järele tuli. Enne tüütasid lapsed rühmas kogu aeg küsimustega, et kus minu isa on, mis ta nimi on ja kas ma teda üldse näinud olen.
Kõigil lastel meie rühmas olid isad. Peale minu. Kuigi mõned neist isadest olid emadest lahutatud ja neid kohtas väga harva või peaaegu üldse mitte. Vastasin lastele ikka, et mul ei ole isa, aga see-eest on mul vanaisa. Kord ütles üks poiss, kelle vanemad tundsid minu ema, et see vanaisa ei ole tegelikult üldse päris vanaisa, sest ta ei ole mu ema päris isa, vaid tema ema mees. Selle peale kippus mulle koledasti nutt peale, aga ma ei hakanud seda välja näitama. Rumalale ei ole mõtet seletada, et lapse vanaisa on see, kes teda pisikesest peale on hoidnud – nagu minu vanaisa mind –, ja niisugusel juhul ei ole üldse oluline, kes kelle mees on.
Vanaisa Jüri oli minuga kodus enne seda, kui ma lasteaias käima hakkasin, sest ema pidi varsti pärast minu sündi tööle minema. „Enne pensionile jäämist veel koondasid ära, sa sinder. Enam ei kõlvanud, tahtsid nooremaid,” ütles vanaisa enda kodusolemise kohta. Ta õpetas mulle nii mõndagi. Niipea, kui ema ja vanaema olid tööle läinud, hakkasime vanaisaga tegema asju, mida nemad ei oleks lubanud. Näiteks ehitas ta toolidest, lauast ja riiulist takistusriba ja lasi mul selle peal turnida. Kui ma olin kaheaastane, lubas ta mul trelliga puurida riiulite jaoks seina sisse auke. Ja ei saanud pahaseks, kui ma Mustamäel Kadaka turuhoones liikuvad trepid seisma panin, mispeale turvamehed üksteisele helistama ja mõned neist nagu pooleldi jooksma hakkasid. Olin lihtsalt tahtnud teada saada, mis juhtub, kui trepi käsipuu küljes olevat suurt punast ümmargust nuppu vajutan. Ja vanaisa ei keelanud ka.
Olen kindel, et see tobe poiss oleks küll kadedaks saanud, kui ta oleks teadnud, kui lahe vanaisa mul on. Aga ma ei hakanud talle seda rääkima. Läksin hoopis majahoidja juurde ja ütlesin: „Kuule, tead, ema ostis meile Labradori kutsika.”
„Sa mõtle, kui armas!” paistis majahoidja rõõmustavat. „Mis sa kutsule ka nimeks panid?”
„Naa-la,” venitasin moka otsast ja uurisin ise üht muru sees ukerdavat sipelgat, justkui oleks sipelgas just praegu see kõige olulisem tegelane kogu maailmas. Sipelgas rabeles kangesti, endast mitu korda suuremat männiokast tirides. Oli sel vast palju jõudu.
Piidlesin vargsi majahoidjat, aga tema pühkis ikka kõnniteed ja ei paistnud midagi kahtlustavat. Tegelikult ei olnud kutsikalugu päris õige. Olin kutsikast lihtsalt unistanud ja Naala oli päriselt minu mängukoer, aga mulle meeldis, et majahoidja mind kuulas ja paistis uskuvat, mida ma räägin. Mitte kunagi ei käratanud, et tal aega ei ole või et laps olgu vait, sest praegu on uudised. Kui ta tükk aega mu jutu üle imestanud oli, siis tavaliselt ütlesin pärast, et tegin tegelikult hoopis nalja.
Siis nad alles said, kui Martin mulle lasteaeda järele tuli. Hommikul olin emalt palunud, et ema niikaua lasteaia värava taga autos istuks. Ta istus nagunii pidevalt rooli taga ja võis vabalt viisteist minutit veel istuda. Soovitasin, et ta võiks autos meid oodates näiteks kellelegi helistada, sest tal oli ju pidevalt vaja mingeid tööasju ajada.
Küll lastel olid alles imestunud näod, kui Martin rühma uksest sisse astus. Kohmitsesin kapi kallal meelega hästi kaua, et Martin kauem keset rühma seisaks. Keegi ei ütelnud midagi, ainult vihm krabistas vastu klaasi ja üks allakukkumisega hiljaks jäänud kastanimuna kopsis tasakesi vastu akent. Martin ei osanud tuhkagi eesti keelt, sest ta on taanlane, kasvataja Virve lihtsalt seisis ja naeratas ning lapsed vaatasid meid. Üks poiss oli isegi suu lahti unustanud. Meie riidekapid tundusid Martini suure kogu kõrval tillukesed, tema nahktagi kägises vaikselt ja mina sidusin saapapaelu ning togisin keeleotsaga üht loksuvat piimahammast.
„Kas ma aitan?” pakkus Virve lahkelt. Mulle meeldis Virve, sest ta naeratas nagu joonistatud päike, võttis nutva lapse sülle ja ei riielnud millalgi.
