uskunud ning hoopis teistmoodi mõelnud ja unistanud – täpselt nii, nagu minule endale meeldinud oli. Siis, kui mulle ei tulnud pähegi mõelda nii, nagu on sobiv ja ootuspärane. Neelasin peegelpilti, kuni see kustus pimedusse nagu iga tänane päev. Kas väike tüdruk oli tagasi tulnud selleks, et ma teda taas märkaksin ja kuulda võtaksin? Tal oli tõenäoliselt nii mõndagi ütelda, oli ta ju kaua vaikinud ja oma aega oodanud.
VALE-PIPI
Milline see tollal oli, Johanna ja minu tavaline elu Tallinnas?
2006. aasta alguses tegelesin Tallinnas uue kodu sisustamisega. Olin vast valminud majja hiljuti korteri ostnud ja sinna koos viieaastase tütrega elama asunud.
Töötasin eduka ettevõtte, valdkonna turuliidri juhtkonnas. Tööpäevad venisid liiga sageli liiga pikaks. Mu laps oli lasteaias piinlikult tihti esimene ja viimane. Kord jõudsime lasteaeda isegi enne kasvatajate tulekut, sest kell ei olnud veel seitse – aga hoovis lumelabidaga rassiv heasüdamlik majahoidja võttis väikese inimese oma hoole alla, sest minul tuli tööreisile sõita ja lennukid teadupärast ei oota. Sinna lumehangede vahele nad talvises pimeduses kahekesi jutustades päeva alustama jäid.
Paari päeva pärast pöördus majahoidja emalikult-hoolivalt minu poole:
„Teie töö küll kerge ei ole – kõikide eest hoolitseda, nii et enda ja lapse jaoks aega ei jäägi. Mõned loomad võivad lausa eluohtlikud olla.”
„Et… kuidas? Loomad?”
„Jah, teie tütar rääkis, et töötate loomaaias, puhastate loomade puure ja annate neile toitu ette.” Vaatasin majahoidjale hämmeldunult otsa, mispeale ta lohutavalt sõnas: „Laps ütles veel, et pingviinid ja paabulinnud, kelle eest teie enamasti hoolt kannate, ei ole ohtlikud.”
Tavaliselt olukord siiski nii ekstreemne ei olnud, et Jojo juba enne kasvatajate tööpäeva algust lasteaeda jõudis, sest meid aitasid mu ema ja kasuisa. Üldse oleks patt kurta, sest ma teenisin hästi ja meil ei olnud justkui mitte millestki puudu peale aja. Kord-paar aastas oli meil siiski võimalik reisida ja siis võtsime tavaliselt ette mõne välisriigi. Tütar paistis puhkust nautivat, aga mina põdesin – hoolimata võimalustest lapsega koos aega veeta ning eksootilist ümbrust nautida näris ikka mõni töömure hinge. Ma ei osanud lõõgastuda ega mäletanud, millal viimati õnnelik olin. Rahulolematus ja rahutus järasid südant nagu rotid viljasalve. Kiuslikult käis kannul kes teab kustkohast tekkinud mõttetu hirm tuleviku ees. Mis siis saab, kui ära väsin ja ei jaksa enam edukas olla?
„Stress!” sõnaksid psühholoogid ehk siinkohal. Läbipõlemise oht! Aga mina olin iseenese tarkuses vaat nõnda kange, et ei kippunud oma nõrkust näitama ega iseendalegi tunnistama. See ei oleks sobinud meie postsovetlikku võidujooksuühiskonda – kui oled nõrk, siis lükkavad tegijad su pikali, ise samal ajal au ja hiilguse poole rüseledes. Esimest, teist ja kolmandat kohta on ju vaid üks. Tühja sellest, et neid kohti püüdes joostakse kõigepealt iseenese eest ära. Kas kunstnik Peeter Allik võis maali „Jooksvad naised” luues midagi sarnast mõelda? Pingutusest viltu kiskunud suudega edasitormavates naistes Alliku maalil nägin meie ühiskondliku normi peegelpilti. „Kas arvate, et tööandja sätib teie hauale teise risti lisaks sellele, mille paigutavad teie lähedased – kui teil neid selleks ajaks veel alles on?” küsis lugupeetud tohtrihärra ühel õhtul helendava ekraani vahendusel eesti televaatajalt.
„Sina oled tugev nagu Pipi,” teatas Jojo auto tagaistmelt.
Sõitsime parasjagu lasteaiast kodu poole, Lilleküla majades olid süüdatud tuled, kardinate taga söödi tõenäoliselt õhtust. Enne, kui midagi vastata jõudsin, pildusid lapsesilmad tahavaatepeeglist naerusädemeid ja hääl mu kukla taga kuulutas võidukalt: „Pipi lõi ühe varga pikali maha ja virutas teise kapi otsa! Pärast seda tõstis ta hobuse rõdu peale.” Hetkelise mõttepausi järel meenus piigale veel midagi olulist, mispeale ta õhinal teatas: „Need vargad olid ikka väga suured mehed.”
