tänavasildid linnades. Sageli võib näha hobuseid – paari- või karjakaupa.
Ükskõik kuhu sõitsime, ikka jõudsime varem või hiljem mere äärde välja. Meri on Taanis igal pool isemoodi. Näiteks on Møni kalju all merevesi värviline justkui mõnel troopilisel saarel. „See on sellepärast, et kaljust eraldub merre kriiti,” teadis ema. Vesi on seal kalda lähedal heleroheline, siis helesinine ja võtab kaldast kaugenedes üha tumedamaid siniseid toone. Taani lõunapoolseima linna Gedseri lähedal on väga kivised rannad. Lääne-Jüütimaa rannad Põhjamere kaldal on jälle hoopis teistsugused kui meie Kopenhaageni kodu lähedal Sundi väina servas. Põhjamere lained on metsikud ja silmapiiri taga olevat Inglismaa. Nägin seda merd, kui sõitsime Skagenisse, mis asub Jüütimaa põhjatipus. Skageni lähedal, otse mererannas, asub puhkeküla, mille nimi on Skallerup Klit. Seal on veekeskus, ponisõit ja mänguplatsid ja kui tahad, võid valmistada ehteid või karamellkomme. Ujumiseks on aga parimad kas Taani keskel asuva Fyni saare põhjapoolsed liivarannad või siis rannad Kopenhaagenis ja selle ümber – Amager, Klampenborg, Hundige, Dragør. Nüüd ei karda ma ammugi enam meduuse, mida siinses merevees, eriti augustis, on kole palju ja millel on taani keeles veider nimetus vandmand, veemees.
Inimeste välimus erineb Kopenhaagenis sama palju kui Taani mererannad üksteisest. Siin paistab olevat rahvast igast maailma otsast. Osa inimesi kõnnib ringi pikkades ürpides. Imestasin alguses, et küll on siin palju nunnasid. „Need ei ole nunnad,” selgitas ema. „Need on moslemid. Neil on lihtsalt tavaks niimoodi riides käia. Pikkade ürpide all on neil täiesti tavalised riided.”
Võib-olla oli emal õigus. Mobiiltelefonid, millega moslemid tänaval kõndides räägivad, ei ole neil mitte alati käes, vaid pearätiku vahele kõrva äärde susatud. See on nutikas tegu, sest nii jäävad käed vabaks. Ükskord nägin üht pikas ürbis meest, kellel oli suur valge turban peas ja telefon turbani vahel. Mees kõndis mööda tänavat ja paistis iseenesega rääkivat. Tegelikult rääkis ta muidugi telefoniga, aga seda ei olnud lihtsalt näha.
Kopenhaagen peab olema hiigelsuur, sest isegi isa uurib sageli internetist linnakaarti, kui peame minema kuhugi, kus enne käinud ei ole. Kui esimest korda bussiga sõitsin, juhtus bussijuht olema süsimust mees. Tulime hilja õhtul ema ja isaga isa venna onu Michaeli juurest külast. Bussijuht oli sama must kui öö bussiakna taga ja tema nahavärv sobis hästi kokku Kopenhaageni busside tibukollase värviga.
„Palun kolm piletit,” küsis isa bussijuhilt inglise keeles.
„Aga palun,” vastas bussijuht viisakalt, samuti inglise keeles. „Head reisi!”
„Aitäh,” vastas isa bussijuhile sõbralikult inglise keeles, aga kui ta meie juurde istuma tuli, siis hakkas omaette vaikselt torisema: „Kopenhaagen on viimastel aastatel palju muutunud. See nagu ei olekski enam Taani linn. Isegi bussijuhid ei oska taani keelt. Piinlik!”
„Aga sa ju pöördusid ise tema poole inglise keeles, sest meie sinuga rääkisime bussi oodates inglise keeles. Sa lihtsalt rääkisid bussijuhiga sama keelt edasi,” ütles ema. „Kas sa ei arva, et bussijuht tahtis lihtsalt viisakas olla, kui sinu valitud keeles rääkis?”
Selle peale isa alguses naeris, aga jäi siis tõsiseks, vaatas bussiaknast möödavilksavaid kaupluste vitriine ja ütles vitriinidele sätitud mannekeenidele inglise keeles: „Taanis elades on väga oluline taani keel ära õppida.”
MAJA KÕRVALTÄNAVAS
Svanholmsvej on Kopenhaageni keskel paikneva Frederiksbergi linnaosa üks vaikseid kõrvaltänavaid. „Kus kõik inimesed on?” imestavad Eestist külla sõitnud sõbrad vaikelu üle meie kodu ümbruses.
