üle anda. Kellelegi, kes ei näe välja selline, et ta pärast meie lahkumist CV õela naeru saatel lähimasse prügikorvi lennutab. Aga mida rohkem ma oma elulugusid laiali olen jaganud, seda skeptilisemaks muutun. Vaatan kahtlustavalt iga klienditeenindajat, enne kui oma CV tema kätte usaldan. Enamik neist on võõramaalased: poolakad, leedukad, lätlased, hiinlased ja kes kõik veel. Kõigil oma nägu ja oma tegu. Pesueht iirlased on siinmail vist täielik rariteet?
Tänasest oleme värskete telefonikaartide omanikud. Lesime kõhuli voodis ja kordame mõttes uusi numbreid, et need meelde jääksid. Minu oma on äärmiselt lihtne, aga mul pole numbrite mäletamisega kunagi probleeme tekkinud. Matemaatika, vastupidi, on olnud minu alatine peavalu ja jääb selleks ka edaspidi. Aga telefoninumbrid, see pole mingi kõrgem matemaatika – ei ruutjuuri, ei tangenseid, vaid kümme numbrit tihedalt üksteise kõrval reas, vaatad korra peale, ja mällu nad sööbivadki.
Võtan oma CV ja hakkan sinna uut kontaktnumbrit kirja panema, kui Suur Peeter koputab, ukse vahelt sisse piilub ja tunneb huvi, kuidas meie päev möödus. Kas raha on ikka piisavalt? Kas kõhud on täis? Vahetame telefoninumbreidki, kui ta järsku ütleb:
„Ega telefoninumbrist Dublinis ellujäämiseks piisa. Vaja on veel ühte numbrit.”
Välgukiirusel jooksevad mu mõtteist läbi numbrikombinatsioonid: isikukood, jalanumber, vööümbermõõt, endise peika number, võin isegi oma kaalunumbri avaldada, kui vaja – ütle ainult, millist numbrit neist!
„Mida sa silmas pead? Mis numbrist sa räägid?” küsin pärast mõtete tormijooksu.
„PPS-numbrist,” vastab ta, peas selline nägu, nagu temale oleks see number juba sündides kaasa antud.
„Mis pee-pee-ess…” küsime Annaga kooris.
Jälle see nägu, mis näib ütlevat, et meil on kodutöö puha tegemata. Juba ta valgustabki meid meie rumaluses:
„PPS-numbrit on Iirimaal kindlasti vaja, ilma selleta ei võeta teid töölegi, veel vähem võite pangakaardist unistada. See number meenutab meie isikukoodi, on igaühel unikaalne ja selle kaudu käib kogu maksundus ja muu säärane. Ilma selle numbrita olete kui illegaalid.”
Pean tunnistama, et ei saa mõhkugi aru, mis numbrist jutt käib, aga see tundub olevat siinmail olulisem kui nii mõnigi muu number. Mõelda vaid, ilma selleta ei saa palkagi! Vähemalt sellist, millest korralikule kodanikule kohaselt ka kõik vajalikud maksud maha võetakse.
„Mis siis nüüd saab?” küsin käsi laiutades.
„Kuidas me selle pee-pee-essi siis endale saame?” küsib Anna.
„Las ma nüüd mõtlen, mis selleks täpselt vaja oligi,” vastab Suur Peeter ja jääb kulmu kortsutades ning jalalt jalale tammudes mõttesse. „Minu meelest oli…”
Sisse astub Väike Peeter ja hakkab Suure Peetriga midagi kiires vene keeles rääkima. Ega ma sellest jutust suurt midagi jaga ja üritan Anna näost vastuseid välja lugeda. Tema ju saab aru nii eesti kui ka vene keelest.
„Selleks nõutakse esiteks passi ja teiseks oli vähemalt sel ajal, kui meie seda taotlesime, vaja veel ka kommunaalmaksete arvet või mingit muud taotleja nimele adresseeritud majapidamisarvet – elektri, kaabeltelevisiooni, interneti või muu sellise,” seletab Suur Peeter elavalt.
„Aga meil ei ole ju sissekirjutustki, kust kohast me selle omanimelise arve veel välja peaksime võluma?” taipan kohe, nutikas nagu ma olen. Anna on sama nutikas ja noogutab kaasa.
