jalule seades: „Ega sa planeeri siin ju ainult kodus istuma hakata? Taanis käib enamik naistest tööl.”
Prioriteete paika pannes: „Kas sa õpid taani keelt?”
Südamele panevalt: „Kas su laps läheb rahvusvahelisse või taanikeelsesse kooli?”
Uudishimulikult: „Kas Eestis ka Coca-Colat müüakse?”
Geograafilisi teadmisi näidates: „Kas Eesti pealinn on Riia või Vilnius?”
Peatselt joonistusid üldisel foonil välja värvikamad karakterid. Ühel augustikuisel varahommikul, kui olin tütre kooli saatnud (Taanis algab kool augusti esimeses veerandis) ja end koos raamatu ning kohvitassiga puu varju mõnusasti istuma sättinud, kuulsin köögitrepi puuastmetelt kellegi kergejalgset hüplemist. Sellest ajastust pärit majad on ehitatud, muuhulgas tuleohutuse tagamise eesmärgil topelttrepikodadega – esinduslikum ja uhkem trepikoda viib korteri esikust tänavale, kitsam ja tagasihoidlikum aga köögist maja taha aeda või hoovi.
Huvitav, miks Mads nii hilja kooli läheb, magas vist sisse, jõudsin mõelda viiendal korrusel elavale kümneaastasele poisile, kui trepikoja uksele ilmus Madsi asemel hoopis keegi muu. Heas vormis päevitunud keha, mida kattis lühike spordidress, oleks võinud kuuluda noorele mehele. Eriti arvestades seda, kui väledalt mees kitsast järsust trepist alla jooksnud oli. Ometi olid aastakümned mehe näkku tugevad vaod vajutanud ja kõige krooniks oli poole seljani ulatuvasse punupatsi palmitsetud lopsakas hõbehall juus.
„Kena ilm, mis? Ennustatakse sooja hilissuve!” paljastas olevus rea valgeid hambaid naeratuseks ja kadus siis kergel vetruval jooksusammul põõsaste vahele.
Meie maja lähedal asuvaid tehisjärvi ümbritsev tee on tervisejooksjate hulgas populaarne. Tagasi mees ei tulnud, ehk sisenes ta jooksutuurilt naastes majja tänavapoolsest trepikojast.
Õhtul uurisin Martinilt, kellega tegemist. „See ju Palle, vana hipi,” ei võtnud mu kaasal asjas selgusele jõudmine sekunditki.
„Mis, kas ta on hipi või?” olin hämmeldunud, sest hipiks olemine ei tundunud mehe vanusega kokku sobivat. Minu loogika järgi ei saanud hipid olla vanad.
„Endine tõeline hipi,” ütles Martin iga sõna rõhutades. „Palle oli noor siis, kui meie veel sündinud ei olnud. Õiged hipid ongi sellest ajajärgust pärit. Aga pane tähele, tarbimisühiskonna ideaalides on ta senini pettunud, kuigi nende vastu enam mässata ei viitsi.”
„Püha müristus, kas ta on siis nii vana?”
„Ma ei tea, kui vana ta on, aga ta on pagana heas vormis. Muide, ta armastab õlut juua ja vahel harva ka piipu tõmmata ning väidab, et tema eas meesterahvas peab kõvasti trenni tegema, et tasakaalustada kogu seda ebatervislikku mõnu, millest ta ei kavatsegi loobuda.” Kopenhaagenlaste nautlev elustiil, sealhulgas paraku ka hea veini või õlle pea igapäevane tarbimine, ei olnud mulle tolleks hetkeks enam uudis.
Hiljem, kui olin Pallega tutvunud, tekkis mul tema nooruslikkuse kohta oma arvamus. Palle oli lihtsalt kogu aeg väsimatult heas tujus ja paistis nägevat asjade head külge või siis ei pööranud ta eriti tähelepanu miinustele, vigadele ja ebaõnnestumistele. Absoluutselt iga kord, kui ma temaga trepil või õues kokku juhtusin, oli tal kellegi või millegi kohta midagi tunnustavat ütelda. Palle korter on meie all, ometi ei ole ta kaevanud meie juurest aeg-ajalt kostva valju plaadimuusika või Martini klaverimängu peale. Ükskord, 1. jaanuari õhtupoolikul, kui Martiniga jalutamast tulime, kostis trepikojas vastu tulnud Palle oma tavapärase heatujulise naeratuse saatel, et läbi tema korteri lae kostnud detsibellide põhjal järeldades oli meie juures vist kõva uusaastapidu olnud ning muusika läinud öö jooksul üha paremaks ja kella seitsme ajal hommikul kuulis ta juba päris oma lemmiklaule, mille saatel olevat mõnus olnud uinuda.
