style="font-size:15px;"> Kuidas pagana moodi bharaputralased selle tüdruku pea pahupidi keerasid? Ja kas tal õnnestuks see vähem kui poole minutiga jälle õigetpidi saada? Vaevalt küll. „Seersant…” Ta hingas sügavalt sisse ning ütles siis peene, pooloimetu häälega, nagu ohates: „Uimastage ta.”
Tüdruk üritas eest põigata, kuid seersandi refleksid töötasid välgukiirusel. Uimastuslask tabas tüdrukut hüppe pealt täpselt silmade vahele. Taura hüppas üle komkonsooli ja püüdis tüdruku kinni, enne kui selle pea jõudis põrandat tabada.
„Kas kõik on siin?” küsis ta.
„Vähemalt kaks pääsesid tagatrepist minema, enne kui me selle blokeerisime,” kandis Taura kulmu kortsutades ette.
„Nad uimastatakse, kui nad üritavad hoonest välja pääseda,” rahustas ta seersanti.
„Aga mis siis, kui nad peidavad end alumisele korrusele? Nende ülesotsimine võtab aega.” Taura kollakaspruunid silmad vaatasid korraks kõrvale, kiivri kronoekraanile. „Me peaksime praegu juba tagasi süstiku poole minema.”
„Üks hetk.” Ta lappas usinalt komlingikanaleid, kuni sai jälle Thorne’i kätte. Taustal karjus keegi vaevukuuldavalt: „Ah sa närukael! Igavene…”
„Mis on?” nähvas Thorne vihaselt. „Kas saite tüdrukud kokku kogutud?”
„Me pidime ühe uimastama. Taura saab teda kanda. Kas sa said juba teada, palju neid olema peab?”
„Jah, ühest komkonsoolist kasvataja toas – siin peaks olema kolmkümmend kaheksa poissi ja kuusteist tüdrukut. Neli poissi on puudu, ilmselt ronisid nad mööda rõdusid alla. Phillipi sai kolm tükki kätte, aga neljandat ta ei märganud. Kuidas seal on?”
„Seersant Taura ütles, et kaks tüdrukut läksid tagatrepist alla. Hoia silmad lahti, äkki näed.” Ta tõstis pilgu ja kiikas oma kiivrivisiirist läbi – seal sähvisid andmed nagu virmalised. „Kapten Thorne ütleb, et siin peaks olema kuusteist tükki.”
Taura pistis pea ukse vahelt koridori, liigutas tummalt huuli, tõmbas siis pea tagasi ja lausus uimastatud tüdrukut põrnitsedes. „Üks on ikka veel puudu. Kesterton, tee siin korrusel väike tiir, vaata kappidesse ja voodite alla.”
„Selge, seersant.” Rünnakrühmlane jooksis käsku täitma.
Tema läks järele, Thorne’i hääl kuularites tagant kihutamas: „Liigutage seal ülemisel korrusel! Me pidime kähku sisse murdma, võtma, mis vaja, ja jalga laskma, mäletate? Meil pole aega hulkuma läinud kloone kokku ajada!”
„Oota, pagan küll!”
Kolmandas toas kummardus naisdendarii, et ühe voodi alla vaadata, ja hüüatas: „Haa! Leidsin üles, seersant!” Ta haaras põtkivatest jalgadest ja tõmbas. Tema saak libises välja, see oli lühike tüdruk-naine roosa hõlmikpluusi ja lühikeste pükstega. Tüdruk tõi kuuldavale vaikseid abituid helisid, ta oli ahastuses, tal polnud lootustki, et tema hüüded abi tooksid. Peas oli tal plaatinablondide lokkide kosk, kuid kõige silmatorkavam tema juures oli jahmatav rinnapartii, tohutud kopsakad pallid, mis pingutasid tema pluusi roosat siidi ja ei mahtunud selle sisse ära. Ta ajas end põlvedele, toetus kannikatega kandadele ning toetas ja mudis närviliselt rindade rasket liha, justkui poleks ta veel harjunud, et see seal on, justkui oleks ta ikka veel rabatud.
Kümneaastane. Kurat küll. Välja nägi tüdruk kahekümnene. Ja rindade selline koletislik hüpertroofia ei saanud olla loomulik. Ilmselt oli tema eellane ja Bharaputra klient tellinud enne tema keha ülevõtmist selle kujundamise. See oli loogiline – las operatsiooni- ja ainevahetusprobleemide pärast kannatab kloon. Imepeenike piht, laiad puusad… tüdruku liialdatud ja küps naiselikkus pani mõtlema, kas ta pole ehk soomuutja tellimus. See oli peaaegu kindel. Ja kindlasti pidi tema siirdamisjärjekord jõudma kätte õige pea.