Vajutasin Tedre tänava ja Sõpruse puiestee ristmikul punase tule taga pidurit ja vaatasin tühja pilguga mõlemal pool teed kõrguvaid räämas lumehangesid. Troll number kaks peatus ja puistas ustest tumedates talveriietes kogusid, kes vilu tuule käes kühmu hoides vasakule ja paremale kiirustasid. Äkitselt tundus mulle, et rooli taga ei istugi mina ise, laps tagaistmel. See oli hoopis tulevikupilt. Ametiauto rooli hoidsid nüüd mu eduka ja esindusliku tütre nahkkinnastes käed. Tal oli ette näidata mitu saavutust, sest nii oli hea ja õige. Ühiskond ootas seda temalt. Tema selja taga istus turvatoolis mu lapselaps, kes ootas, millal täiskasvanutel ometi rohkem aega on, et tema mõtteid, tundeid ja lugusid kuulata. Lihtsalt kuulata, ilma et nad oma arvamust peale suruks ja teda eeskujulikuks ühiskonnaliikmeks vormida sooviks – iseenese või oma soovunelmate jälgedes.
Tütre jutt Pipist oli nii tabav ja lapsesuust kuulduna nõnda siiras, et naersin nüüd ka ise koos temaga. Minusuguseid naisi võis ehk tõesti võrrelda Astrid Lindgreni lasteraamatutegelase Pipiga, kes oli kõige tugevam ja kõige tegijam. Ainult et päriselus võis nii mõndagi olulist üüratu tubliduse varju jääda. Kui niimoodi jätkan, siis tõstan ehk varsti tõesti hobuse üles ja löön ka (piltlikult öeldes) mõne mehe pikali, aga kellele seda jätkuvat edudemonstratsiooni tarvis on, arutlesin endamisi. Kas saan sellest õnnelikumaks? Kas mu lähedaste jaoks on sel vahet? Mida tegelikult saavutatakse edukusfanatismiga?
Tundsin end kui rong, mis kindlal marsruudil ühest jaamast teise kihutab. Kusagil eespool ootas tulemus: rõõm, rahu ja tasakaal. Minu ehitatud väike turvaline maailm oli rongi sees, aga akende taga, teisel pool klaasi, libises mööda tegelik elu – ühtaegu ohtlik ja hirmutav, kutsuv ja ligitõmbav.
PIKEMALT MÕTLEMATA
Taanlase Martini ja minu lugu sai alguse lätikeelsest märkmikkalendrist rebitud lehest ja mesilasehammustusest.
Ühel õhtul, ikka siis, kui veel Tallinnas elasin, külastasid mind Eva ja Laura – lätlased, kellega olin tutvunud ühe Küprose kõrgkooli kursusel, mis oli olnud kenaks täienduseks mu magistriõpingutele. Eva ja Laura olid tagasiteel Itaalia-reisilt minu juures öömajal, sest lend kodulinna Riiga väljus Tallinnast alles järgmisel päeval. Jojo magas oma toas ja meie jagasime sohvanurgas pudelit „Cabernet Sauvignon’” veini.
„Kas sa tead seda inglise vanasõna: „All work and no play makes Jack a dull boy” – „Kui Jack ainult tööd rabab, siis muutub ta igavaks poisiks”?” teatas Eva.
„Minu arvates muutub enamik sinusuguseid töörabajaid naisi lõpuks justkui pooleldi poisiks, või siis meheks,” täiendas Laura omalt poolt. „Vaata, sa käidki juba kogu aeg pükstega! Mõni kleit kah veel kapis alles on või?”
„Noh… kaks kleiti. Ja paar seelikut on ikka ka!” püüdsin end õigustada.
Aga Laura ei teinud kuulmagi, vaid põrutas: „Sa peidad iseennast töö taha ära!”
Jätsin targu vastu vaidlemata ja nõustusin üksnes moepärast vastu võtma lätikeelsest märkmikkalendrist rebitud lehte, millele Eva oli kirjutanud tutvumisportaali meetic.com veebiaadressi. „See on sulle koduseks ülesandeks – sa istud nagunii kodus, kui sa just tööl või loengul ei ole,” sõnas Laura, kes ise kasutas portaali uute tutvuste sõlmimiseks. Võtsin märkmikulehe vastu, et nad mu rahule jätaksid. Mälestuseks sellest edaspidi tähendusrikkaks osutunud õhtust sain paberitüki punase veini plekiga, mis ilutses salapärase aadressi all kui püha pitser. Mõneks ajaks ununes märkmikuleht köögisahtli põhja ja ilmus siis taas päevavalgele, keelitades end kasutama, justkui pudelike sildiga „Joo mind” raamatu „Alice Imedemaal”
