elukutse on ohtudest tulvil. Ma olen meie kloonipesakonna ainus ellujäänu. Marki – nagu ma teda nimetan – olemasolu oli mulle samasugune üllatus kui mina ilmselt talle: kumbki meist ei teadnud teisest kloonimisprojektist. Kust mujalt ma leiaksin nii täiusliku, khm, elundidoonori, ja nii lühikese ajaga?”
Vasa Luigi pööras peopesad kaamera poole. „Me võime korraldada nii, et hoiame teda enda juures ja kaitseme teda.”
„Kui mul teda üldse vaja peaks minema, siis läheb mul teda vaja kiiresti, kuid sellistel asjaoludel kardan ma turuhinna järsku tõusu. Pealegi tuleb ikka ette õnnetusi. Vaadake või seda, mis juhtus teie juures vaese parun Felli klooniga.”
Tundus, et temperatuur langes kakskümmend kraadi, ja Miles manas oma teravat keelt. Nähtavasti oli see vahejuhtum siinkandis ikka veel salastatud, igatahes vallandas selle mainimine tulised tunded. Parun uuris teda võib-olla suurema austusega, kuid kindlasti suurema umbusuga. „Kui te soovite siirdamiseks teist klooni, admiral, olete õiges kohas. Kuid see kloon pole müüa.”
„See kloon ei kuulu teile,” nähvas Miles liiga kiiresti. Ei, võtame rahulikult. Hoia ennast vaos, hoia tõelised mõtted sügaval peidus ja mängi endiselt lipitsejat, kes võiks parun Bharaputraga käed lüüa, ilma et oksele hakkaks. Rahu! „Uue klooni saamiseks tuleb aga kümme aastat oodata. Mind ei pane muretsema vanadussurm, mis on pikalt ette teada. Ma muretsen ootamatu, üllatusliku surma pärast.” Pärast pausi pressis ta kangelasliku pingutusega: „Hüvitusest varale tekitatud kahjudele ei pea te siis muidugi loobuma.”
„Ma ei pea midagi tegema, admiral,” märkis parun. Rahulikult.
Ära ole nii kindel, jacksoni kaabakas. „Aga miks teie just seda klooni tahate, parun? Te saaksite ju nii kergesti uue teha.”
„Mitte nii väga kergesti. Tema meditsiinilisest dokumentatsioonist on näha, et ta oli tõeline väljakutse.” Vasa Luigi asetas sõrme suule, kongus nina alla, ja naeratas erilise rõõmuta.
„Kas teil on kavas karistus? Hoiatus teistele kurjategijatele?”
„Tema võtab seda kahtlemata karistusena.”
Niisiis oli Marki jaoks olemas mingi plaan või vähemalt mõte, mis lõhnas kasumi järele. „Ma loodan, et see pole suunatud meie barraiarist eellase vastu. See vandenõu on ammu maha maetud. Barrayaril teatakse meist mõlemast.”
„Ma tunnistan, et tema sidemed Barrayariga pakuvad mulle huvi. Mulle pakuvad huvi ka teie sidemed Barrayariga. Kuna te võtsite endale sellise nime, on ilmne, et te teate ammu, kust te pärinete. Milline teie suhe Barrayariga täpselt on, admiral?”
„Segane,” tunnistas Miles. „Nemad taluvad mind, mina osutan neile vahetevahel mõne teene. Tasu eest. Muidu aga väldivad nemad mind ja mina neid. Barrayari Keiserliku Julgeolekuteenistuse käed on veel pikemad kui Bharaputra Majal. Uskuge mind, nende negatiivse tähelepanu alla te sattuda ei taha.”
Vasa Luigi kulmud kerkisid viisaka kahtlusega. „Eellane ja kaks klooni… kolm täpselt ühesugust venda. Ja kõik nii lühikest kasvu. Kui kõik kolm kokku panna, saaks teist ilmselt ühe normaalse inimese.”
See ei puutunud teemasse – parun üritas talt midagi välja õngitseda, eeldatavasti infot. „Meid on kolm, kuid täpselt ühesugused me küll ei ole,” vastas Miles. „Ma olen aru saanud, et meie eellane, lord Vorkosigan, on igav uimerdis. Mark demonstreeris kahjuks äsja oma piiratud võimeid. Mina olen parandatud väljalase. Minu loojatel oli minu jaoks plaanis suur tulevik, kuid nad said oma tööga liiga hästi hakkama ja ma hakkasin ise plaane tegema. Paistab, et seda pole kumbki minu vaestest velledest ära õppinud.”
