läks Taura järel lahing-maandumissüstikusse. Siin oli palju hämaram, õhk oli külmem ja loomulikult polnud siin gravitatsiooni. Ta hõljus käetugedest haarates kapten Thorne’i poole, arvestades mõttes, kuidas tulevane last süstikusse mahub. Kaksteist kuni viisteist rida lapsi, neljased read… ruumi on enam kui küllalt. Süstik oli mõeldud kahe rühma ja soomustatud hõljukite või terve välihospitali transportimiseks. Selle tagumises otsas oli esmaabipunkt, kus olid olemas neli kokkupandavat koikut ja portatiivne krüokamber hädajuhtudeks. Dendarii meedikust rünnakrühmlane seadis kiiruga kõik vajaliku valmis ja kinnitas varustuse. Vaikselt tegutsevad lahingvormis sõdurid kinnitasid kõik esemed väga vähese sekeldamise ja jutustamisega. Iga asja jaoks oli koht ja iga asi oligi oma kohal.
Süstiku piloot oli juba juhikute taga. Thorne võttis koha sisse kaaspiloodi istmel. Tema istus kohe nende taha, sidevahendaja istmele. Esiaknast paistsid kauged, teravalt välja joonistuvad tähed, lähemal mingi inimtegevuse vilkuvad tuled, päris vaatevälja serval aga planeedi ergav kumerus. Peaaegu kodus. Tema sisemus võbeles ja mitte ainult kaaluta olekust. Peas tukslesid kohad, millele surusid kiivririhmad.
Piloot vajutas siseside nuppu. „Räägi, kuidas tagapool asjad on, Taura. Viie minutiga jõuame õigele orbiidile, siis laseme poldid lahti ja laskume.”
Hetke pärast vastas seersant Taura hääl: „Korras. Kõik on rihmadega kinni, luuk on suletud. Me oleme valmis. Lähme! Kordan: lähme!”
Thorne vaatas üle õla ja näitas sõrmega. Kiiruga pani ta turvarihmad kinni – ja viimasel hetkel. Rihmad soonisid kohe sügavale tema kehasse ja ta kõikus küljelt küljele, kui „Ariel” vabisedes orbiidile suundus. Suurema laeva sisemuses tekitatud kunstlik gravitatsioon oleks neid raputusi kompenseerinud ja need ära nullinud.
Piloot tõstis käed juhikute kohale ja langetas need siis järsult nagu muusik, kes lööb võimsa akordi. Valjud, ehmatavad kolksatused panid süstiku kere värisema. Süstiku tagumisest otsast kostis kaeblik ulgumine.
See pole ju laskumine, mõtles ta segaselt, see on kukkumine! Esiakna taga pöörlesid iiveldamaajavalt tähed ja planeet. Ta pani silmad kinni, sest tema kõht üritas söögitorusse ronida. Korraga taipas ta üht täisturvise, lahingskafandri varjatud eelist: kui sa hirmust püksi situd, koristab skafandri torustik kõik ära ja keegi ei saa teada.
Nad sisenesid ionosfääri ja süstiku väliskesta taga hakkas kriiskama õhk. Turvarihmad üritasid teda viiludeks lõigata nagu muna. „Lõbus, mis?” karjus Thorne, irvitades nagu poolemeelne, nägu kiirest pidurdamisest moondunud ja huuled lipendamas. Nad suundusid otse alla, vähemalt oli otse alla suunatud süstiku nina, kuid iste üritas teda kaelamurdva ja kolpapurustava jõuga vastu kabiini lage virutada.
„Ma loodan väga, et miski meile ette ei jää,” hüüdis piloot lõbusalt. „Me pole maandumisest ju ühelegi lennujuhtimiskeskusele teatanud!”
Ta kujutas ette kokkupõrget suure reisisüstikuga… mille pardal on viissada naist ja last… tohutud kollased ja mustad plahvatused, laialilendavad surnukehad…
Nad ületasid ööd ja päeva eraldava joone ning jõudsid hämarusse. Pimedus, möödavihisevad pilved… suuremad pilved… süstik vabises ja möirgas nagu hullunud tuuba… ta oleks võinud vanduda, et nad suundusid endiselt otse alla, aga kuidas piloot selles kriiskavas udus aru sai, kuhu nad suunduvad, seda ei kujutanud ta ettegi.
Siis korraga oli süstik juba horisontaalne nagu tavaline õhusüstik, ülal olid pilved, all särasid mingi linna tuled nagu vaibale pudenenud kalliskivid. Nad olid horisontaalsed nagu tavaline õhusüstik, aga kukkusid nagu kivi. Tema selgroog suruti kokku, kõvemini, veel kõvemini. Jälle kostsid vastikud kolksatused – süstiku jalad sirutusid välja. All laius hämarate hoonete rägastik. Seal paistis pime mänguplats… Kurat, olemegi kohal, olemegi kohal! Hooned kerkisid nende kõrvale, siis nende kohale. Mütaki-raks-raks. Süstik maandus kindlalt kuuele jalale. Vaikus oli jahmatav.
