mis on kopenhaagenlaste hulgas populaarne viis laupäeva- ja pühapäevahommikuid veeta ja mida paljud kesklinna kohvikud pakuvad, jõudsime linna alles hilisel pärastlõunal. Laupäeva pärastlõunal on taanlaste hygge selgesti tajutav. Võimatu on seda mitte märgata. Nädalavahetused, pühad ja puhkused on olulised. Kui sa selle Kopenhaagenis ära unustad, siis tuletab ta seda sulle meelde. Meil kõigil on muresid, aga nüüd on laupäev, nüüd teeme pausi ja mõtleme sellele, et nädalavahetus on nautimiseks.
Martiniga käsikäes Kopenhaageni tänavatel uidates nägin igas vanuses inimesi, alates titekärus lükatavatest lastest kuni kõrges eas memmede ja taatideni, lihtsalt jalutamas, siia-sinna sisse astumas, kohviku terrassil klaasi veini või kohvitassi taga aega veetmas. Tallinna tänavatel oleks nii aeglasel sammul kõndides vist küll teistele jalgu jäänud. Kas tulenes see nüüd mu enese armunud olekust, mistõttu nägin maailma läbi roosade prillide, või oli see tõepoolest nii, aga mulle tundus, et vastutulijad naeratasid üsna sageli – lihtsalt niisama. Kui kohati tuttavaid, siis jäädi seisma ja juteldi omavahel pikalt ja põhjalikult, mispeale kitsamatel kõnniteedel tekkis liiklusummik. „Millest neil nii pikalt rääkida on? Tõlgi mulle!” palusin Martinit. „Ah, nad küsivad üksteiselt lihtsalt, kuidas läheb ja kas möödunud nädal on olnud hyggelig2.”
Kas sellest peab siis nii pikalt rääkima ja veel tänaval? Taanlaste omadus võtta aega selleks, et mitte midagi asjalikku teha, ja arutleda selle üle, mis tänases päevas hyggelig või dejlig3on, oli mulle tollal veel arusaamatu.
Märkasin tänavapildis ratastoolides või enese ees lükatavate liikumisraamide abil kõndivaid inimesi. Paistis, et liikumispuue ei olnud takistuseks, et kodunt välja tulla. Nägin, et käsikäes ei kõnni üksnes noored, vaid ka vanemad, pensioniealised paarid. Täiesti avalikult näitasid teineteisesse kiindumuse märke geid ja lesbid ning mitte keegi ei pannud imeks, et kaks meest või kaks naist keset tänavat suudlevad. Paljud jalutasid koertega ja iseäralik oli, et kui juba koer, siis vähemalt kaks – justkui oleks ühel koeral oma perenaise või – mehe juures elades üksinda igav.
Mõnikord sõime lõunat söögikohtades, kus pakuti ehtsat dansk frokost’i ehk Taani lõunat. Frokostrestaurant’idehk lõunasöögirestoranid on auväärt asutused, mida nii mõnelgi juhul on peetud põlvkondade kaupa ja kus pakutav on osa taani kultuurist ja traditsioonidest, millest taanlased hoolega kinni hoiavad. Kopenhaageni „gurmeeosakond” on hea näide ühest taanlastele iseloomulikust joonest – ühelt poolt kirg innovatsiooni, avatuse, eksperimentide ja erinevuste vastu, aga teiselt poolt armastus inimpõlvi muutumatuina püsinud kindlate traditsioonide vastu, mida iga taanlane teab peast ja mis ei kuulu vaidlustamisele. Kopenhaagen, mis on kuulus moodsa põhjamaise kokakunsti ja rahvusköökide rohkuse poolest; kus asub mitmel korral maailma parimaks restoraniks pärjatud Noma ja teisigi kuulsaid, Michelini tähti võitnud restorane, on samas uhke ka oma frokostrestaurant’ide üle. Öelge kopenhaagenlasele, et olete käinud söögikohtades nagu Café Sorgenfri, Det Lille Apotek, Kanal Caféen või Nyhavns Færgekro, ja esialgu ehk võõraste suhtes pisut ettevaatlik taanlane vaatab teid nüüd siira huviga. Taani rahvusrestoranid on tihtipeale mingil seletamatul põhjusel justkui peidus, neid ei reklaamitagi nii väga. Ometi on neis, eriti suuremale seltskonnale, niisama sisse astudes raske kohti saada, sest need söögikohad on kohalikest tulvil. Kogemus on aga väärt katsetamist. Hea toidu juurde kuuluv Taani õlu ja väike kange snaps, õdus küünlavalgus ja tihedalt üksteise kõrvale asetatud lauad ning taanlaste loomupärane suhtlemisvalmidus – see kõik võib viia selleni, et leiate uusi tuttavaid või vähemasti kuulete linna avastamiseks huvitavat infot otse kohalike endi käest. Sellised vihjed on tihtipeale paremad kui Lonely Planeti reisiraamatu soovitused.
Kopenhaagenis ei vooga inimmass tänavatel kahekümne nelja tunnise katkematu joana nagu mõnes teises suurlinnas. Õhtuti, kui päevavalgus hämarusse kustub ja linn tuled süütab, muutuvad tänavad vaiksemaks. Seevastu on läbi vitriini söögikohtadesse sisse vaadates näha, et küünlavalgel ruumid on inimestest tulvil. Õhtusöök on sündmus, selleks võetakse kiirustamata aega, see on osa maistest naudingutest ja hygge’st. Niipea, kui ilm võimaldab ning esimesed hüatsindid ja nartsissid nina mullast välja pistavad, ärkavad üles ka väliterrassid. Alates kella seitsmest õhtul, eriti nädalavahetustel, täituvad söögi- ja joogikohad seltskondade, paaride, aga ka üksikutega.
