uhke, ütlen:
„Nii, selle me võtamegi. See on täiuslik avaldus ja palju ei puudu, et hakkan isegi uskuma, et ma Väikese Peetri ema juures elan.”
„Pole paha jah,” tunnistab Annagi ja küsib:
„Aga miks see aadress küll nii raske peab olema? Kohe kuidagi ei taha meelde jääda.”
Löön mustandikaustiku plaksuga kinni ja ütlen:
„Meil on selle selgeksõppimiseks terve õhtu. Ja usu mind, kui sa öösel sonima peaksid, siis on see ka ainus aadress su huultel. Pane oma vaim valmis, sest homme läheme pee-peeessi jahile!”
Võltsitud dokument koos Väikese Peetri ema elektriarvega ilusasti mapi vahel, seame Annaga sammud lähimasse social welfare’i7 kontorisse, mis nagu kõik muudki asutused on kenasti kesklinnas. Mööduvatele linnaelanikele tundume kindlasti enesekindlana, aga tegelikult poeb naha vahele väike hirm. Meil ei ole ju õrna aimugi, kas siinsed sotsiaalasutuste tädid on sama kurjad kui Eestis ja kui tõsiselt nad oma töökohustusi võtavad. Hingame kontori ukse taga mõned korrad rahustuseks sisse ja välja, kinnitades endale, et tegelikult polegi see ju teab mis kuritegu. Meil lihtsalt ei jää muud üle, aga PPS-number vajab hädasti taotlemist.
Hea oli, et me ei hakanud kodus meikimisele ja muudele asjatoimetustele ülemäära aega kulutama, sest tuleb välja, et siinsed uksed suletakse juba kell neli. Kell on hetkel pool kaks. Huvitav, kuidas küll tööl käivad inimesed oma asjad aetud saavad?
Võtame ooteruumis järjekorranumbrid ja istume oma korda ootama. Ruum on paksult inimesi täis, uksest lisanduvale rahvale teeb turvamees juba vaikselt vihjeid, et kell neli uksed suletakse. Möödub tund, poolteist… Iirlaste klienditeenindus on küll maailma aeglaseim. Veel viimased neli numbrit enne meid, aga need ei taha kohe kuidagi edasi liikuda. Kella neljani jääb kõigest paarkümmend minutit. Kui kell kukub, ei teenindata siin majas enam ühtegi hingelist ja kedagi ei huvita, et number olemas ja tundide kaupa oodatud. Meil siiski veab ja pääseme napilt ukse taha saatmisest. Leti taga teenindav iiri noormees, kelle rinnasildilt võib lugeda Sean, ei ole üldse hirmuäratav. Aeglane ei ole ta ka, aga selle põhjus võib muidugi olla ka kohe-kohe lõppevas tööpäevas. See meid arvatavasti päästabki, kõik vajalikud dokumendid saavad täidetud vähem kui viie minutiga, Sean lööb vajalikesse paberinurkadesse rasvased templid ja võtab allkirjad. Aadressi meilt suuliselt isegi ei küsita.
Naeratades ütleb ta, et dokumendid PPS-numbriga saadetakse positiivse vastuse korral meie elukoha aadressile.
See tähendab siis Väikese Peetri ema aadressile.
TÖÖVAHENDUSBÜROOS
Järgmised kümme päeva ei istu me kodus lakke vahtides. Tööotsingule tuleb nüüdsest veelgi suuremat rõhku panna. Mina tahan igal juhul töötada klienditeenindajana, sest muidu läheb siinse keele selgekssaamiseks kindlasti aastaid.
Ma juba ootan seda klikki, kui avastan, et saan aru kõigest, mida mulle räägitakse. Ja klienditeenindajana jõuab see hetk kindlasti tunduvalt rutem kohale kui näiteks võileibade valmistajana kuskil vabrikus, kus igaüks kaheksa tundi omaette nohisedes saiu pakib või tomativiile võileiva vahele laob.
Koidabki päev, kui otsustame Annaga minna internetist leitud töövahendusbüroosse. Erinevalt sellest firmast, mis Eestis meile Iirimaal töökoha leidmise eest viis tuhat krooni vaheltkasu võttis, on siinne büroo täiesti tasuta.
