nimedega sigaretid. Märkan hinnasilte ja olen minestamise äärel – üks pakk sigarette maksab üle seitsme euro. See teeb ju kõvasti üle saja krooni paki eest! Mind läbivad hirmujudinad ja kirun end mõttes, et pidin ma üldse kunagi suitsetajaks hakkama. Suitsude eest tuleb siinmail ju lausa hingehinda maksta. Märkan, et müügil on ka poole väiksemad pakid. Maksavad need siis umbes kolm ja pool eurot. Röövimine seegi.
Seades samme O’Connell Streetile, et Phibsborosse viiva bussi peale minna, on mul nüüd esimest korda pärast linna saabumist aega korralikult ringi vaadata. O’Connell Street on kõige tähtsam kesklinna tänav, aga mitte sugugi nii pikk ja lai, nagu peatänavalt eeldada võiks. Tänava lõunapoolses otsas, linna poolitava jõe läheduses, kõrgub taevasse kummaline roostevabast terasest torn, mis näeb välja nagu suur nõel. Lähemal vaatlusel on see lausa hiiglaslik monument, mille alumise osa läbimõõt ulatub kindlasti oma kolme meetrini ja kõrgus tublisti üle saja meetri. Otse monumendi all seistes ja üles vaadates tundub, et selle ahenev tipp kaob otsaga pilvedesse.
„See on Spire,” ütleb Väike Peeter. „Nendele, kes linna hästi ei tunne, on see populaarne kohtumispaik. Lihtne on ju öelda, et saame Spire’i juures kokku, sest ei ole vist küll inimest, kellele see monstrum märkamatuks jääks.”
Vaatan imetlusega seda modernset skulptuuri, mis oma lihtsuse ja materjaliga on tugevaks kontrastiks ülejäänud kesklinnale – see näib Spire’i kõrval veelgi madalam, kui esialgu tundus. Majad on pea eranditult nelja-viiekorruselised, mis jätab petliku mulje, et tegu ei olegi südalinnaga.
Rebime saia ümbert paberi ja asume süües bussijaama poole teele. Selgub, et Phibsboro ei ole üldse kaugel, kõigest paar kilomeetrit põhja poole, aga meie kohvreid arvestades on siiski mõttekam bussiga minna. Busse läheb sinna meeletu hulk, nii et valime selle, mis kõige esimesena saabub.
Maja asub St Peter’s Roadil, mis on oma nime saanud lähedal asuva Püha Peetri kiriku järgi. Kahekordne punasest tellisest maja on tegelikult ridaelamu, kuid elamised on omavahel eraldatud kõrge aia ja põõsastega. Majauks on üllataval kombel potisinine, jättes pruunikaspunasel taustal sünge ja raskepärase mulje. Selle keskel ilutseb taas nikerdustega metallkoputi. Enamik Dublini vanemast arhitektuurist on Georgian style’is ehk kunagise Suurbritannia ja Iirimaa kuninga George’i ajastule iseloomulikus stiilis – majad on üldjuhul pruunikad, kitsaste pikkade akende ja kõrgete lagedega ning värvikirevate ustega. Dublinis ei kardeta ka praegu värve, linna ehivad kuldkollased, erkpunased ja mürkrohelised majauksed.
Uksi siin vist ei lukustata, tundub mulle, kui Suur Peeter meid majja juhatab. Esimese hooga ei saa ma aru, kas siin on remont pooleli või mis. Milline kohutav korralagedus, eriti just elutoas, kus on roosad seinad ja salatirohelised tugitoolid ning nurgas vedelevad tapeedirullid… Kõige selle keskel vestleb elavalt toatäis noormehi, kes meie saabudes korrapealt vait jäävad ja meid uudishimulikult vaatavad. Vaikus kestab kõigest sekundi ja jutuvada algab taas. Tuleb välja, et tagasihoidlikkusega kedagi neist õnnistatud ei ole ja juttu jagub hilise õhtutunnini.
Suure Peetri lahkusel ei näi piire olevat. Ta loobub ajutiselt oma ülemise korruse toast, et me saaksime end seal sisse seada ja ilusti välja puhata. Ise magab ta järgnevatel päevadel all elutoas, ja ei mingit vastuvaidlemist! Madrats, mis enne oli seina najal püsti, lastakse voodiks alla ja sellest saab Suure Peetri ase.
Vaielge vastu, kui tahate, aga mina arvan, et eestlased on tegelikult vägagi abivalmis rahvas. See lihtsalt avaldub veidi ebatraditsioonilistes ja ekstreemsetes olukordades. Nagu näiteks meie tänane päev.
Pärast seda, kui elukohaprobleem lahendatud ja asjadki juba kohvrist välja tõstetud, meenub mulle järsku, et olen oma kodused ju täiesti ära unustanud. See pole muidugi mingi ime, arvestades kõike juhtunut. Igal juhul peab endast märku andma, et nad üleliia ei muretseks.