„Noo,” venitab Väike Peeter. „Minu meelest kõlbas ka maja- või korteriomaniku arve ja tema avaldus selle kohta, et taotleja tõepoolest antud aadressil elab. Kas polnud nii?”
Suur Peeter noogutab ja kinnitab Väikese Peetri sõnu.
Jälle jooksevad mu mõtted maratoni. Majaomanik… arve… nõusolek. Kust pagana kohast neid küll saada, eriti veel seda viimast! Siit majast kindlasti mitte, omanik isegi ei tea, et me siin elame, muidu paneks ta meile raudselt üürikohustuse peale. Mis sest, et ruumi on ja jääb ülegi. Kutsumata külalised ei ole kunagi eriti meeltmööda, kui nad ennast millegagi kompenseerida ei suuda.
Jälle venekeelne dialoog Suure ja Väikese Peetri vahel. Teritan kõrvu ja saan aru järgmistest katketest: ema… võin proovida… võltsima… allkiri… vaatame, kas õnnestub.
Lambipirn süttib, ühel neist tekkis idee! Vististi Väikesel Peetril.
„Noh, mis te räägite seal nii kaua?” küsin kärsitult, sest mulle ei meeldi teps mitte, kui ma jutust aru ei saa. Mõttes luban endale juba homsest hakata inglise keele kõrval ka vene keelt õppima, sest nagu näha, gümnaasiumis õpitust elus toimetulekuks ei piisa.
Suur Peeter vastab: „Väike Peeter võib ju proovida oma ema tagant mõne paari kuu vanuse arve näpata, aga avaldus seal korteris elamise kohta tuleb teil paraku ise valmis kirjutada. Ja allkirja võltsida. Ja loota, et see ka läbi läheb.”
„Ja aadress tuleb teil selgeks õppida, seda küsitakse kohe kindlasti.”
Uhh…
Üks väike number, ja nii palju tähelepanu! Raskesti kättesaadav veel pealegi.
„Hea küll, proovime, mis meil kaotada on. Peale eneseväärikuse, kui asi peaks ebaõnnestuma.”
Täis entusiasmi ja enesekindlust, et varsti on meil peale kõige muu ka pee-pee-ess-number, jääme Väikest Peetrit ja tema ema elektriarvet ootama.
Lesin voodil, küünarnukk pehmesse tekki vajunud, ja tegelen kalligraafiaga. Kui allkirja võltsimist kirjakunstiks saab nimetada. Nimetagem seda milleks tahes, aga minu tähelepanu on sajaprotsendiliselt allkirjade vorpimisele keskendunud. Püüdlikult, nagu kunagi dinosauruste aegu, kui ma esimeses klassis kirjutama õppisin, üritan usutavalt ja enam-vähem loetavalt kopeerida Väikese Peetri ema allkirja. Kui originaal ka silme ees oleks, siis oleks tegu puhta fotorealismiga. Aga paraku originaaleksemplari kuskil laokil ei olnud ja nii jääb mul üle oma kunstianne käiku lasta ja veidi eksperimenteerida.
Pärast viit paberilehte hakkab kogu eksperiment juba ilmet võtma. Allkiri lausa lendab paberile, jooned ei ole enam katkendlikud ja läbinähtavalt võltsid. Päris sujuvad teised.
Avaldus on meil juba ammu valmis kirjutatud. Igaks juhuks kahes eksemplaris, sest räägitakse, et esimene vasikas pidavat tihti aia taha minema.
Kiiresti-kiiresti veel mõned näpuharjutused, ja Anna tõmbab mustandipaberi osava liigutusega mu käe alt ning välgukiirusel ilmub selle asemele avaldus.
Säuhh! Ja tehtud.
Ma ei hakka töötulemuse hindamisele aega raiskama ja visandan kiirelt ka teisele avaldusele Väikese Peetri ema nime. Valmis.
Võtan mõlemad eksemplarid kätte ja vaatan neid esialgu kaugelt, justkui pensionär, kes üritab ilma prillideta lugeda südamerohu retsepti. Kissitan veidi silmigi, et tervikut paremini hoomata. Seejärel takseerin mõlemat järgemööda, silmadest vaid mõne sentimeetri kauguselt. Ahaa!
See avaldus siin ei lähe kohe mitte, pean tõdema. Sellel allkirjal on k-tähe juures jõnks sees, mis võib kohusetundlikuma ametniku valvsaks muuta. Kortsutan paberi ära ilma Anna arvamust küsimata. Ma