„Ei, minge minema!” nuuksus tüdruk. „Minge minema, jätke mind rahule… ema tuleb mulle järele. Ema tuleb mulle homme järele! Minge ära, jätke mind rahule, ma saan homme emaga kokku…”
See nutmine ja tema tõusev ja langev… büst ajavad mu varsti hulluks. „Uimastage see ka,” kähistas ta. Nad peavad siis teda ka kandma, aga vähemalt ei pea nad tema hädaldamist kuulama.
Rünnakrühmlase nägu õhetas, tüdruku groteskne keha lummas ka tema pilku, tal oli piinlik seda vaadata. „Vaene laps,” sosistas ta ja lõpetas uimastuspüstoli kerge puudutusega tema piinad. Tüdruk vajus ettepoole ja jäi põrandal küljetsi lamama.
Kiiver kutsus teda jälle, ta ei teadnud täpselt, millise dendarii häälega. „Härra admiral, me peletasime uimastusrelvadega tagasi rühma Bharaputra Maja tuletõrjujaid. Neil ei olnud uimastusvastaseid ülikondi. Kuid valvuritel, kes nüüd tulevad, on need olemas. Saadetakse uued rühmad, raskema relvastusega. Uimastusrelvadega mängimine on peaaegu lõppenud.”
Ta hakkas kiivrikaamerate pilte läbi lappama, et äsja rääkinud sõdur kaardilt üles leida. Enne kui see tal õnnestus, tuli vahele hõljukrattaga valvuri hingeldav hääl. „Bharaputra raskerelvastusega rühm tuleb ringiga lõuna poolt, selle hoone tagant, kus te olete, härra admiral. Te peate sealt kähku jalga laskma. Siin läheb asi kohe väga inetuks.”
Ta viipas dendariile, et see koos nukk-naisega magamistoast välja läheks. „Seersant Taura!” hüüdis ta. „Kas te kuulsite, mida väljast öeldi?”
„Jah, härra admiral. Hakkame liigutama.”
Seersant Taura heitis euraasia tüdruku oma ühele laiale õlale ja blondiini teisele, pealtnäha ilma, et oleks nende raskust märganudki, siis ajasid nad hirmunud tüdrukutesumma koridori lõpus olevast trepist alla. Taura laskis neil kõndida kahekaupa, käsikäes, nii et nad lahkusid palju korrastatumalt, kui ta oleks oodanud. Tüdrukute sosistamine muutus hirmusegaseks suminaks, kui nad poiste magala poole suundusid. „Me ei tohi siia tulla,” proovis üks pisarates tüdruk protestida. „Meil tuleb pahandus!”
Thorne oli lasknud kuus uimastatud poissi selili koridori põrandale asetada, veel paarkümmend poissi olid seina ääres rivis, jalad laiali, käed vastu seina nagu vangidel. Paar närvilist sõdurit karjusid nende peale ja hoidsid neid paigal. Mõned kloonid olid vihased, mõned nutsid, kuid kõik paistsid olevat surmahirmul.
Ta vaatas ahastusega uimastatud poiste virna. „Kuidas me neid kõiki kanname?”
„Las mõne poisid kannavad teisi,” pakkus Taura. „Siis jäävad meil käed vabaks, neil aga on kinni.” Ta asetas oma kandami õrnalt rea lõppu.
„Väga hea,” ühmas Thorne ja kiskus lummatult nukk-naise peale naelutunud pilgu pingutusega lahti. „Worley, Kesterton, hakkame…” Thorne vakatas, nende mõlema kiivrites kostis kõigist teistest kanalitest üle ragisev hädakutsung.
Hõljukrattal vahti pidav dendarii karjus: „Kuradi raisk, süstik… vaadake ette, vasakul…” terav raginalaine, siis aga: „Oh sa kuradi perse…” Seejärel tuli vaikus, mida täitis ainult tühja kanali sumin.
Ta otsis palavikuliselt hõljukratturi kiivri näite, ükskõik milliseid näite. Kiivri majakas töötas ja näitas, et rattur on maapinnal kahe hoone vahel, selle mänguplatsi kõrval, kus seisab süstik. Kuid meditsiinilised näitajad olid tühjad, jooned sirged. Surnud? Vaevalt küll, verekeemia näidud peaksid ikka näha olema… ragin ja kiivrikaamera edastatud tühi pilt öisest udust andsid lõpuks vihje. Phillipi oli kaotanud kiivri. Mille ta veel oli kaotanud, seda oli praegu
