style="font-size:15px;"> Säh sulle! Oleksime seda ju pidanud teadma, mis meil küll arus oli? Seisame härra Majaomaniku ees rumala näoga nagu kaks naiivitari. Pettumust varjates korjame oma viimased uhkuseriismed kokku ja lahkume. Sest mida muud meil öelda olekski.
Et meil on ka kahju?
Jõuame bussipeatusesse ja istume ohates maha. Juba hakkab vaikselt hämarduma.
„Mis nüüd saab?” küsib Anna toonil, nagu oleks reaalsus teda valusasti näkku löönud. „Me peame oma kohvritele hostelisse järele minema… Mul on mõned ema kingitud kuldehted, äkki prooviks…”
„Mitte mingil juhul!” katkestan teda poolelt sõnalt. „Hoia oma ehted parem heaga alles. Nende eest saaksime parimal juhul veel ühe öö hostelis veeta, ja edasi? Ei, ei ja veel kord ei! Hakkame parem liikuma.”
Tõusen pingilt ja lähen bussiaegu uurima. Mis sest, et mul pole õrna aimugi, milline buss siit kesklinna tagasi viib või kummal pool teed me üldse ootama peame. Uurin ajatabelit teadja näoga, aga targemaks sellest muidugi ei saa.
Keeldun alla andmast. „Kõik läheb veel hästi,” kinnitan endale mõttes, kuni end uskuma jään.
Eemalt läheneb kollase-sinisekirju double-decker. Otsin taskust paraja koguse münte ja märkan pilku tõstes, et buss möödub peatumata.
„Misasja! Miks buss ei peatunud?” küsin Annale üllatunult otsa vaadates.
„Äkki ei olnudki siin peatust ette nähtud?” osutab Anna ja hakkab omakorda posti küljes olevat tabelit uurima. Me ei saa siinsest ühistranspordikorraldusest enam üldse sotti.
Mõne minuti pärast läheneb võõras. Kõnnaku järgi kergelt vindine noormees on arvatavasti samuti teel linna. Teeme näo, nagu elaksime siin juba aastaid, ja ei lase end temast häirida. Mõned minutid veel ja kurvi tagant hakkab paistma järgmine kahekordne.
Võõras sirutab käe, nagu viibiks ta New Yorgi tänavatel ja üritaks taksot peatada. Buss aeglustab käiku ja peatubki. Imelikud kombed siin, mõtlen endamisi, kukutades münte piletimasinasse.
Kas tõesti on bussi peatumiseks vaja käega märku anda?
Südalinna tagasi jõudes avastame, et oleme näljased nagu hundid. Pole ka midagi imestada, kui viimane söögikord oli kell seitse hommikul. Otsustame Sparist läbi astuda ja midagi hamba alla vaadata.
Poest lahkudes on meie saagiks kaks banaani ja pakk odavaid küpsiseid. Taskusse jääb üks kaheeurone münt.
Istume lähimale vabale pingile ja hakkame keha kinnitama.
„Tead, meil on veel kaks eurot alles, mis me sellega teeme?” küsin Annalt, ja sugugi mitte irooniliselt. Ma olen nimelt alati püüdnud elada vaimus, et kui raha on, tuleb seda ka kulutada.
„Mul pole õrna aimugi,” vastab Anna kahe banaaniampsu vahel. Olukord on oma traagilisuses suisa koomiline.
„Läheks õige internetikohvikusse,” teen ettepaneku. „Vaatame näiteks tööpakkumisi.” Mu hääl on pärast kehakinnitust tunduvalt reipam, isegi optimistlik.
„Või vaataks äkki mõne elukoha,” teeb olukord ka Annale nalja.
Viskame banaanikoored suure kaarega prügikasti ja asume küpsiseid järades jõe poole teele. Ei-ei, mitte selleks, et end sinna uputada! Jõe ääres on nimelt üks internetikohvik, kaks eurot tund, nagu selgub. Kuidas me teadsime, et see just seal on, jääb mulle mõistatuseks.