Aga mida ma küll emale ütlen? Ma ei saa mitte mingil juhul öelda, et tuli tuju ja lihtsalt otsustasin kindlale töökohale käega lüüa ning võõrasse linna kolida. Emadele ei tohi selliseid piinu valmistada! Ja kes teaks paremini kui mina, millist muret ja vaeva on ema minuga kõik need 23 aastat näinud. Tuleb kiiresti midagi välja mõelda…
Lasen mõttes erinevad stsenaariumid läbi ja otsustan esialgu jääda kõige lollikindlama variandi juurde. Kodurahu huvides ja ema närvide säästmise nimel olen siiani Portrushi hotellis ettekandja.
Ema pole mul internetiajastuga kaasa tulnud, niisiis võtan õe vahendajaks.
Suhtleme põgusalt MSNis, proovin teha nii lühidalt kui võimalik, tuues ettekäändeks kohe algava töövahetuse. Tegelikkus on muidugi palju proosalisem – kardan end pikalt lobisedes lihtsalt sisse rääkida. Ja valetada ma ei oska.
Pärast vestlust võin end õnnitleda. Tundub, et kodused läksid õnge ja jäid uskuma, et olen siiani Portrushis, kus kõik on super, töö tasuv ja elamine viimase peal.
Südametunnistuspiinade allasurumiseks luban endale, et kohe, kui kindel töökoht leitud, tunnistan kodustele kõik puhtsüdamlikult üles. Seni aga proovin käia internetis nii vähe kui võimalik.
Järgnevad päevad mööduvad tööotsingu tähe all. Peale selle tuleb hakkama saada orienteerumisega Dublini kesklinnas ja selle ümbruses. Kaugemale igaks juhuks esialgu ei kipugi.
Vasakpoolne liiklus on minule esimestel nädalatel kõige suurem komistuskivi iirlaste mõistetamatu aktsendi kõrval. Kõik need bussid, mille uksed hoopis teisel pool avanevad, kõik need autoroolid, mis paremal pool asuvad – liiklus on ilma selletagi kaos. Olen mõttes tänulik, et mul endal veel juhilube ei ole, muidu läheksin vist hetkega hulluks. Õnneks on liiklejatele puust ja punaseks ette tehtud, kuhupoole vaadata, kui üle tee peab minema. Asfaldile maalitud juhised – look left, look right5 – aitavad hajameelsemad jalakäijad kindlasti hädast välja.
Kindluse huvides käime esimestel päevadel Annaga kõikjal koos nagu Siiami kaksikud. Istume bussi peale. Kui aknast hakkavad paistma hooned, mida me kunagi varem näinud ei ole, avastame, et asi on kahtlane. Kobime suvalises peatuses maha ega tea, kuhupoole minna. Ümbrus on täiesti võõras. Viimases hädas helistame Suurele Peetrile, õnneks on Dublinis iga nurga peal telefoniautomaadid. Rääkimise ajal tuleb pidevalt uusi sente masinasse sööta ja selleks ajaks, kui Suur Peeter meie asukohast enam-vähem aimu saab, on rahakott laenuks saadud müntidest tunduvalt kergem. Selgub, et oleme täiesti vales suunas sõitnud, meil tuleb teisele poole teed minna ja jääda vastassuunda sõitvat bussi ootama.
Üle tee minek on kesklinnas omamoodi katsumus. Kui jääme viksilt ja viisakalt punase tule taga seisma, avastame, et oleme vist küll ainsad, kes niimoodi käituvad. Ülejäänud rahvamass on juba ammu teisel pool teed, valgusfoorid on nendele küll täiesti üleliigsed. Enesestmõistetavalt tuleb teed ületada seal, kus sõidukid tunduvad enam-vähem ohutus kauguses olevat, ükskõik kas ülekäigurajal või autode vahel. Õnneks või kahjuks ei ole ükski kesklinna tänav laiem kui kaherealine, ja see põhjustab alatasa ummikuid. Liiklus seisab tänavatel pidevalt ja on täiesti tavaline, et kümneminutine bussisõit röövib poolteist tundi, kusjuures bussidel on eraldi sõidurajad. Sõiduautoga liiklejatest ma parem ei räägigi.
Liikluskaose tõttu otsustame Phibsborost kesklinna ja tagasi hoopistükkis jalgsi käia. See ei võta kauem kui veerand tundi ja pealegi hoiab ka raha kokku.
Prindime internetipunktis välja portsu CVsid ja hakkame tööd otsima. Tööotsing Dublinis – see on imelihtne! Piisab vaid paaritunnisest jalutuskäigust linnasüdames, sest kohtades,
Vaata vasakule, vaata paremale.
