suusasportlane Austriast, kes varjus mägede vahel asuvas külakohas ning kurtis, et naised elavad üksnes linnades. Abielumehed, kes väitsid, et nende abikaasad neid ei mõista, mis andis neile põhjuse otsida „sõbrannat”. Uljad poissmehed ja isalikud vanemad härrad. Keegi oli hoolikalt ette valmistanud kahe lehekülje pikkuse monoloogi, milles valimatult kõikidele adressaatidele oma kätt ja südant pakkus. Üks rootslane kirjutas, et ta sooviks leida kedagi, kes oma pikkade küüntega ta selga kratsiks. „Küüned võiksid olla punaseks lakitud,” oli ta teksti viimistledes lisanud. Portaali filtreerival vahendusel leviv info ammendus kiiresti nagu läbi loetud ajaleht. Peale selle oli eestimaine meessugu seal väga tagasihoidlikult esindatud ja võimalik üle riigipiiride suhtlemine ei tulnud mulle tollal mõttessegi. Tellitud minimaalne kasutusaeg hakkas otsa lõppema ning olin juba oma kontaktandmeid kustutamas, kui ekraanile ilmus 38aastane taanlane Martin.
„Selline tobe lugu, et astusin mesilase peale. Nii on, kui linnainimene korraks aias paljajalu kõndida proovib,” kirjutas Martin jutu alustuseks. „Ma ei saa jalale toetuda, pikutan niisama murul. Mõtlesin, et uurin õige seda veebiaadressi, et mis see endast kujutab,” vahendas küberruum Martini sõnu läbi juulikuises palavuses väreleva õhu, Kopenhaageni kesklinna tagaaiast minu Tallinna korteri kööki.
„Ja mida sa siis oled mõelnud kogu oma ülejäänud eluga peale hakata?” päris Martin. „Millest oleks sul kahju loobuda?” Mulle meeldisid tema küsimused – ta paistis mu tunnetest ja mõtetest siiralt huvitatud olevat. Peale selle ei teinud Martin katsetki end parema ja esinduslikumana näidata. Hiljem mõistsin, et tema lihtne ja sirgjooneline olek oli ehedalt taanlaslik – temas ei olnud täiuslikkuse taotlust ja sallimatust, millega senistes suhetes ja kogu mind ümbritsevas keskkonnas kokku puutunud olin.
Hakkasin meie netikohtumisi ootama. Kirjutamine tundus vanamoeliselt romantiline ja ei olnud üleüldse kooskõlas minu arusaamadega tavapärasest suhtlemisest. Tagantjärele arvan, et tegelikult aitasid just need kirjad meil teineteist tundma õppida. Õige pea lisandusid Skype’i kaamerapilt ja rahulik madalavõitu hääl, mis oleks justkui kostnud siitsamast lähedalt, kuigi meie vahele jäi ligikaudu tuhat kilomeetrit ja kokkuvarisenud Berliini müür. Ei möödunud palju aega, kui Martin Tallinna-reisi ette võttis.
2006. aasta 31. augusti õhtupoolikul leidsin end Tallinnas Liivalaia tänaval täiesti võimatust liiklusummikust, suunaga lennujaama poole. Seal haaras mind paanika, sest internetituttavaga kohtumine oli midagi niisugust, mis toimus mu elus esimest korda. Sajatasin mõttes läti naisi, veiniplekiga märkmikulehte ja seda pagana mesilast, kellest ja millest kõik alguse oli saanud, ning juurdlesin endamisi, kas ei oleks õigem Tartu maantee ja Järvevana tee ristmikul autorooli järsult paremale keerata, et võõra taanlase eest kodu kaitsvate seinte vahele oma turvalisse rutiini tagasi põgeneda. Aga oli juba hilja. Mu väikese Peugeot’ taga jauras üüratu džiip, mille roolis istuv nokkmütsiga isand närviliselt signaalitas, küljeaknast rusikat raputas ning venekeelseid vandesõnu käratas. Paremale jääv sõidurada oli umbselt sõidukeid täis pakitud ning linnast välja lennujaama poole suunduv liiklusvool surus mind üha edasi.
Pärast seda augustikuist nädalavahetust arenesid asjad nii, nagu ma uneski ette näha ei osanud. Uudishimuliku ja vallatu pilguga Martin väljus Tallinna lennujaama saabuvate lendude uksest nii sageli, kui tema töö väikese firma juhina Kopenhaagenis lubas. Kaotasime nende kordade kokkuarvamise üle viimaks järje. Mina väljusin Kopenhaagenis Kastrupi lennujaama saabuvate lendude uksest samuti üsna sageli ja nii mõnelgi korral koos tütrega. Kaks suve hiljem tuli Martin meile järele ja seekord sõitsime Kopenhaagenisse ühe suuna piletiga. Pingi alla lükatud reisikastist jälgis toimuvat pruuni- ja kollasekirju kassipoeg, sest „kui sa oled kellegi taltsutanud, siis pead tema eest ka vastutama”1
AKNAD
Esimesel kohtumisel Kopenhaageniga üllatasid mind elumajade katmata aknad. Pimeduse saabudes olid Taani kodud möödujate pilkudele lahkelt avatud. On’s linna süda teelisele nõnda valla?
