on kahtlus, kas ta muid riideid peale jalgratturi omade üldse selga paneb. Tõsi küll, ükskord nägin teda Karl Smarti rõivapoodi sisenemas, aga… tal oli siis ka ratturikostüüm seljas ja isegi kiiver peas.” Pahvatasime mõlemad naerma, kujutledes Mortenit kõikvõimalikes situatsioonides, ikka sellessamas armastatud rattuririietuses.
Tänu aias tekkinud tutvustele sain aja jooksul praktilisi teadmisi uues keskkonnas toimetulekuks. Üks parimaid infoallikaid oli Londoni lähedalt pärit ja paarkümmend aastat Kopenhaagenis elanud multimeedia õppejõud Brian, kes elas meiega samal korrusel. Olime mõlemad legaalsed välismaalased Kopenhaagenis. „I’m an alien, I’m a legal alien,”nagu laulab Sting. „It takes a man to suffer ignorance and smile. Be yourself, no matter what they say.”16
Brian pedaalis jalgrattaga aiaväravast sisse, hallisegune juuksepahmakas kerges suvetuules lendlemas, jakihõlmad lahti ja kott loengumaterjalidega üle õla.
Mina jalutasin parajasti meie kassipojaga. Olime Kopenhaagenis juba mõned nädalad kohanenud, aga kass oli alles esimesi kordi värske õhu kätte toodud. Olin peljanud, et ta kaob ehk õues ära, ning teda seni toas hoidnud. Kass oli jalutusrihma otsas. Sain aru küll, et see on totter vaatepilt, sest kass ei ole koer, keda rihma otsas jalutada, aga mis sa hädaga teed. Putkab veel võõras kohas minema ja ei leia kodu-teed üles.
„Kas solgutad jälle kassi? Lase ta ometi lahti, egas loom rumal ole,” õpetas Brian isalikult, ise samal ajal jalgratast varjualusesse parkides.
„Brian, tahan sult midagi taani keele õppimise kohta küsida,” püüdsin juttu mujale suunata. „Panin end ühte era-keeltekooli kirja, aga nad venitavad kursuse algusega. Lükka-vad seda nädalakaupa edasi.”
„Mis kool see selline on? Sul tuleks valida mingi suurem keeltekool, kellel on linnaosa valitsusega leping ja hea koostöö. Näiteks Studieskolen. Kas sulle ei soovitatud seda, kui pärast elamisloa saamist seal haigekassa kaardi järel käisid?”
„Soovitati küll, aga see väike erakool, Den Danske Skole, mille ise internetist leidsin, tundus… huvitavam,” väljendasin eestlaslikku skeptilisust valitsuse ja riigiga seonduva suhtes. Ma ei olnud veel teadlik sellest, et taanlane valdavalt usaldab oma valitsust – isegi siis, kui ta mõnele otsusele tuliselt vastu vaidleb või mõne seadusega kuidagi leppida ei suuda.
„Oi, ära viga tee! See asutus on seotud ühe pankrotti läinud keeltekooliga KISS, Københavns Internationel Sprogskole, mille juht oli üks paras aferist.”
Avasin suu, et vestlust jätkata, aga kaugemale ei jõudnud. Põõsaste tagant rulatas teekallakut pidi alla otse meie poole kaelamurdva kiirusega kümneaastane Mads ja kisendas kõrvulukustavalt: „Eest äraaaaa…!” Ta ei suutnud suure hoo tõttu pidurdada. Kassipoeg ehmus, kargas rihma viimase võimaluseni pingule tõmmates risti üle tee ja tegi meeleheitliku katse puutüve pidi üles ronida. Jalutusrihma teine ots oli endiselt minu käes ning rihm jäi ette Madsile, kes lendas huilates uperkuuti murule, kusjuures rula paiskus risti vastupidises suunas. „Tohoh pärgel!” kogus Brian end esimesena. „Poiss kui püssikuul! Oled sa ühes tükis või?” Mads upitas end murult püsti, näitas meile keelt, vedas suu laiale naerule ja teatas äkitselt sulaselges eesti keeles: „Kaka püksi!” Mads on taanlane ja teadupärast eesti keelt ei oska. Kahtlustasin, et Jojo oli oma pedagoogilisi võimeid proovile pannud, ning otsustasin temalt välja uurida, kui mahlakas repertuaar naabripoistele selgeks õpetatud oli. Kõigepealt tuli aga kass puu otsast kätte saada.
JOJO. UUS KOOL
Kuu aega pärast Kopenhaagenisse kolimist läksin teise klassi. Taani keelt ma ei osanud, küll aga pisut inglise keelt, mida olin Eestis lasteaias ja koolis õppinud.