„Ei, ma ise!” keeldusin uhkelt Virve abist ja venitasin meelega pikemaks seda hetke, kui mullegi oli lõpuks ometi isa lasteaeda järele tulnud. Lõpuks võtsin Martini käest kinni, hakkasin teda ukse poole sikutama ja nurusin: „Lähme nüüd koju!” Martini käsi oli soe, kuiv ja hästi suur.
„He-aad aa-ega. Ai-tahh,” ütles Martin püüdlikult eesti keeles, mille peale Virve nägu üllatusest särama lõi ja ta meile rõõmsalt head nädalavahetust soovis.
Lapsed ei öelnud mitte midagi. See-eest oli neil esmaspäeval palju küsimusi, aga mul ei olnud tuju neile vastata. Istusin majahoidja juurde kivi peale ja jälgisin, kuidas luua rootsud asfaldi pealt tolmu roogivad, hallid triibud järel. Martin oli eelmisel õhtul tagasi Kopenhaagenisse sõitnud ja ma ei teadnud täpselt, millal ta jälle tuleb.
„Mulle ei maitse pihlakad!” kurtsin majahoidjale. „Vanaisa aias ükskord pakkus, et võta, maitse, ja mina paningi ühe marja suhu ja sülitasin selle kohe välja. Vastik ja mõru!” Majahoidja luud jäi seisma. Ta vaatas mulle küsivalt otsa.
„Ma saan nagunii endale isa!” põrutasin pisaratega võideldes ja pistsin jooksu liivakasti poole, kus Sander ja Joosep meelitasid parasjagu Sandrat ja Retit liivast ja võilillelehtedest tehtud mängukooki päriselt ära sööma.
OODATUD LAUPÄEVAD
2006. ja 2008. aasta suvede vahepeale jäid Kopenhaageni nädalavahetused. Iga tolleaegne kohtumine Martini ja linnaga üllatas mingi uue avastusega. Kiindusin aja jooksul üha rohkem nii oma kallimasse kui tema kodulinna.
Reedeõhtune Estonian Airi lennuk rebis end Tallinna lennuväljalt lahti ja kihutas kaheksasada kilomeetrit läbi pimeduse vaid tunni ja paarikümne minutiga, ometi tundus see aeg talumatult pikk. Lahus oldud nädalatel tasa hõõgunud ja igapäevaste toimetuste abiga maha surutud igatsus paisus viimaste lennuminutite ajal väljakannatamatuks. Niipea, kui lennuki rattad Kastrupil maandumisrada puudutasid ja masina hoog rappudes vaibus, hakkas minul kiire – mitte ühtegi minutit ei tohtinud kaotsi lasta! Põgenesin lennujaama koridore pidi, linna avaneva ukse poole justkui Tuhkatriinu printsi lossist. Erinevus Tuhkatriinuga seisnes selles, et mina tormasin oma printsi poole, mitte temast eemale.
Kinga asemel kaotasin kord kiirustades ära kuldkõrvarõnga, ilma et seda isegi märganud oleksin. Kullast ja kõrvarõngastest ma ei hoolinud. Neil hetkedel ei olnud oluline ka aastatega tekitatud turvaline rutiin. Maine varandus oleks sama hästi võinud olemata olla. Olin oma paadi otsustavalt kaldast eemale tõuganud – meri möllas ja lained lõid üle pea kokku, ent kõhklusteks ei olnud enam mahti. Olin teinud täispanuse armastusele ja nüüd tuli kaldale seilata.
Mäletan, et tollel nädalavahetusel ulatas Martin mulle tumesinise sametiga kaetud karbi, millest leidsin uued kõrvarõngad, sarnased lennujaamas teel linna maha pillatud ehtega. „Mul on kahju, et sa kõrvarõnga ära kaotasid,” oli ta kingitust üle andes ütelnud. Ma ei olnud märganud, millal ta need ostnud oli, sest veetsime kogu aja koos – isegi viis minutit tundus lahusolekuks liiga pikk aeg. Iga hetk oli kallim kui kuld, sest aega ei olnud palju. Kõrvarõngad on mul tänaseni alles, hoolikalt hoitud nagu kõik Martini kingitud ehted. Igal ehtel on oma lugu rääkida, ja need lood, need hetked on ehetest hinnalisemad, jutustades tähelepanust ja soojusest.
Reedeõhtuti ei olnud meil linna jaoks aega. Siis põlesid Svanholmsvej tänava poissmehekorteris kümned steariinküünlad, mängis vaikne muusika ja pärast teineteiseleidmist voogas jutt hiliste öötundideni. Linn ootas kannatlikult laupäevani ja näitas siis, mida tal pakkuda oli. Olen kuulnud arvamisi, et Kopenhaagen on igavam kui New York, Pariis või Monte Carlo. Mitte minu jaoks. Kõikides nendes kuulsates linnades ja nii mõneski veel olen olnud vaid juhuslik võõras, kes saabub korraks, et aupaklikult nende ilu ja ikoone imetleda, ise samas üksindust tundes. Olen astunud neist linnadest läbi, mitte nende sisse. Seevastu Kopenhaagenis tundsin, ma usun tõesti, et esimest korda elus, et olen oodatud ja vastu võetud sellisena, nagu olen oma heade, aga ka halbade külgedega, ükskõik kui väsinud
