SAATEKS
2008. aasta suvel sõitsime Kopenhaagenisse ühe suuna piletitega – mina ja mu tütar Johanna. Otsus Eestist lahkuda ei tulnud kiiresti ega kergelt, seda enam, et tegin valiku ka tütre eest – seitsmeaastasel lapsel ei ole ju veel täit ettekujutust teise riiki elama asumisest.
Kopenhaagenis ei osutunudki mu suurimaks proovikiviks taani keel, nagu olin peljanud, vaid hoopiski hygge – elu ja oma tegemiste nautimine. Taanlane peab head äraolemist, meeldivat suhtlemist ja hubasust oluliseks, seetõttu ei ole taanlaste keskel elades võimalik hygge’t unustada – näiteks paha tuju või vihmase ilma korral. Peatselt juhib keegi sellele eksimusele sõbralikult tähelepanu – elu ei tohi ometi liiga tõsiselt võtta.
Johanna ehk Jojo, nagu taani lapsed teda kutsuma hakkasid, läks Kopenhaagenis teise klassi ja avastas, et Taani ja Eesti kool omavahel eriti ei sarnane. Olen Jojo mõtted kirja pannud, mõeldes lastele, kes on täiskasvanute käekõrval võõrsile kolinud. Kui palju mõtleme või on meil kolimisega kaasnevate asjatoimetuste käigus jaksu mõelda sellest, mis toimub ühest riigist teise loksutatud lapse hinges? „Lapsed kohanevad kiiresti, mis neil viga!” olen kuulnud inimesi ütlemas. Kuidas oleksime aga ise end lapseeas tundnud, kui meid justkui malenuppu ühest keskkonnast teise tõstetud oleks?
„Kõige olulisemad on inimese tunded ja vajadused. Õppeedukus ei ole nii tähtis,” ütles mu tütre esimene õpetaja Taani koolis, kui muretsesin, kas seitsmeaastaselt kodumaad vahetanud ja võõrast keelest ümbritsetud laps uues keskkonnas ikka piisavalt hästi edasi jõuab.
„Kui inimese tunnete ja vajadustega arvestatakse, tal on hea olla ja ta on õnnelik, siis enamasti ta saavutabki edu, aga edukus ei ole omaette eesmärk,” selgitas õpetaja lahkelt, kuidas Taanis asjad käivad. Niisugune suhtumine oli hullupööra vastuolus mu seniste arusaamadega – edasijõudmine ja selle nimel tehtavad pingutused olid iseenesestmõistetavalt mu elustiili juurde kuulunud. Alles hiljem sain aru, et mulle oli pakutud võtit Taani ühiskonna ühe põhiväärtuse mõistmiseks.
Julgen väita, et hygge kui väärtus ja elamise viis on üks Taani ühiskonna alustaladest, mis väärib loorbereid taanlaste rahvuslikuks uhkuseks oleva demokraatia ja sõnavabaduse, tugeva majanduse, innovatsiooni ja teadustulemuste kõrval. Hygge aitab ebakindlas ja üha muutuvas maailmas tasakaalu hoida ning tuletab meelde, et eelkõige oleme siin ilmas selleks, et elu ja inimestevahelisi suhteid nautida.
Ka Kopenhaageni üha mitmekultuurilisem keskkond ning väikese Taani põliste elanike mõningane pelg võõrsilt sisse imbuvate teistmoodi väärtuste vastu ei ole hygge’t vankuma löönud. Pigem joonistub hygge siluett kõikide nende erinevate rahvuste kooseksisteerimise foonil välja veelgi selgemalt. Kui taanlane ütleb hygge, siis ei mõtle ta üksnes vahetut olukorda, vaid midagi, mis tuleb sügavalt südame põhjast ja lihtsalt peab kogu aeg olemas olema. Kui hygge puhul miski soovida jätab, näiteks kellegi käitumine, lükkab taanlane tasakaalu paika: „Slap nu af!” – „Võta nüüd rahulikult!”. Siis, kui õhus aimub pisutki murelikku ärevust, mis mindki enne Kopenhaagenis elamist ümbritses ja minuga siia kangesti kaasa kippuda tahtis. Võttis aega, et mõista, kuidas on võimalik elada liigse muretsemiseta, aga viimaks õppisin selle ära. Sain aru, et ei olegi tähtis saada hindeks viisi ning lakkamatult parimate saavutuste poole püüelda. Piisab sellest, kui tunneme rõõmu sellest, mida elul pakkuda on, naudime oma tegemisi ja toimetamisi ning anname oma parima. Hygge on mulle pikapeale omaseks saanud.
Ma usun, et igal linnal on igaühe jaoks varuks sõnum, mida just see inimene kuulda tahab. Meie oleme Kopenhaagenist leidnud rahu, rõõmu ja tasakaalu. Avastasime, et Kopenhaagen on hoolimata oma keerulisest nimest lihtne ja sõbralik linn.
ELASID KORD SUUR JA VÄIKE TÜDRUK
„Muinasjutu lõpus öeldakse, et nad elasid õnnelikult. Mis tähendab „õnnelik”?” päris viieaastane Jojo, kui teda 2006. aasta jäätunud veebruaris plastkelgul mööda Tallinna Sõpruse puiestee lumist asfalti tirisin.
