Stalini vaim aknast sisse vaatab? Hei, Moskva on siit väga kaugel!”
Ehk on eestlaste harjumus aknaid katta tõesti pärit meie nõukaaegsest minevikust, kui tuli end kadeda ja kurja silma eest kaitsta? Kopenhaagenlane ei peida oma elutuba võõraste pilkude eest naljalt ka siis, kui aknad on maast laeni, nagu paljudes siinsetes modernsetes korterelamutes. Islands Brygge, Ørestadi ja muude uuselamurajoonide majades on terved seinad klaasist ja korterid ise, sealhulgas mõnikord ka magamistoad, justkui tõsielusarja võtteplatsid. Kui sõidate metrooga Ørestadis asuvasse Field’si kaubanduskeskusse, mis on üks suurimaid Skandinaavias ja kuhu linna külalistel muuhulgas sisse kiigata soovitatakse, näete ise. Paar jaama enne Field’si väljub metroorong maa-alusest tunnelist ja sööstab otseteed klaas- ja betoonlinna, mis näibki koosnevat peamiselt akendest. Seal kandis seisab ka kohalik Pisa torn – sihilikult vildakaks ehitatud hotell Bella Sky, mille taevabaari maast laeni akendest avaneb panoraamvaade Kopenhaagenile ja merele.
Tol esimesel õhtul autost väljudes aimus maja tagant aiast koduselt tuttavaid varasügisesi aroome – küpsed õunad, maapinnale langenud lehed… Võib-olla oli karges õhus tunda mere lähedust, aga nüüd, mitu aastat hiljem ei ole ma enam kindel, kas see ka tegelikult nii oli. Teadsin ju, et Kopenhaagen on ehitatud merekaldale.
„Kas täna on mingi püha?” küsisin Martinilt, kes parajasti auto pakiruumist mu reisikohvrit välja sikutas.
„Ei… minu teada mitte. Miks sa küsid?”
„Vaata, igal pool põlevad küünlad.”
Frederiksbergis sündinud ja siin kõik oma kolmkümmend kaheksa aastat elanud taanlane Martin seisis, autovõti näpus, koduukse ees, ja vaatas tükk aega üles videvikutaevasse süttinud akende poole, nagu näeks midagi esimest korda.
„Aga kas teil siis Eestis ei süüdatagi õhtuti küünlaid?” küsis ta alles tüki aja pärast siira imestusega. „Ma nagu ei kujutagi ette, et kuidagi teisiti võiks olla.”
Samal õhtul jalutasime käest kinni hoides lähedal asuvate Frederiksbergi järvede ääres. Tuul liigutas põõsaste latvu ja vee kohal rippuvad leinapaju hõbedased lehed kahisesid vaikselt. Võõras hämar ümbrus tundus tänavalaternate külmas valguses salapärane ja nõiduslik. Aimasin eelseisvaid suuri muudatusi, kuigi see tervele mõistusele vastu rääkis.
Sankt Jørgens, Peblinge, Sortedams – nende järvede kaldapealsetel olid paljude inimpõlvede jäljed. Siin võis olla kõndinud 16. sajandi astronoom Tycho Brahe, kelle nime kandva planetaariumi kõrge katuseviil nüüd Sankt Jørgensi järve lõunakaldal selgetel öödel tähistaevasse lõikus. Siinsamas vee ääres pinkidel võis olla mõtisklenud 19. sajandi filosoof Søren Kierkegaard ja haridusmees Nikolai Grundtvig. Kas nemad olid julgenud oma unistused teoks teha, vikerkaare teisest servast haarata, sinilinnu kinni püüda?
Tuuleiil pani veepinna virvendama ja sahistas kuivades koltunud kõrkjates. Paarsada aastat tagasi kaldapealsele püsti-tatud villad jälgisid tähelepanelikult iga meie sammu. Tume-dal järveveel peegeldusid aknad ning aknalaudadel hiilgasid küünlatuled justkui unistused – üks miljon seitsesada kujutluspilti soovitud tulevikust. Just nii palju inimesi elab Kopenhaagenis ja tema eeslinnades. Äkitselt viskas vallatu linn nende unistuste kohale täiskuu ümmarguse palli.
TURIST
Kohtumised Skandinaavia Amsterdami, Väikese Merineitsi ja Ho Sii Aaneseniga.
Järgmisel hommikul näitas Kopenhaagen värvilist ja sooja oktoobriilma, mistõttu ei tundunud Martini jutt, et Taanis on ainult kaks aastaaega – hall talv ja roheline talv ning mõlema kohta käib tuuline ja vihmane –, eriti usutav. Jalutasime üle Kongens Nytorvi väljaku mere poole.
