Paraku aga muunduvad mõttes kõik eurod justkui võluväel Eesti kroonideks. Huvitav, kui kaua läheb, et see rumal komme lõpuks kaob?
Uskumatu, et alles võtsime ajalehe kätte, aga juba ongi meil kokku lepitud kohtumine tulevase üürileandjaga. Tunni aja pärast, kui täpne olla.
Nüüd läheb meil kiireks. Kihku-kähku tuleb leida buss, mis meid õigeks ajaks sihtkohta toimetaks. Rebime kuulutuse hooletult ajalehest välja, sest aadress on meile hääldamatu. Meie sihiks saab Glasnevin, postiindeksiga Dublin 9. Võtab veidi aega, et O’Connell Streetile tihedalt pikitud bussipeatuste hulgast õige leida. Aga leiame selle siiski.
Double-decker’isse2 sisenedes surub Anna ajalehest välja rebitud kuulutuse juhile nina alla ja küsib sellel olevat aadressi püüdlikult hääldades, kas juhil on kavatsus ka sealt mööda sõita. Vanamehel pole õrna aimugi ja kuigi ta kohendab korduvalt oma prille, mis tema liiga laugjalt ninalt alla kipuvad vajuma, on selge, et täna on tema elu esimene kord sellest tänavast kuulda. Mõistetav, arvestades kõiki neid miljoneid tänavaid, millest Dublin tihedalt läbi on põimunud. Jah, tundub, et juht pole teps mitte Google Mapsi3 inimversioon. Aga Glasnevinisse sõidab ta küll.
Pärast paarikümneminutilist sõitu otsustab juht, et oleme enam-vähem õiges piirkonnas, ja teatab, et võime maha minna. Meid jäetakse keset võõrast linnaosa, tänav tundub lausa kilomeetritepikkune. Sirget teed ääristavad ühe- ja kahekordsed piinlikult hoolitsetud ridaelamud, anonüümsuse eest kannavad hoolt neid ümbritsevad aiad.
Vaatame ringi, et teha selgeks, mis tänaval meid hüljati. Meile ei jää silma mitte ühtegi tänavasilti.
„Kuskil peab ju ometi kirjas olema, mis tänav see on!” Anna hakkab vaikselt kannatust kaotama.
Ohkan sügavalt.
„Tundub, et iirlastel on kummaline komme tänavaid vaid nonde alguses ja lõpus märgistada. Nii et hakkame kõndima, ega me enne targemaks saa.”
Jõuame vaevu paarsada meetrit edasi minna, kui meie kõrval aeglustab käiku hõbedane auto.
Küljeaken lastakse alla: „Saan ma teid kuidagi aidata, tüdrukud?”
Küsimuse esitab üks lahkeimaid nägusid, mida ma viimasel ajal näinud olen. Tundub, et oleme vist tõesti hädalise moega, kui juba ontlikud koduperenaised meile oma abikätt pakuvad. Või on siin taas tegu iirlaste abivalmidusega?
Küsime hoolitsetud välimusega naiselt, kuidas vajalikule tänavale jõuda. Naine võtab hetke järelemõtlemiseks ja ütleb siis:
„Ma arvan, et tean, kuhu te minna soovite. Istuge autosse, viin teid kohale, sest sinna ei ole just lihtne teed leida.”
Tundes kergendust, et oleme pääsenud väsitavast ekskursioonist, istume autosse. Sõidu ajal tunneb naine siirast huvi, kust me pärit oleme ja mida me Dublinis teeme. Valgustame teda veidi, laskumata ebavajalikesse detailidesse nagu elukoha puudumine, töökohast rääkimata. Eestlaslik eneseuhkus, mis muud.
Mõni minut hiljem olemegi õige maja ees, autost väljudes täname sõbralikku naisterahvast, kes sõidab edasi oma koju, pargib auto oma aeda ja avab oma võtmega koduukse. Milline privileeg! Milline õnn!
Kas see kahekordne punastest tellistest maja saab meie tulevikukoduks? Mõne hetke pärast selgub. Avame värava ja jääme majatrepile kannatamatult omanikku ootama. Meie tähelepanu köidab raskel eesuksel toretsev metallist koputi, mille imetlemine aitab kiiremini minuteid mööda saata. Tänav meie selja taga vaikib.