„No nii, lähme!” Thorne hüppas püsti, nägu õhetav, silmis hõõgumas verejanu või hirm või mõlemad, ta ei saanud täpselt aru.
Ta tormas tosina dendarii järel trapist alla. Tema silmad olid hämarusega juba pooleldi kohanenud ning jahedasse, udusesse kesköösse uppunud kompleksis põles niipalju tulesid, et ta nägi hästi, kuigi värvid olid kadunud. Varjud olid tumedad ja pahaendelised. Seersant Taura jagas rühma hääletult, käemärkidega osadeks. Keegi ei toonud kuuldavale ainsatki heli. Vaikivaid nägusid kuldasid põgusad valgussähvatused, kui kiivriprojektorid saatsid sõdurite silme ette, nägemisala servale, uusi andmeid. Üks dendarii, kelle kiivri küljes oli lisabinokkel, lükkas süstikust välja ühekohalise hõljukratta, võttis sellel istet ja kerkis hääletult pimedusse – tema katab neid õhust.
Piloot jäi pardale, Taura eraldas teistest veel neli dendariid. Kaks kadusid hämarusse, kaks jäid valvama süstikut, nende tagalat. Ta oli Thorne’iga selle üle vaielnud. Thorne tahtis perimeetrile rohkem valvureid, kuid tema sisetunne ütles, et neil on vaja kloonisõimes nii palju sõdureid kui võimalik. Tsiviilisikutest turvamehed ei kujutanud endast erilist ohtu, parema relvastusega abijõudude saabumiseni läheb aga aega. Selleks ajaks on dendariid juba läinud, kui neil õnnestub kloonid piisavalt kiiresti süstiku pardale viia. Ta kirus ennast, mõeldes, et oleks võinud Escobaril nõuda enda käsutusse kaks rühma, mitte ühe. See oleks olnud väga lihtne, kuid tema keskendus arvutamisele, kui palju reisijaid „Arielile” mahub, ja uskus, et peab põgenemisel õhuvarusid säästma. Nii palju tegureid, millega arvestada…
Nüüd täitis kiiver tema nägemisala servad värvilise koodide, numbrite ja diagrammide segadikuga. Ta oli neid kõiki varem uurinud, kuid need vilksasid liiga kiiresti mööda: kui ta jõudis mõne neist registreerida ja enda jaoks lahti mõtestada, oli see juba läinud, selle asemele oli tulnud teine. Ta tegi Thorne’i varasema nõuande järgi, sosistas häälkäskluse ning vähendas eredust, nii et need jäid ainult hallutsinatsioonitaoliselt võbelema. Audiosidega polnudki nii väga probleemi, sest keegi ei lobisenud asjatult.
Tema, Thorne ja seitse dendariid järgnesid sörkjooksul Taurale – Taura lihtsalt kõndis pika sammuga – ja kadusid kahe hoone vahele. Ta häälestas kiivrivastuvõtja Bharaputra turvameeste raadiosagedusele ja avastas, et seal on juba liikumist. Esimesed reageeringud stiilis: Mida kuradit see veel tähendab? Kas teie ka kuulsite? Joe, vaata neljas sektor üle! Ta oli kindel, et sellega asi ei piirdu, kuid tal polnud vähimatki kavatsust ootama jääda.
Ümber nurga. Kohal. Kena valge kolmekorruseline hoone, suured aknad, rõdud, ümberringi palju taimi, kujundatud hoov. See ei meenutanud päriselt ei haiglat ega kasarmut, see oli ebamäärane, laialivalguv, diskreetne. Sellel oli salakaval silt „ELU MAJA”. Surmamaja. Minu kallis koduke. See tundus kohutavalt tuttav ja kohutavalt võõras. Kunagi paistis see talle vaimustav. Nüüd paistis see… väiksem, kui ta mäletas.
Taura tõstis plasmakaare, seadis selle kiire „laia” peale ning kõrvaldas lukustatud klaasuksed. Laiali paiskus oranž, valge ja sinine klaasipihu. Klaasitükid hõõgusid alles, kui dendariid hüppasid sisse ja hargnesid vasakule ja paremale. Üks dendarii asus alumisel korrusel patrullima. Häiresireenid ja tulekahjualarmid hakkasid huilgama, alla valvesse jäänud sõdur hävitas ettejäävad lärmakad valjuhääldid jooksult plasmatulega, kuid hoone kaugemates osades lärmasid valjuhääldid summutatult edasi. Rünnakrühmlaste kannul täitsid automaatsed kustutid koridorid auru ja vahusodiga.
Ta jooksis, et teistel kannul püsida. Nende ees sööstis koridori roosaga ääristatud pruunis mundris Bharaputra turvamees. Kolm dendariid tabasid teda üheaegselt uimastuspüstolitest, turvamehe enda uimastuslask imbus aga kellelegi kahju tegemata lakke.
Taura ja kaks naisdendariid läksid liftitorusse, et kolmandale korrusele