2006. aasta oktoobrikuu pilvitul õhtupoolikul Kopenhaagenile lähenedes tundsin põnevusega segatud ootusärevust. Silmitsesin hilise pärastlõunapäikese käes sillerdavat Sundi väina, Taani ja Rootsi rannikut ühendavat silda ning valgeid tuulegeneraatoreid keset vett. Siin ja seal õõtsus jahte ja kaluripaate ning kaugemal libises valge kruiisilaev Norra poole. Sekund hiljem kihutas lennuk Kopenhaageni linna kohal – madalad majad, kiriku- ja lossitornid ning mõni üksik kõrgem hoone. Suurlinnadele omaseid kõrgustesse püüdlevaid pilvelõhkujaid ei olnud näha.
Kopenhaagenis selge ilmaga maandudes sööstaks lennuk justkui vette. Oleneb, mis suunast maandumisrajale lähenetakse. Kastrupi lennuväli Amager’ saarel asub nimelt otse mere ääres. Pärast omal nahal läbi elatud teatavat kohkumust olen esmatulijaid alati ette hoiatanud. Enamasti on taevas siiski paksud pilved ning kõigepealt näeb lennukiaknast vaid maandumisrada ümbritsevat lennuvälja ja selle värvilisi tulesid.
Seal linna kohal, Kastrupi lennujaamale lähenedes, tundus ka võimatu võimalik. Nii tol esimesel õhtupoolikul kui ka igal järgmisel korral kuni 2008. aasta suveni, mil Kopenhaagenist sai minu uus kodulinn. Läbi õhu tormav lennuk raputas Vale-Pipi oma tiibadelt, kuni too viimaks alla andis ja lõplikult maha jäi.
Martin juhtis autot lennujaamast kesklinna poole ja tunnistas, et on veidi närvis, sest ei ole sugugi kindel, kas mulle Kopenhaagenis meeldima hakkab. See viimane tundus olevat talle väga oluline. Hoolimata ootamatult avalast ülestunnistusest oli Martini näoilme rahulik, tema püüdlikult välja hääldatud ingliskeelne jutt ja laiaõlgne kogu sisendasid tasakaalu- ja turvatunnet.
Üle järjekordse silla sõites vilksatas mööda väike sadam, kus tumedal veel hulpisid paadid ja paatelamud. Olin ekslikult arvanud, et paatelamud kuuluvad soojemasse kliimasse. Tuul keerutas kollaseid puulehti ja katuste kohal suundus rändlindude kolmnurk loodesse. Sisenesime Kopenhaageni südames asuva Frederiksbergi linnaosa kitsastele tänavatele, mida palistasid jalgrattateed.
Martin jutustas, et Frederiksberg oli kunagi omaette linn Kopenhaageni servas, aga ajapikku kasvas Kopenhaagen ümber Frederiksbergi. Frederiksbergi põliselanikud ei pidavat praegugi end kopenhaagenlasteks. Püüdsin uut infot talletada, imestades samas meid ümbritsevate jalgratturite rohkuse üle. Autojuhtidel oli küll mitut paari silmi vaja, eriti ristmikel – jalgratturid ümbritsesid rohelist tuld ootavaid autosid tiheda ringina. Arvaku siis autojuht ära, kes neist sõidab otse või kes paremale!
Teekond lennujaamast Martini koju Frederiksbergi kestis napilt veerand tundi, ometi olin peale paljude jalgrataste jõudnud märgata veel üht olulist erinevust võrreldes Tallinnaga – enamiku korterite akendel ei olnud kardinaid ees. Inimesed õhtusöögiks lauda katmas, taat kiiktoolis, punt teismelisi, aknale näpuga jooni vedav laps. Mõned toad olid tühjad, kedagi ei olnud näha. Toas põles tuli, soe valgus viipas möödujale kutsuvalt ja akna ülemisest servast paistis vanaaegsete, kivipitsist ornamentidega ääristatud lagi. Ühel aknal silmasin kellegi paljaid jalataldu, mille kohal lahti löödud ajalehe taha peitus puhkepausi nautivate jalgade omanik. Akende sümboolne avatus tekitas usaldust ja soovi kogeda sedasama õdusust, hubasust ja kodutunnet, mis küünlavalguses suplevatest kodudest õhtusse hoovas.
Taani ei olnud ainus riik, kus olin katmata aknaid näinud. Meenusid varem külastatud Hollandi linnad Amsterdam ja Antwerpen. Siiski, jõudnud äsja Tallinna lennukilt otse Kopenhaageni kesklinna, avaldas see erinevus muljet. Tallinnas toona ju katmata aknaid naljalt ei näinud.
Akende katmine ja katmata jätmine tuli meil edaspidi vahetevahel jutuks. Enamasti olid ka meie rulood siinse kombe kohaselt üles rullitud. Mõnel pärastlõunal aga rullisin need toanurgas oleva arvuti kasutamise ajaks alla, sest madal päike oleks muidu otse ekraanile
Antoine de Saint-Exupéry „Väike prints”.
