kuningapere residentsi Amalienborgi lossi vastas, kõrgub 2005. aastal valminud suursugune Kopenhaageni ooperiteater, mille ehitamist finantseeris laevandus- ja logistikagigant Mærsk Mc-Kinney Møller. Teatri asukoht olevat teadlikult valitud nõnda, et ooperit armastav Taani kuninganna seda oma lossi akendest näeks. Kuuldavasti olid härra Arnold Mærsk Mc-Kinney Møller ja Tema Majesteet Taani kuninganna Margrethe II ehk Margrethe Alexandrine Þórhildur Ingrid lähedased sõbrad olnud. Paar aastat pärast minu esimest kohtumist vastastikku üle vee seisvate Amalienborgi lossi ja ooperiteatriga suri härra Arnold just kuninganna Margrethe sünnipäeval, olles jõudnud talle saata oma iga-aastased õnnitlused. Selleks ajaks, kui uhke lillekimp kuningannani jõudis, oli legendaarne vanahärra lahkunud.
Giid näitas üha uusi Kopenhaageni arhitektuuriikoone ja puistas fakte. Tunni ajaga sai Kopenhaageni südalinnast üsna hea ülevaate. Kopenhaagen, legendidest tulvil, muinasjutuline ja salapärane, libises nagu filmilint silme eest läbi, meretuul jahutas nädalavahetuse tugevatest ja vastuolulistest emotsioonidest kuumavaid põski ning Martini käsi oli hoolitsevalt ümber mu õlgade.
Peagi möödusime vabalinn Kristiaaniast, mille kuulsus kunagise hipide Mekana ulatub kaugele väljapoole Taani riigipiire. Praamilt paistis Kristiaaniast kätte üksnes paar katkist kuurilobudikku ja kontrollimatult vohav võsa.
Kanalitel põristasid edasi-tagasi kollase-mustakirjud nelja-kandilised veesõidukid. Selgus, et need olid „liinibussid” ehk liinilaevad, üks Kopenhaageni ühistranspordi liike. Edasi seilas praam Sundi rannale, Kopenhaageni linna sümboli Väikese Merineitsi skulptuuri poole. Olin kohtumist Väikese Merineitsiga oodanud. Teda tullakse uudistama kõikidelt maailma mandritelt. Taani muinasjutuvestja lihtne lugu armastusest, inimlikkusest ja julgusest unistused teoks teha tundub olevat puudutanud paljusid südameid.
Niipea, kui olime kohal ja giid Väikese Merineitsi nime mainis, tormasid turistid koos kaameratega praami kaldapoolsesse külge. Seepeale vajus praam tugevasse kreeni.
„Peatume siin 10 minutit ja pildistamiseks jääb piisavalt aega,” kõmistas giid mikrofoni. Punetava näoga merekarust kapten, den ægte sømand, seiskas mootori ja seisis harkisjalu lainetel kõikuva viltuvajunud praami ninas. Vunts tema muhelevas näos püsis liikumatult paigal. Ilmselt ei olnud paanikaks põhjust, kuigi jalgealune kiiva kiskus. Püüdsin viltusel pardal tasakaalu säilitada ja olin üllatunud – praamilt vaadatuna paistis kuju habras justkui väike tüdruk.
„Väike Merineitsi ei ole väike,” kajas giidi hääl merekohina saatel läbi valjuhääldi. „Ta on vormitud elusuuruses. Meie siin Kopenhaagenis teame, et muinasjutte kirjutatakse elust.”
Oma muinasjutus ootab Merineitsi kaldakivil printsi. Loost on palju erinevaid variante, aga neis kõigis loovutab Merede Kuninga tütar oma imekauni hääle selle eest, et tal oleks võimalik tavaliseks inimeseks saada ja elada kuival maal koos armastatud printsiga. Kas ei ole see mitte nii ka tänapäevaste „printsessidega”, kes oma „printsile” tema kodumaale järgnevad? Nad ei kaota küll häält, aga nad ei oska ehk oma „printsi” emakeelt ja see teeb sama välja. Taani keel oli tookord minu jaoks probleem. Merineitsi muinasjutu esialgses versioonis kaotas kodust põgenenud veehaldjas võõral rannal kõigepealt kodu, hiljem ka armastuse ning muutus viimaks merevahuks, mille laine kividele laiali paiskas.
Martin oli valmistanud meile suurepärase hommikusöögi. Akna taga kogus tuul hoogu, raputas puude latvu ja kihutas vastasmajade katuste kohal pilvi idast läände.
„Kas sa tead, kes on Ho Sii Aanesen?” küsis Martin kohvitassi tagant. Pingutasin mälu mis jaksasin, aga Ho Sii Aaneseni nimeline tegelane ei meenunud.