Palle elu ei saanud just roosiaiaks nimetada, aga temalt endalt ei kuulnud selle kohta sõnagi. Martin rääkis mulle, et Palle armastas väga oma naist Dittet ja hoolitses ta eest teda aastaid vaevanud haiguse ajal. Viimased kuud oli Ditte haiglas ja Palle käis teda seal iga päev vaatamas. Palle istutas oma terrassile suure hulga naise lemmiklilli karikakraid, lootes, et naine haiglast koju lubatakse. Aga Ditte ei jõudnudki tema jaoks istutatud lilli näha.
Sportlikke tüüpe leidub meie majas veel, näiteks vägilase mõõtu taani armeeohvitser ja alatasa rulluisutav ajakirjanik, aga enim pühendunud näib olevat jalgrattur Morten „elutoakorruselt”, meie maja Bjarne Riis15. Morten liigub enamasti ringi täiuslikus jalgrattaspordivarustuses, leiba teenib ta aga õpetajaametiga.
Jalgrattaid on Mortenil mitu tükki, üks vingem kui teine. Sageli võib teda näha õue peal mõnda kaherattalist pesemas või puhastamas. Ükskord läksin maja alla keldrisse, panipaigast lisatoole tooma, sest meil oli õhtuks palju külalisi kutsutud. Vana maja alune kelder tekitab kõhedust – tont teab, mis sajandist pärit viirastusi võlvide all kohata võib. Tuuletõmbus liigutas hallidel pragunenud krohviga kiviseintel tolmuniite. Kitsa aknaava nurgas varitsesid ämblikuvõrk ja selle omanik ettevaatamatuid ohvreid. Vajutasin ukse kõrval olevale lülitile ja kuulasin hämaras valguses maad. Vaikne oli. Paremat kätt suubub kitsas koridor pimedusse. Teadsin, et selle lõpus avaneb uks majaelanike ühiskasutuses olevasse töökotta, kus võib parandada jalgratast või muud säärast nokitseda. Pimedas ei olnud näha, aga teadsin, et ukseplaadile kinnitatud plakatil on vampiiriks grimeeritud tüdruku foto, mis lisab keldri väljapeetud stiilile veelgi vürtsi juurde.
Keldris leidub nii mõndagi. Näiteks hoiab meiega samas majas elav Martini klassikaaslane ja hea sõber Jon seal oma sääreväristajate kogu. Martini väitel on tegemist üsna hinnalise rariteetide kollektsiooniga. Ringi sõidab Jon peamiselt vana mopeediga, mille pakiraamile on kinnitatud eelmisest sajandist pärit puust kast Carlsbergi õlletehase logoga. Tema päevinäinud Mercedes seisab enamasti parklas või võimaldatakse seda lahkelt sõpradele laenuks – autoomaniku poolehoid kuulub kaherattalistele liiklusvahenditele.
Toolide panipaik asub keldri vasakpoolses küljes. Sellest edasi teeb koridor järsu pöörde ja lõppeb seltskonnaruumiga, mis sisaldab lauda, paari vana sohvat, väikest baariletti ja kopitushaisu, mis nina kipitama paneb.
Läksin rutakal sammul panipaiga poole. Keldris viibimine ei olnud mulle sugugi meeltmööda. Olin juba kergendatult hingamas, kui järsku kuulsin nurga tagant veidraid ohkeid ja ähkimist. „Nii, nüüd siis sedasi,” tekkis mu peas seos konservatooriumis õppivate noormeestega, kes kamba peale esimese korruse korterit üürisid. Korterist kostis aeg-ajalt kauneid saksofonimeloodiad või kitarrisoolosid, kui tudengid pilli harjutasid, aga paraku ka põrgulärmi, sest pidutseda armastasid nad kärarikkalt ja ohtra alkoholiga. Jõudsin mõelda, et nüüd teeb keegi neist koos oma sõbrannaga keldris aega parajaks. Hetk hiljem hakkas mul niisuguse oletuse pärast piinlik, sest räämas kiviseina tagant ilmus nähtavale hoopis Jalgratta-Morteni pingutusest higine ja punane nägu. „Seda, et… kuulsin samme, aga siis jäi kõik vaikseks. Mõtlesin, et kes see tuli.”
„Ee… mina siin… Tulin toole võtma,” sain kuidagi vastuseks kohmatud.
„Ahah! Külalised? Nojah…” vastas Morten ja lisas uhkusega: „Mina treenin praegu siin. Näe, vaata!” näitas ta hämara lambi valguses kiiskavale jalgrattatrenažöörile.
„Ilus masin!” tunnustasin Morteni treeninguseadet, mispeale kuulsin temalt pika kiidukõne ratta omaduste, tootja, väljalaskeaasta ja jalgrattasõprade veebifoorumi kohta.
„Kuhu sa nii kauaks jäid?” päris pliidi juures askeldav Martin kärsitult. „Sa lubasid laua ära katta.” Kuulnud, milles asi,
Mitme kodumaise ja rahvusvahelise auhinnaga pärjatud jalgrattur, Taani jalgrattalegend.