Lõpuks sõidab mürinaga kohale auto, millest väljub kiirustades tumedapäine õllekõhuga mees, juuksed teismelise kombel popilt geeliga püsti aetud.
„Vabandage, et hilinesin,” hüüab ta väravat avades eemalt. „Edasilükkamatud asjatoimetused tulid ootamatult vahele.”
„Sellest ei ole midagi, me ka alles jõudsime. Oleme vaid paar minutit oodanud.” Anna on nakatunud mehe energilisest kõnepruugist.
Surume viisakalt tervituseks kätt ja tutvustame end. Kahjuks ei jää mulle kunagi esimese korraga nimed meelde. Mark? Charles? Dave? Justkui mälust pühitud. Kutsugem teda lihtsuse huvides härra Majaomanikuks.
Erkpunane välisuks avaneb härra Majaomaniku võtmega justkui võluväel ja me saame elamisega uudishimulike mudilaste kombel tutvust teha.
„Mul on plaanis siia veel kaks inimest juurde võtta. Huvilisi on piisavalt ja ruumi samuti. Vaadake ringi ja kui tekib küsimusi, siis vastan meeleldi.”
Majja sisenedes tundub mulle, et viisakas oleks ka jalanõud ära võtta, aga kingapandla kallal kohmitsedes kuulen härra Majaomanikku ütlemas:
„Ärge nähke jalanõude äravõtmisega vaeva. Las need jääda jalga.”
Kuigi mulle ei meeldi tubades välisjalanõudega ringi käia, on peremehe soov seaduseks ja kuuletun. Kingad jäävad jalga.
Teeme tähtsad näod pähe ja hakkame elamist uurima: kaks korrust, kamin, tagahoov ja pehme vaibaga kaetud trepp ülemisele korrusele. Pärast ringkäiku tõdeme, et tegu on täiesti elamiskõlbliku majaga. Hinnalgi pole väga viga.
Hinnast rääkides… Kui palju meil seda rahakest veel alles ongi? Kümme eurot?
Tundub, et Anna mõtleb sama, sest järsku istub ta tugitooli käetoele ja ütleb närviliselt sõrmi mudides:
„Teie elamine on väga tore ja me tahaksime seda üürida, aga… Asi on selles, et meil ei ole hetkel ettemaksuks piisavalt raha.”
Võtan sõnajärje üle: „Tõtt-öelda ei ole meil üldse raha, mis me siin ikka keerutame. Meil ei ole elukohta, töökohta samuti mitte.”
Meie ootamatut ülestunnistust kuuldes kivistub härra Majaomaniku nägu ning värv kaob hetkeks põskedelt. Siis aga lööb puna palge tagasi, ning ta nägu ilmutab isegi veidi kaastunnet. Tundub, nagu oleks keegi nüüdsama tema südametunnistusele koputanud, küsides, milline oli härra Majaomaniku viimane heategu.
Pärast esimest šokki vastab ta: „See on nüüd küll paha lugu. Kohe väga paha lugu. Kuidas siis küll niimoodi? Andke mulle mõni minut järelemõtlemiseks. Asi on selles, et ma ei saa üksinda otsustada, kas lubada teil esialgu siia jääda või mitte. Pean oma partneriga telefonitsi nõu pidama.”
Mees jätab meid süütundega alumise korruse elutuppa ja läheb autosse. Anna istub liikumatult. Mina seisan ootusärevalt ukselävel ja toetan õlga vastu piita.
Möödub minut. Kaks. Igavik.
Miks tal küll nii kaua läheb? Piilume kardina vahelt hoovi ja näeme, et härra Majaomanik on laskunud elavasse vestlusesse. Käega žestikuleerides üritab ta telefoni teel midagi elutähtsat selgeks teha.
Kohe-kohe peaks selguma, kas meil on täna õhtul kuskil ööbida. Kohe selgub, kas maailmas on veel järel piisavalt halastust ja kaastunnet.
Kuuleme, kuidas aiavärav tasase käginaga avaneb ja hetk hiljem vaevukuuldavalt sulgub. Härra Majaomaniku rasked sammud lähenevad ja uks avaneb.
Tõehetk on saabunud.
„Mul on väga kahju…”
Kõik
Google’i veebipõhine maakaart.
