vastas läbimõeldult: „Keiserliku Julgeoleku otsene ülesanne on Barrayari Keisririigi kaitsmine. See tähendab, et nad mitte ainult kaitsevad Gregorit ja korraldavad teatud määral galaktilist spioneerimist…” Milesi käeliigutus hõlmas Dendarii laevastiku ning Illyani kaugeleulatuva, kuigi hõreda agentide, sõjaväeatašeede ja informaatorite võrgustiku „…vaid valvavad ka neid, kes on Gregorile troonipärimisliinis kõige lähemal. Ja nad ei valva neid mitte ainult selleks, et neid kaitsta, vaid ka selleks, et kaitsta keisririiki igasuguste väikeste vandenõude eest, mida nad võivad haududa, ja kõigi eest, kes üritavad neid ära kasutada. Ma olen teravalt teadlik, et küsimus, kes täpselt on Gregori pärija, on praegusel hetkel üpris segane. Pagan võtku, ma loodan väga, et ta abiellub varsti ja me kõik võime kergemalt hingata.” Miles mõtles pika viivu. „Ühe tõlgenduse järgi on lord Mark Pierre Vorkosigan Barrayari Keisririigi troonipärijate reas minust ainult ühe koha võrra tagapool. See tähendab, et Keiserlik Julgeolek mitte ainult et peab temaga tegelema, vaid ta on neile esmatähtis. „Arieli” tagaajamine on täielikult õigustatud.”
„Vabandatav,” parandas Quinn kuivalt.
„Vahet pole.”
„Kui Barrayar – nagu sa oled nii tihti väitnud – keeldub sind oma keisrina tunnistamast, kuna sul kahtlustatakse mutatsiooni, peaks Barrayar ju lausa krambid saama juba mõtte juures, et keiserlikus residentsis hakkab elama sinu kloon,” märkis Baz. „Kaksikvend,” parandas ta kähku, kui Miles suu lahti tegi.
„Kellegi upitamine keisririigi troonile ei pea olema tõenäoline, juba võimalus seda üritada on Keiserliku Julgeoleku probleem.” Miles turtsatas. „See on päris naljakas: komarrlased tahtsid ju oma vale-Milesist kogu aeg petisest troonipretendendi teha, ilmselt ei taibanud aga ei nemad ega ka Mark, et nad kloonisid tõelise troonipretendendi. Noh, igatahes peaksin mina enne surnud olema, kui tema troonile pääseb, nii et minu seisukohast on see küsimus ebaoluline.” Ta laksas käega vastu lauda ja tõusis. „Hakkame liigutama.”
Uksest välja minnes küsis Elena temalt vaikselt: „Miles… kas sinu ema nägi ka neid kohutavaid ülekuulamisraporteid, kus Markist räägiti?”
Miles muigas rõõmutult. „Mis sa arvad, kes need siis tellis?”
VIIES PEATÜKK
Ta hakkas poolturvist selga panema. Esimesena, kohe naha vastu, läks tehnoloogia kõige uuem ja kuumem sõna, mida raha eest võib saada – närvikatkurivastane kaitsevõrk. Kaitsevälja tekitav võrk oli paigutatud halli liibuva aluskostüümi ja kapuutsi kangasse, mis varjas pead, kaela ja laupa ning jättis ainult silmad, nina ja suu august välja piiluma. Ja sellega oli ühe kõige hirmsama elavjõuvastase relva, ajutapva närvikatkuri ohtlikkus täielikult nullitud. Lisaks peatas kostüüm ka uimastuslaske. Naismithile võis kindel olla: temal on kõige parem ja uuem, täpselt mõõtude järgi valmistatud varustus… kas see kangas peab nii pagana tihedalt ümber olema?
Võrgukostüümi peale läks painduv ülakehaturvis, mis peab kinni kõik kuulid alates surmavatest nõelpüstoli okastest kuni minirakettideni. Tema hingamisvõimele õnneks oli turvise kinniseid võimalik sättida. Ta laskis need nii pikaks kui võimalik, nii et hinnaline kaitsevahend istus lausa mugavalt ja parasjagu tihedalt. Selle peale läks õndsalt avar kaitsevärvi hall lahingvorm, mille kangas ei sulanud ega põlenud. Seejärel tulid rihmad ja relvavööd uimastuspüstoli, närvikatkuri, plasmakaare, granaatide, akude, ronimisrakmete ja vintsi ning hapnikumahutiga hädaolukordade puhuks. Selga tõmbas ta rakmed korraliku lapiku karbiga, mis genereeris vaenlase plasmakaare tule alla jäädes silmapilkselt inimesesuuruse peegelvälja – nii väikese viivitusega, et inimene ei jõua peaaegu üldse ära kõrbeda. Süsteem suutis vastu võtta kolm-nelikümmend otsetabamust, enne kui tema aku ja tema kandja otsa said. „Poolturvis” tundus sellele peaaegu vale nimetus, pigem oli see kolmekordne turvis.