Kool asub meie kodu lähedal. Tänavate ääres seisavad suured vanad majad ning nende ees laiutavad hekid, mille sees võib varitseda ämblikke, kes nüüd augustis eriti suured ja jubedad on. Mõnede majade ees, otse kõnnitee servas, uhkeldavad lilleaiad, kus õitsevad igat värvi roosid.
Esimesel koolipäeval ema ja isaga kooli minnes nägime ühest kõrvaltänavast meie poole sibamas kollaste silmade ja punase harjaga prisket pruuni kana. „Kõss!” hirmutasin kana tagasi, et ta autoteele ei satuks. Kana jooksis küljelt küljele vaarudes, kaagutades ja sulgi kohevile ajades hoovi poole. Ema imestas, kuidas sai Kopenhaageni kesklinnas kana tänaval olla, aga isa kostis seepeale, et kõrvaltänavate ääres seisvate vanade villade elanikud võivad vabalt kanu pidada. Isa ütles veel, et Kopenhaagenis, sealhulgas kesklinnas leidub üldse igasuguseid linde, eriti veelinde – näiteks mitut sorti parte, hanesid ja luiki. Eriti järvede ümbruses ja parkides. Kõrkjates olevat luikede pesad, kus ema- ja isaluik käivad kordamööda valvamas ja mune haudumas. Selle peale ütles ema midagi, millest ma aru ei saanud, aga mille peale nad ise koos isaga naerma hakkasid: „Taanis kehtib sooline võrdõiguslikkus isegi linnuriigis.”
„Huvitav, milline see kool seestpoolt välja näeb?” tegin teist juttu. „Ja kas seal eestlasi ka on?”
„Oh, kullake, me ju rääkisime, et selles koolis ei ole eestlasi. Linnavalitsuses kooli valimas käies saime seda ju teada,” ütles ema. „Aga sa leiad kindlasti palju uusi sõpru.”
Lootsin ikkagi, et eestlasi oleks. Võib-olla tulevikus mõni eestlane tuleb. Ema ja isa olid minu käest küsinud, kas ma tahaksin elada Kopenhaagenis või Tallinnas. Olin ise otsustanud, et Kopenhaagenis, aga nüüd on mul ikka natuke kahju, sest Tallinna sõbrad jäid sinna maha. Kogu aeg igatsen kedagi – Eestis igatsesin Kopenhaagenisse ja Kopenhaagenis igatsen vanaema, vanaisa, Mireenat, Eliiset ja teisi eesti sõpru ja Hiiumaa koera Vudit.
Meie koolimaja on punastest tellistest. Maja ees tänaval laiub jalgrattaparkla, maja taga suur aed mängu- ja palliplatsidega. Kõigepealt pidime kontoris klassiõpetajat ootama, sest ma olin uus. Pelgasin, et lapsed hakkavad minu peale imelikult vaatama, sest ma olin teiselt maalt tulnud. Ma ei tahtnud teistsugune olla! Kartsin seda ka, et mõni hakkab meid napakaks pidama, sest õpetajat oodates etendas isa James Bondi või mingit muud tegelast. Luuras ukse kõrval, hoidis kujuteldavat revolvrit laskevalmis ja käskis meil teda „katta”. Kodus oli küll naljakas, kui ta niimoodi lolli mängis, aga mitte koolimajas. Mis siis, kui õpetaja, või veel hullem, mõni laps, oleks just sel hetkel uksest sisse astunud!
Lõpuks läks uks lahti ja noor heledajuukseline, hästi lahke näoga naine astus sisse. Täpselt selline, nagu oli olnud minu Audentese kooli klassijuhataja Katrin Tallinnas. See tegi mul tuju paremaks.
„Tere, mina olen Elisabeth,” ütles naine inglise keeles ja naeratas mulle. „Kas sina oled Johanna?” Noogutasin pead ja võtsin õpetaja pakutud terekäe ja ühe väikese märkmiku vastu.
„See on kontaktbog, päevik,” selgitas Elisabeth märkmiku otstarvet. „Sinna kirjutavad õpetaja ja sinu vanemad vastastikku teateid. Aga selle asemel võib kirjutada ka kooli sisevõrgu kaudu.”
Uurisin päevikut. „Kas koduseid ülesandeid kirjutatakse ka üles? Ja hindeid? Või kas kleebitakse „tubli oled”-kleepse?” olin pisut murelik, sest märkmikus ei paistnud selleks ette nähtud kohta olevat, nagu Eestis 1. klassis harjunud olin.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив
„Olen välismaalane, elamisloaga välismaalane. Peab olema mehe eest väljas, et naeratades võhiklust taluda. Jää iseendaks, ükskõik, mis öeldakse.” (Autori tõlge)