Kui ei teaks, et Kopenhaageni südalinn Hovedbanegårdi14, Tivoli lõbustuspargi, raekoja ja Strøgetiga asub vaid viieteistminutilise jalutuskäigu kaugusel, oleks raske uskuda, et meie lähedalt kihutavad mööda reisirongid Stockholmi, Berliini, Pariisi ja Rooma ning otse siinsamas ligidal keeb südalinna katel.
Frederiksbergi õhus väreleb Tallinna kadriorulik nostalgia. Teisalt tundub, et nüüdsama võib näha katuseviilude kohalt korstna tagant pontsaka käega viipamas väikest paksu mehikest oma parimais aastates. Sest meie kvartal meenutab üliväga Ilon Wiklandi illustratsioone Astrid Lindgreni raamatust „Karlsson katuselt”.
Meie maja ehitati 1895. aastal. Suur osa Frederiksbergi majadest ongi pärit 19. sajandist. Sellal viimistleti iga hoonet kui unikaalset meistriteost. Tornid, kaared, võlvid ja fassaadid koos kivipitsi, maalingute ja muude kaunistustega on omaette vaatamisväärsused.
Peale Martini sõprade olid mu esimesteks tuttavateks Ko-penhaagenis meie naabrid, kelles leidsin väärtusliku suhtlusallika. Pakkus ju iga kohtumine võimaluse taani keelt purssida. Ajapikku hakkasin oma pisikeste lingvistiliste edusammude üle rõõmu tundma nagu esimesi sõnu ütlev väikelaps.
Alguses tundusid taanlased võõraste suhtes mõnevõrra umbusklikud. Piltlikult üteldes ei kiputud kohe aiaväravat avama, vaid uuriti ääri-veeri, kellega tegemist. Täpselt nõnda, kui linnas kõndides ei näe Frederiksbergi tänavaid palistavate hoonete fassaadide taha peidetud hubaseid siseõuesid ja aedasid, ei näe ka kopenhaagenlase reserveeritud välisilme taha.
Aias või trepil üksteist kohates oli tavaks juttu teha.
„Tere, kas sa oled meie majas uus? Ma ei ole sind varem näinud,” küsis väikest kasvu brünett naisterahvas, kui sattusime ühel ja samal ajal pesu nöörile riputama.
„Desværre taler jeg kun lidt dansk endnu, men jeg taler engelsk,” („Kahjuks räägin praegu taani keelt veel vähe, aga ma räägin inglise keelt”) sain kuidagimoodi kuuldavale toodud. Nüüd jätkus vestlus inglise keeles.
„Arvasin, et sa oled taanlane,” kortsutas proua justkui pisut pettunult või võõrastavalt kulmu. Veel üks välismaa-lane… Mis meie linnast ometi niimoodi saab?! „Kust sa pärit oled?”
„Eestist, Tallinnast.”
„Ahaa, sina oledki Martini elukaaslane. Tere tulemast! Mina elan, näe, seal,” osutas proua mingi kõrgema korruse korteri akende poole, ise sõbralikult naeratades, justkui oleks piinlikkust tundnud, et oli korraks reetnud salajast pelgu sisserändajate ees. „Teisel korrusel.”
„Minu arvamist mööda kolmandal,” ajasin pea kuklasse.
Taanis nimetatakse esimest korrust stueetage’iks, mille otsetõlge – elutoakorrus – loogikat sisaldavat ei näi. Teise korruse nimetus on esimene korrus. Veelgi keerulisemaks muudab korruste loo asjaolu, et kasutades traditsioonilise etage’i asemel moodsamat sõna sal, eespool nimetatud „süsteem” ei kehti. Sal’i puhul on esimene korrus esimene korrus ja kõik ülejäänud korrused samuti oma õigete nimedega. Mõelge sellele, kui teil peaks olema vajadus tuletõrjesse helistada ja kirjeldada, mis korrusega tegemist.
Korteritel puuduvad enamasti numbrid, välja arvatud mõnedes modernsetes linnaosades. Aadress kirjeldab, millisel korrusel korter paikneb (selle puhul kehtib jällegi etage’i-süsteem) ning kas korter on vasakul, keskel või paremal. Kui korrusel juhtub olema rohkem kui kolm korterit, siis muutub aadressi „salakeel” pisut keerulisemaks, sest tekivad variandid „keskel vasakul”, „keskel paremal” ja muud.
Naabrid küsitlesid mind taanlasliku otsekohesuse ja uudishimuga. Sekka ikka veidike umbusklikkust õuele
Hovedbanegård – Kopenhaageni keskraudteejaam.