Meile avab ukse umbes kolmekümne viie aastane Keerulise Iiri Nimega naisterahvas. Esiteks laseb ta meil ära täita mitmeleheküljelise ankeedi, et jõuda selgusele, mis töö meile üldse võiks sobida. Mina rõhun küsimustele vastates neile vähestele klienditeenindustöödele, mida ülikooli kõrvalt sai tehtud, lootuses, et sel juhul pääsen vabrikutööst või koristajakohast. Keerulise Iiri Nimega naisterahvas viskab vilunult silmad üle täidetud paberite ja seletab seejärel oma lakitud küüsi arvutiklaviatuuril klõbistades pikalt-laialt millestki poolenisti arusaamatust. Siiski kõlab tema jutust mitu korda läbi kaks sõna: petrol station8. Ei pea olema geenius taipamaks, et meile pakutakse töökohta bensiinijaama teenindajana. Tuleb välja, et lähinädalatel avatakse lõunapoolses linnaosas uus tankla ning sealsesse poodi on hädasti vaja vähemalt viitteist klienditeenindajat. Mulle tundub pakkumine piisavalt ahvatlev ning annan kohe oma nõusoleku. Anna lubab veel järele mõelda, sest talle on siit-sealt tehtud paar ettekandjapakkumist.
Keerulise Iiri Nimega naine kirjutab ankeedilt minu telefoninumbri ja lubab lähipäevadel ühendust võtta, et täpsustada töökoha koordinaate ning minu kohtumist sealse ülemusega.
ANNA ABIELLUB
„Ma abiellun.” Anna ütleb need kaks sõna niivõrd emotsioonitult, justkui öeldakse „Ma lähen duši alla” või „Ma lähen ostan poest pätsi leiba”.
„?”
Esimesel hetkel ei suuda ma sõnagi lausuda, sest mida saakski öelda pommuudise peale, mis absoluutselt ühtegi assotsiatsiooni ei tekita. Tekib vaid miljon küsimust.
„Misasja?” suudan õhku ahmides lausuda. Küsimus, mis iseenesest on pigem retooriline ega nõuagi otsest vastust, vaid vallandab hulgaliselt teisi küsimusi. Millal? Kellega? Lolliks oled läinud või?
Mu mõistmatusel ei ole piire. Anna – ja abiellub! See lihtsalt ei mahu mulle pähe.
„Jah, ma abiellun ja kolin juba homme välja.”
„Kes ta siis on? Ja miks mina temast midagi ei tea?”
„Me kohtusime restoranis, ta on mu töökaaslane. Pakistanist.”
Kaua Anna on nüüdseks juba restoranis töötanud? Kolm päeva? Igal juhul naeruväärselt vähe selleks, et töökaaslasega abielluda. Vean kihla, et ta ei tea mehe perekonnanimegi. Kuid pärast mehe päritolumaa avalikustamist hakkab mulle kohale jõudma, millega siin tegemist võib olla. Siiski ei ole ma endas päris kindel ja lasen Annal rahulikult selgitustööd jätkata, sest selleta minu näoilmet arvestades lihtsalt ei saa.
„Tead, Kristiina, see ei ole päris traditsiooniline abielu, nagu sa arvata võid. Mul on hädasti raha vaja ja temal hakkab elamisluba lõppema. Nii et majanduslikel ja ratsionaalsetel kaalutlustel on see hetkel ainuõige otsus.”
„Sõlmite fiktiivse abielu või? Miks sa seda teed, Anna? Maksab ta sulle siis tõesti nii palju?”
„Kaks tuhat eurot. Ma olen isale võlgu,” lisab ta hetke pärast justkui vabandust paludes.
Kaks tuhat eurot! Seda on ju nii vähe! Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et keegi oleks nõus võhivõõraga leivad ühte kappi panema, riskima ametivõimudele vahelejäämisega, elama aastaid pidevas hirmus, et keegi kontrolli käigus nende elamisse sisse sajab, ja seda kõike näruse kahe tuhande euro pärast, näruse kolmekümne tuhande krooni pärast.
Siiski hakkan mõttes kalkuleerima, kui suure summa eest ma ise oleksin nõus sellise abielu sõlmima. Kõik me oleme müüdavad, jõuab minuni igihaljas ja põhjapanev tõetera.
Ega Anna ole ju esimene tüdruk Iirimaal, kes sellise otsuse vastu võtab. Kindlasti ka mitte viimane. Poisid on rääkinud, kui paljud naisterahvad, tihti slaavi