Internetikohvik on pungil pesemata juustega arvutifriike, kampsikutes üksikhingesid ja muid internetisõltlasi. Kas tõesti on kõik kohad täis? Vaatan otsivalt ringi, aga ei näe ühtegi vaba arvutit. Administraator, india päritolu noormees, kontrollib järele, kas pääseme löögile või mitte. Meil õnnestub saada kahe peale üks arvuti. Anname mehele oma viimase mündi ja suundume alumisele korrusele, kus meid ootab helesinine arvutiekraan.
Leian eemalt vaba tooli ja üritan seda läbi kahe lauarea arvuti taha pressida.
„Tõmba oma tooli veidi koomale, muidu ma ei mahu ära,” ütlen Annale, kes juba arvuti taga askeldab.
Tema kõrval istub võõras noormees ja mängib virtuaalset piljardit.
Minu sõnad panevad võõrast kõrvu kikitama. Ta pöörab näo meie poole ja ütleb: „Tere.”
Sulaselges eesti keeles!
Tunnen, nagu langeks kivi suure kolinaga mu südamelt ja veereks laua alla. Sel hetkel tean, et oleme pääsenud.
PHIBSBORO, D7
BAILE PHIB HÜVASTI HOSTEL!
Las ma räägin teile, milline näeb välja üks kaitseingel.
Esiteks on tal kaks kätt ja kaks jalga, nagu enamikul meist. Seljas kampsun ja jalas teksased. Näol relvitukstegev naeratus. Tal on trobikond sõpru, kes siinsamas kesklinna lähedal kambakesi suurt maja üürivad. Tal on telefon. Ta helistab oma sõpradele ja uurib järele, ega neil juhtumisi kahele tüdrukule elamispinda ei ole pakkuda. Tuleb välja, et ruumi on küll. Kaks neist on valmis meile suisa vastu tulema, et meie kohvreid kanda.
Kaitseingli nimi on Priit ja ta on eestlane.
Priidu sõpru oodates jõuame omavahel tuttavaks saada ja pool elulugugi ära rääkida. Õhtu on käes ja on viimane aeg oma kohvrid hostelist ära tuua, enne kui need hävitamisele lähevad. Administraator ei tee meile etteheiteid, et oleme oma varanatukese terveks pikaks päevaks tema hoolde jätnud.
Hostelist väljudes näeme, et Priidu sõbrad on kohale jõudnud. Nad näevad välja nagu Suur Peeter ja Väike Peeter. Suur Peeter on ahelsuitsetaja, see saab meile esimese kümne minuti jooksul selgeks. Väike Peeter ei suitseta, samuti ei ela ta majas, kuhu me teel oleme. Ta on lihtsalt Suure Peetri sõber, kes ei suuda vastu panna kiusatusele kahte eesti tüdrukut oma silmaga üle kaeda. Tundub, et eestlasi ei olegi siin vist nii palju, kui statistika kajastab, või siis on kõik kaasmaalased ühtlaselt üle Dublini hajutatud, mis teeb nendega juhuslikult kohtumise keeruliseks.
Teel Phibsborosse, kus me tänu õnnelikule juhusele elama hakkame, põikavad Suur ja Väike Peeter läbi pisikesest poest – neid on siin iga mõnekümne meetri tagant. Nendest poodidest saab osta kõike hädavajalikku, alates ajalehtedest ja lõpetades söögipoolisega. Just viimase järele poisid hetkel lähevadki.
„Mida teie süüa tahate?” küsib Suur Peeter ja osutab letile, kus eraldi kausikestes on ritta seatud majonees, lehtsalat, sink, kana, tuunikala, mais ja nii edasi.
„Täiesti ükskõik. Valige ise,” ütleme, sest meil pole õrna aimugi, mida sealt valikust tahta.
„Neli roll’i4 palun,” esitab Suur Peeter hiinlasest teenindajale tellimuse. Too võtab neli pikka krõbedat saia ja lõikab pikuti pooleks, jättes ühenduskoha lahti lõikamata. Seejärel määrib ta mõlemad saiapooled või ja majoneesiga