„Sa ei tea Ho Sii Aaneseni? Eks see võib ju nii olla, et õppisime koolis erinevaid asju…” kuulsin Martini hääles justkui õige pisut pettumust, aga seejärel paistis ta olukorraga leppivat ja näitas taanlaslikku tagasihoidlikkust: „Ega’s ma saa eeldada, et sa tead. See, et mõni taanlane on kuulus väikeses Taanis, ei tähenda, et teda mujal teatakse.”
Minule aga ei andnud too Ho Sii Aanesen rahu ja peale selle tundsin end mõnevõrra puudutatuna tõsiasjast, et Lääne- ja Ida-Euroopa lapsed on koolis erinevaid asju õppinud.
„Palun ütle mulle, kes see Aanesen on ja mille poolest ta tuntud on!”
„Aanesen on kõige rohkem tuntud muinasjuttude autorina, aga tegelikult tahtis ta saada näitlejaks. Näitlejaks ei õnnestunud tal saada vist oma suhteliselt inetu välimuse tõttu, kui ma õigesti mäletan. Aga ta kirjutas pagana hästi. Paraku olid tema muinasjutud kurva lõpuga – ilmselt elas ta neid kirjutades välja oma kibestumust luhtunud lootuste pärast, ja räägitakse ka tema õnnetust armastusest. Hiljem on tema muinasjutte erinevate autorite poolt mitmes versioonis „arendatud” ja neil on enamasti õnnelik lõpp. Ta ise kirjutas oma jutud täiskasvanutele, aga nüüd on need kohandatud lastele sobivaiks. Mis need täiskasvanudki muud ole kui suureks kasvanud lapsed…”
Kuulasin Martini juttu vaid poole kõrvaga, sest mul olid Ho Sii Aaneseni suhtes mõningad kahtlused tekkinud. „Palun ütle, mis muinasjutte ta kirjutas.”
„Noo, neid on väga palju. Näiteks „Pöial-Liisi”, „Tinasõdur ja baleriin”, „Inetu pardipoeg”, „Väike merineitsi”…”
„HANS CHRISTIAN ANDERSEN!!!” hüüatasin, justkui oleksin järsku avastanud, et minust on saanud lotomiljonär. Martin vaatas mind ehmunud pilguga.
„Kuidas palun?” küsis ta härrasmeheliku viisakusega.
„Hans Chris-ti-an An-der-sen,” nautisin mõnuga vana muinasjutukunstniku nime eestipärase selge häälduse iga tähte, „on üks mu lapsepõlve lemmikautoreid ja just eile rääkis giid praamil temast, kui peatusime Väikese Merineitsi kuju juures.”
Taani keele hääldus on kirjapildist lihtsalt väga erinev ja eestlase kõrvale harjumatu, samuti ei teadnud ma veel, et taanlased nimetavad Hans Christian Anderseni sageli üksnes tema eesnime esitähtede ja perekonnanime järgi, mis suulises kõnes kostab umbes nii: ho sii aanesen. Edaspidi tuletasin Martinile meie Anderseni-teemalist jutuajamist aeg-ajalt meelde, mispeale ta naljatamisi kommenteerida tavatses: „Tule nüüd taanlast õpetama, kuidas Ho Sii Aaneseni nime hääldada.”
Esimene nädalavahetus Kopenhaagenis möödus kiiresti, nagu oleks see kestnud vaid tund aega. Kui piloot lennuki nina itta pööras, avanes aknast vaade kuuvalguses helendavale Sundi väinale, Läänemere väravale, mida palistas horisondini ulatuv tulesäras linn. Mere kohal rippus täiuslikult ümmargune kuu. All pimeduses, külmal kaldakivil, ootas Väike Merineitsi printsi. Mind aga ootas selles linnas Martin. Veel hetk ja kõik kadus pimedusse – olin taas kõrgel õhus kahe erineva maailma vahel.
Järgmisel hommikul tagurdasin Tallinnas veokile ametiautoga otsa. Vihma kallas kui pangest ja mu kodu ümbruses uuselamukvartali ehitusplatsil ukerdas paksus poris igasuguseid masinaid.
„Öelge oma ülemusele, et teile põrutas keegi parklas sisse, kui te ise poes olite,” soovitas porisest „krusavikust” väljunud eakas plekkhammastega meesterahvas kaastundlikult vene keeles. Halli läkiläki kõrvad märjas tuules laperdamas, koukis taat päevinäinud puhvaika taskust nätske karamellkommi ja pakkus seda Jojole, kes oli kokkupõrke ajal mu auto tagaistmel istunud. „Laps ehmatas vist kõvasti, kahju on,” põristas taat südamlikult.
Olime pääsenud üksnes ehmatusega, ainult auto vajas remonti. Tööandjale valetamine ei tulnud mulle mõttessegi. „Hea, et ise terved olete,” ütles suure südamega naine. Tundsin end tema ees süüdi ja mitte üksnes lõhutud auto pärast. Aimasin meie