Jalgu katva närvikatkurivõrgu peale tõmbas ta paksud sokid, seejärel Naismithi lahingsaapad. Vähemalt saapad sobisid ilma igasuguste piinlike kohendusteta. Kõigest nädal ilma tegevuseta, ja juba hakkas keha talle vastu, läks jämedamaks… Naismith on lihtsalt üks neetud anorektik, selles on asi! Hüperaktiivne anorektik. Ta ajas end püsti. Õigesti kohalepaigutatuna oli hirmuäratav varustusehulk üllatavalt kerge.
Laual tema kajuti komkonsooli kõrval ootas komandörikiiver. Pime tühjus kiivri laubaäärise all tõi mingil arusaamatul morbiidsel põhjusel meelde tühja pealuu. Ta võttis kiivri kätte, pööras valguse käes ja vaatas ahnelt selle elegantseid ümarusi. Kätega suudaks ta kontrollida ühte relva, maksimaalselt kahte. Selle abil aga juhib ta oma alluvate kaudu kümneid relvi, sellega saaks juhtida sadu või isegi tuhandeid. Selles peitus Naismithi tõeline jõud.
Uksekell plärises. Ta võpatas ja oleks kiivri peaaegu maha pillanud. Tegelikult poleks ta sellele suutnud viga teha isegi siis, kui oleks selle vastu seina virutanud, aga ta pani selle käest ikkagi ettevaatlikult.
„Miles?” kostis sisetelefonist kapten Thorne’i hääl. „Oled varsti valmis?”
„Jah, tule sisse.” Ta puudutas nuppu ja uks avanes.
Thorne tuli sisse, täpselt samasuguses varustuses nagu temagi, kuid hermafrodiit oli kapuutsi kuklasse lükanud. Vormitu kombinesoon muutis muidu mõlemasoolise Thorne’i kesksooliseks, sootuks olendiks, sõduriks. Thorne’il oli samuti komandörikiiver kaenlas, kuid tema mudel oli pisut vanem ja teistsugune.
Thorne kõndis ümber tema, libistas pilguga üle kõigi relvade ja pannalde ning kontrollis plasmakaitsesüsteemi näidikuid. „Väga hea.” Kas kapten Thorne kontrollib ka muidu enne lahingut oma ülemust, admirali? Kas Naismithil on kombeks lonkida lahingusse, näiteks saapapaelad lahti? Thorne osutas peaga komandörikiivri poole, mis seisis laual. „See on tõsine aparaat. Oled kindel, et saad hakkama?”
Kiiver paistis uus, kuid mitte väga uus. Ma ei usu, et Naismith hangiks isiklikuks kasutuseks juba kasutatud sõjavarustust, ükskõik, kuidas tamujal laevastikus ka kokku ei hoiaks. „Miks ei peaks saama?” küsis ta õlakehitusega. „Enne olen ju saanud.”
„Nende asjandustega” – Thorne tõstis oma kiivri – „võib alguses olla keeruline toime tulla. Kiivrisse ei tule mitte infovoog, vaid infouputus. Sa pead õppima kõike mittevajalikku ignoreerima, muidu oleks peaaegu et parem see üldse välja lülitada. Sinul…” Thorne ebales hetke „…on samasugune üleloomulik võime nagu vanal Tungil – pealtnäha lased sa kõik ühest kõrvast sisse, teisest välja, aga tegelikult jääb kõik sulle meelde ja see on sul silmapilk varnast võtta, kui vaja. Mingil moel suudad sa alati õigel ajal õigel lainel olla. Sinu mõistus töötaks nagu mitmel tasandil. Kui sul on adrenaliin kõrgel, reageerid ja jagad sa käsklusi uskumatult ruttu. See tekitab justkui sõltuvuse. Inimesed, kes sinuga palju koos töötavad, ootavad sinult sellist käitumist… ja loodavad sellele.” Thorne jäi ootama.
Mida ta nüüd ütlema peaks? Ta kehitas jälle õlgu. „Ma teen, mis suudan.”
„Kui sa tunned end ikka veel haiglaselt, võid sa terve rünnaku minule delegeerida.”
„Kas ma näen haiglane välja?”
„Sa pole sina ise. Pole ju vaja, et terve rühm haigeks jääks.” Thorne oli pinges, tema hääl oli peaaegu paluv.
„Ma sain terveks, Bel. Lõpeta ära.”
„Selge, härra admiral,” ütles Thorne ja ohkas.
„Kas väljas on kõik valmis?”
„Süstik on tangitud, relvad on valmis. Roheline Rühm on lahinguvarustuses, praegu laaditakse veel viimaseid asju
