast eemale hoian? See on lisaoht, et mõni jacksonlane peab Marki admiral Naismithiks. Näiteks parun Ryoval.”
Parun Ryoval kujutas endast pidevat ohtu. Viimase pearahaküti, kelle Ryoval oli Milesi skalbi järele saatnud, olid dendariid kõrvaldanud kõigest kolme kuu eest: see mees oli juba neljas. Sellest hakkas juba kujunema iga-aastane üritus. Võib-olla saatiski Ryoval mõne oma käsilase igal nende esimese kokkupuute aastapäeval, et seda meeles pidada. Ryovali käsutuses polnud tohutuid sõjajõude, tema mõju ei ulatunud kaugele, kuid ta oli elupikendusprotseduurid läbi teinud: ta oli kannatlik ja võis samas vaimus jätkata veel kaua-kaua.
„Kas sa oled kaalunud selle probleemi teist võimalikku lahendust?” küsis Quinn mõtlikult. „Saata keegi Jackson’s Whole’ile ette ja neid hoiatada. Näiteks võiks lasta Felli Majal Mark kinni võtta ja ka „Ariel” kinni pidada, kuni sa neile järele lähed. Fell vihkab Ryovali nii väga, et kaitseks Marki kas või ainuüksi tema vihastamiseks.”
Miles ohkas. „Ma mõtlesin sellele.” Ta joonistas poleeritud lauaplaadile sõrmeotsaga mingi ebamäärase mustri.
„Sa ise ju tahtsid teiste arvamust kuulda, Miles,” tuletas Elena meelde. „Mis sellel mõttel viga on?”
„Võib-olla läheks see õnneks. Aga kui Mark on Beli uskuma pannud, et ta on mina, võivad nad vahistamisele vastu hakata. Võib-olla surmavate tagajärgedega. Mark on Jackson’s Whole’i suhtes paranoiline. Õigemini on ta lihtsalt paranoiline ja punkt. Ma ei tea, mida ta teeb, kui paanikasse satub.”
„Sa mõtled tema tunnetele hirmus palju,” märkis Elena.
„Ma üritan tema usaldust võita. Ma ei saa siis ju alustada sellest, et reedan ta.”
„Kas sa oled mõelnud ka sellele, kui palju see väike kõrvalepõige maksma läheb, kui arve Simon Illyani lauale jõuab?” küsis Quinn.
„Julgeolek maksab kõik kinni. Midagi küsimata.”
Quinn