„Ma sooviksin teie loojatega rääkida.”
„Mina sooviksin sedasama. Nad on meie hulgast lahkunud.”
Parun kinkis talle jäise muige. „Te olete üks ennast täis tegelane.”
Miles torutas huuli ega öelnud midagi.
Parun naaldus tooli seljatoele ja pani sõrmed lõua ees kokku. „Minu pakkumine on jõus. Kloon pole müügiks. Kuid iga kolmekümne minuti järel trahv kahekordistub. Ma soovitan teil kiiresti otsustada, admiral. Paremat pakkumist te ei saa.”
„Ma pean korraks laevastiku raamatupidajaga nõu pidama,” ütles Miles, et aega võita. „Ma võtan teiega varsti ühendust.”
„Kuidas muidu?” pomises Vasa Luigi ja muigas enda vaimukuse peale.
Miles lõpetas vidikõne ja jäi istuma. Tema magu vabises, kõhu põhjast tõusvad hõõguvkuumad häbi- ja vihalained kiirgasid läbi terve keha.
„Aga raamatupidajat pole ju siin,” märkis pisut segaduses Quinn. Raamatupidaja leitnant Bone oli tõepoolest lahkunud Escobarilt koos Bazi ja teiste dendariidega.
„Ma… parun Bharaputra pakkumine ei meeldi mulle.”
„Kas Keiserlik Julgeolek ei saa Marki hiljem päästa?”
„Mina olengi Keiserlik Julgeolek.”
Sellele ei saanud Quinn vastu vaielda. Ta jäi vait.
„Ma tahan oma lahingskafandrit,” urises toolil kössitav Miles pahuralt.
„See on Marki käes,” vastas Quinn.
„Ma tean. Ma tahan oma poolturvist. Komandörikiivrit.”
„Need on ka Marki käes.”
„Tean.” Milesi käsi lajatas kõvasti vastu tooli käetuge, laksatus vaikses ruumis pani Quinni võpatama. „Sellisel juhul rühmaülema kiivrit!”
„Milleks?” küsis Quinn kõlatult, kainestavalt. „Sa ise ütlesid, et mingit üllast võitlust siin ei tule.”
„Ma nõuan endale paremad tingimused välja.” Miles hüppas jalule. Tema kõrvus peksid südamelöögid, aina tulisemalt ja tulisemalt. „Tule.”
Rihmad lõikusid Milesi kehasse, kui süstik klambritest vabanes ja „Peregrinist” eemalduma hakkas. Ta vaatas korraks üle piloodi õla, nägi planeedi kumerust akna tagant mööda libisemas ning märkas vilksamisi kaht laevastiku lahingsüstikut, mis emalaevast eemaldusid, et neid kaitsta. Neile järgnes „Peregrini” teine lahing-maandumissüstik, tema mitmeharulise rünnaku, tema pehme pettetorke teine pool. Kas Bharaputralased võtavad seda tõsiselt? Loota tuleb. Ta keskendus jälle sähvivale, kerakujulisele andmemaailmale, mille tekitas tema komandörikiiver.
Ta ikkagi ei pidanud rühmaülemakiivriga leppima. Ta oli rekvireerinud Elena Bothari-Jeseki planeedil kasutuseks mõeldud kiivri, kuna Elena jäi „Peregrini” pardale taktikaruumi. Vaata, et sellel mingeid inetuid auke poleks, kui sa selle tagasi tood, pagan küll, ütles Elena, huuled allasurutud murest kahvatud. Praktiliselt kõik, mis oli Milesil seljas, oli kelleltki teiselt saadud. Liiga suurel närvikatkurikaitsekostüümil olid varrukad ja sääred üles kääritud ning kummipaelaga kinnitatud. Quinn oli nõudnud, et ta kaitsekostüümi selga paneks, ja kuna närvikatkurikahjustus oli Milesi eriline hirm, ei vaielnud ta vastu. Kaitsekostüümi peal oli kottis lahingvorm, mille käised ja varrukad olid kinnitatud samal moel. Plasmapeegli rihmad tõmbasid üleliigse kanga tema keha ümber üsna hästi kokku. Kaks paari pakse sokke hoidsid ära laenatud saabaste loksumise. See kõik oli väga ärritav, kuid see polnud tõesti tema kõige suurem mure, kui ta üritas kolmekümne minutiga korraldada dessandi planeedile.
Tema