Nyhavni kanali serval oli turistide jaoks lõks valmis pandud. Praamisõite pakkuv firma uhkeldas esindusliku piletimüügikioski ja läikima löödud alustega, kaptenid ja giidid olid paraadvormi riietatud. Turist maksab selle ilu eest kaks korda rohkem kui vähem esinduslikku teenusepakkujat valides. Viimase leidmiseks tuli pisut silmi pingutada. Üksjagu kulunuma välimusega alused randusid mõnikümmend meetrit tagapool ja pilkupüüdva reklaami asemel rippus kai käsipuul tagasihoidlik silt „Netto-Bådene” – „Netto Paadid”. Kui esimese peibutustrikid välja arvata, siis on tegemist täpselt sama teenusega. Tuuri lõppedes randuvad veesõidukid sealsamas paigas, kus tund aega tagasi ankru hiivanud olid, et uus seltskond kaasa võtta.
Edaspidi sain teada, et kopenhaagenlased armastavad ise ka seda tunniajast praamisõitu vanalinna kanalitel ja Sundi suudmes. Pardal on peale turistide alati kohalikke. Sageli lasterühmad – iga üheksa, kümne lapse kohta kaasas üks õpetaja. Minu kooliajal Tallinnas oli meid klassis nelikümmend kaks ja väljasõitudel aitasid klassijuhatajat lastevanemad. Kopenhaageni praame ilmestavad mõnikord ülemeelikud seltskonnad kõikvõimalikes siivsates ja siivututes kostüümides, kaasas suur hulk alkoholi ning korralik „getolõhkuja”, millest üürgab valju, giidi juttu summutavat muusikat. Need on polterabend’i ehk enne pulmi peetava poissmeeste või tüdrukute õhtu tähistajad. Polterabend kestab tavaliselt terve päeva, olenevalt seltskonna metsikusest vahel ka mitu päeva ning linna vaatamisväärsusi tutvustav praamisõit kuulub vaat et kohustusliku programmi hulka. Turistid vaatavad markantseid seltskondi mõningase võõrastusega, praami kapten ja giid ning kohalikud suhtuvad nähtusse aga üsna liberaalselt. Giid ei lase end häirida, räägib inglise, saksa ja taani keeles oma jutu mikrofoni, lärmajaid aeg-ajalt moepärast korrale kutsudes. Meremühina ja mootoripodina taustal ei ole hullu midagi.
Justkui Amsterdam, mõtlesin oma esimesel praamisõidul. Giidi jutust selguski üsna pea, et Christianshavn, vanalinna rannikuäärne osa, on ehitatud Hollandi linnadest võlutud olnud kuningas Christian IV ajal. Amsterdami meenutas ka linna ühe tuntuima vaatamisväärsuse, Nyhavni kanali kaldapealne: 16. ja 17. sajandist pärit majade fassaadid, otse kai servale pargitud jalgrattad ning ankrus hulpivad jahid ja muud veesõidukid.
Rootsi sõjavangide poolt süvendatud Nyhavni sadamas pesitsesid kunagi bordellid ja madruste joomaurkad. Nüüd asuvad kolmesaja aasta vanustes hoonetes restoranid ja kohvikud, mille terrassidelt võib oma lemmikjooki nautides vaadelda lainetel õõtsuvaid jahte ja imetleda päikesekiirtes sädelevat veepinda. Näiteks soojadel suveõhtutel. Või siis varajastel hommikutel, kui öine jahedus kohtub sooja päikesega ning õhus segunevad värskelt jahvatatud kohvi ja kuulsate Taani saiakeste aroomid. Taanlased ise on harjunud terrassidel mõnulema igasuguse ilmaga. Siinne ilm vaheldub nii kiiresti, et kaasas tasub kanda nii vihmavarju kui päikeseprille. Kopenhaagenlased istuvad väliterrassidel isegi siis, kui tuul salati taldrikutelt minema puhub. Sellisteks ilmadeks on leidlikud kohvikupidajad suure hulga fliistekke varunud ja laudade vahel kõrguvad sooja andvad hõõglambid.
Kanalitel turistipraamiga kõikudes nägime ära mitu eri aegade arhitektuuripärli. Nelisada aastat tagasi valminud, Madalmaade renessanss-stiilis ehitatud börsihoone – Børsen – näis muinasjutuline. Ei olnud raske ette kujutada, kuidas nüüd kohe võis valla paiskuda mõni aken ja välja sülitada kaksiratsa luua seljas istuva nõia. Torni ümber väändusid püstloodis taevasse nelja draakoni sabad. Praam libises pruunil kanaliveel ja äkitselt, vaid hetkeks, vilksas majakatuste vahelt rohkete kuldsete ornamentidega ehitud Vor Frelsers Kirke – Meie Lunastaja kirik. Torni tipus asuvalt platvormilt avanes vaade linnale. Torni välisküljel, päris tipus, võis märgata liikumist. Need olid inimesed! „Selle proovime ära,” provotseeris Martin, kes selleks ajaks mu kõrgusefoobiaga kursis oli. „Siis näeme, kas meist on koos raskuste ületajat. Õiget meremeest, den ægte sømand’i, ei hinnata selle järgi, kuidas ta vaiksetes vetes navigeerib. Vaja on tugevat tuult.” Martin võrdleb sageli elu veespordiga – viimasest teab ta üht-teist