Tookord ei teadnud ma, mida tütrele vastata, küll aga arvasin vastust teadvat paar aastat hiljem, kui meie uue kodulinna temperamentses liikluses jalgratastel tasakaalu hoida ukerdasime – mina ees ja mu kohmaka sõidustiili üle naerda kihistav Jojo järel. Meie esimestes saamatutes sõitudes oli rõõmsat ootusärevust. Kopenhaagenlased, kindlakäelised jalgratturid, kihutasid uljaid haake tehes meist mööda, linnatänavate sügavusse. Nad paistsid oma suunda teadvat, igaühel tundus olevat oma kindel asi ajada.
Jalgrattaga võis meist tõenäoliselt mööda sõita ka kirjanik Renée Toft Simonsen, kes on taanlaste teadvusse jäädvustanud väikese tüdruku Karla. Karla kaudu edastab kirjanik olulist sõnumit: lapsi peab olema näha ja kuulda. Kuula lapsi ja sa hakkad uuesti kuulma ka sinus endas peitu pugenud last, omaenese mõtteid ja unistusi – neid päris enda omi, millest sa ehk aastate jooksul võõrdunud oled olnud. Kuula ja sa tunned end paremini – see on esimene samm õnnelikkuse poole.
Kopenhaageni tänavatel leidub lapsepõlvest tuttava jutuvestja Hans Christian Anderseni jälgi. Andersen on kirjutanud, et armastusest vabanev jõud muudab kalasabaga näki inimeseks. Armastuse ajel saab mänguasjade kasti põhja unarusse jäetud ühe jalaga tinasõdurist kangelane. Inetu eksinud pardipoeg, kelleks sa end pidanud olid, on hoopiski suursugune luik – kui sa seda ise usud. Elu ise on parim muinasjutt, olevat seisnud Anderseni päevikus.
Jojo sündis ühel päikesepaistelisel ja soojal varasügisel Tallinnas. Selle sügise värv oli julge ja kirglik pihlakamarjaoranž. Marju oli toona arutult palju. Nõtked oksad paindusid raske koorma all peaaegu maani, aga keeldusid murdumast. Leekivail palgeil trotsisid marjakobarad vargsi lähemale hiilivat talvist pimedust.
„Titt on sinu projekt. Tee sellega, mis soovid. Mina olen sulle öelnud, et mul ei ole niisuguste asjade jaoks aega. Mul on vaja end üles töötada! Oleksid võinud sellele varem mõelda.” Umbes nii oli enne Jojo ilmaletulekut teatanud enese ja maailmaga pahuksis olev mehepoeg, keda olin enda arvates hästi tundnud sellest ajast peale, kui ise vaevalt mähkmetest välja kasvanud olime. Ütles ja läks.
Jojo oli kümnekuune, kui tööta jäin. Tööandja müüs uues iseseisvas Eestis uhkusega rajatud firma piiri tagant tulnud investorile, kes alustas asjade oma käe järgi sättimist vallandamistest. Mul oli magistrantuur lõpetamisel ja kodu pooleldi pangale panditud. Jojo aga kilkas muretult naerda ja püüdis seinalt tuge otsides esimesi samme teha, ise oma saavutuste üle silmanähtavalt uhkust tundes. Väikese inimese tublidusest liigutatuna lubasin endale, et tal saavad olema niisama head võimalused nagu lastel, kellel on nii ema kui isa. Tegelikult oli mul hirm. Ent pihlakamarjade sügisel saabunud tüdruk vaatas minust läbi, otse tulevikku. Tema pilk peletas muremõtted eemale, just nagu pihlakad olid muistsete eestlaste uskumustes kurja eemale peletanud.
Ühel õhtul, kui tütar juba magas, läksin esikusse tuld kustutama. Kusagil kaugemal logistas rong Balti jaama poole, naabrite juures surises pesumasin ja maja ees peatus auto – keegi oli koju jõudnud. Meie korteris aga hiilis üksildaste õhtute vaikus, justkui oleks aeg kuni järgmise tegusa hommikuni seisma jäänud. Selles vaikuses ei pidanud olema valvel, võis lihtsalt olla. Seintel, raamitud fotodel rippus Santorini saare suvepäeva videvikukuma – valgeks lubjatud majad siniste katustega, loojuva päikese verev triip indigosinise taeva taustal. Põrandalaud naksus ja seinakapi peegelukse sügavuses oleks miski justkui liigatanud. Pingutasin hämaruses silmi, kuid nägin vaid iseenda kujutist – väsinud olemisega, ebamäärases vanuses naisterahvast kulunud hommikumantlis ja täiesti ebanaiselikes toatuhvlites. Pöördusin juba minekule, kuid miski ajendas mind üle õla tagasi vaatama.
Peeglis liikus aeglaselt edasi-tagasi vana õunapuu oksale kinnitatud kettkiik. Puude varjud murul olid pikad, läbi tiheda lehestiku roosatas õhtune taevas. Kiigelaual istus heledapäine, lühikeseks jäänud kirjus kleidis koolieelik. Hoogu andsid päevitunud kriimud jalad, mille