Seda viimast panin tähele ja see hakkas mulle üha uuesti silma – linnas ei pidanud end ilmtingimata üksikuna tundma, kui ei olnud õhtuks kaaslast. Kui oleksin Kopenhaagenis söandanud üksinda linna uudistama minna, oleksin tõenäoliselt leidnud vestluskaaslasi. Võib-olla isegi seltskonna, kellega kogu õhtu veeta. Kopenhaagenlased näisid olevat „linna” ehk siis ajaveetmiskohtadesse kaasa võtnud sõbraliku uudishimu end ümbritsevate inimeste vastu ja samuti ei olnud neist maha jäänud seesama alatine suhtlemisvalmidus, mida eespool nimetatud sai. Kõige selle juures puudus ometi pealetükkivus – võisid rahulikult oma üksildase õhtusöögi lõpuni süüa ja üksinda koju minna, ilma et sind tülitatud oleks, kui ise distantsi hoida soovisid.
Kopenhaagenis ei ole selgepiirilisi meelelahutuspiirkondi. Sellegipoolest on igal linnaosal oma nägu ja tegu ning välja minnes võiks eelistused enam-vähem selgeks mõeldud olla, et tänavate džunglis õige teeots leida. Teatmikest ja internetist saab küllaldase ülevaate. Minul oli ilma selletagi hea teejuht, Martin, kellel end läbi õhtuse linna juhtida lasin. Oleme käsikäes uidanud nii Strøgetilt4 hargnevatel kõrvaltänavatel, ladina kvartalis, Istedgadel5 kui Nørrebro peatänavail. Veendusin, et sellest linnast ei puudu justkui miski, kuigi Kopenhaagen on üsna tagasihoidlikult välja reklaamitud lõbustussihtkoht, võrreldes näiteks Londoni või Amsterdamiga.
Avastasime, et meil on ajaveetmispaikade osas üsna sarnane maitse. Meid tõmbas elava muusika poole, mille nautimiseks on Kopenhaagenis palju võimalusi. Ööklubide asemel, kus kõrvulukustavalt mürtsuv muusika üksteisega rääkida ei lasknud, veetsime aega nurga taha peidetud lokaalides, mida täitsid valdavalt kohalikud ja kus mingi osa õhtust esinesid nii taani- kui välismaised muusikud. Näiteks bluusibaaris Mojo, mis on peidus kitsal vaiksel tänaval raekoja taga, või Amagertorvi väljakul paikneva Pühavaimu kiriku taga varjul olevas Jazzhouse’is. Teel linna peatusime teinekord mõnes veinibaaris – vinstue’s, nagu neid kohalikus keeles nimetatakse. Need on pärit aegadest, mil taani hääbuv õlle- ja veinitoakultuur oli tugevam kui nüüd. Kui pisikesed hämarad veinibaarid on enamasti ühte nägu, siis Argentina veine pakkuv Malbeck, mis asub patusel Istedgadel, rabab hoopis originaalse lahendusega – istekohad on selles baaris paigutatud mööda seina kuni laeni kerkivatele astmetele, mistõttu leiab end justkui mäeküljelt. Kõrgemalt on parem vaade, samas on sealt mõnevõrra keerulisem alla ronida. Meie kindlate lemmikute hulka kuuluvad ka kokteilibaarid Ruby ja Lidkoeb, mille baarmenite meisterlikud kutseoskused on võrreldavad filmides „Coyote Ugly” ja „Cocktail” nähtuga.
Kopenhaagenile on iseloomulik, et ööelu saab alles kella kaheteistkümne paiku hoo sisse ja raugeb niinimetatud hommikubaarides, mis on avatud kella üheksani. Ööelu ei ole Kopenhaageni kaubamärk, ometi tundub siin pubisid, baare, klubisid ja muid lõbustusasutusi olevat igale maitsele ja vanusele – kõige ootuspärasemast ja tavalisemast kuni tabusid ja sündsustunnet riivavateni. Kopenhaagen on kindlasti üks vabameelsemaid ja erinevuste suhtes tolerantsemaid linnasid, mida külastanud või millest kuulnud olen. Õigustatult kutsutakse Kopenhaagenit Amsterdami väikeseks õeks. Iga korraga meeldis see linn mulle järjest rohkem – mulle meeldis olla mina ise selles vabameelses raamis.
Kopenhaagen ei ole Pariis, ometi on siin suurepärast show’d pakkuv kabaree Wallmans. Kopenhaagen ei ole London või New York, aga siinse kuningliku teatri vanal laval ning teistes teatrites ja kontserdimajades on võimalik nautida maailmatasemel etendusi ja kontserte. Kopenhaagen on planeeritud enamiku rahvusvaheliste staaride kontserditurneede kavasse. Rääkimata festivalidest,
Strøget – jalakäijate tänav Kopenhaageni kesklinnas.
Istedgade – kesklinna lähedal Vesterbro linnaosas asuv tänav, mis oli veel mõned aastad tagasi tuntud kui seksiäri ja narkokaubanduse keskus, mille järellainetust seal ka praegu märgata on.
