staažikaimad hotellid on 1970. või 1980. aastatest pärit ega ole eriti remonti näinud. Leidub aga ka uuemaid ööbimispaiku. Eri keeltes menüüd on ikka kohati eri hindadega. Väikesel peatänaval piiratakse mitmesuguste pakkumistega, alates suusakoolist lapsele kuni striptiisiklubi piletini. Seejuures on pakkujad kohati samad inimesed. Õhtusel ajal võib paljudes kohtades leida elavat muusikat. Mõned neist kohtadest on küll vineerist karbid või päris sõjaväetelkide moodi ajutised ehitised, mida köetakse soojapuhuritega. Melu missugune.
Kõige toredamad Borovetsi mälestused on mul hotellist Ice Angels, mis asub kohe õhtuse suusanõlva all lifti kõrval. Kui kõigist teistest hotellidest peab liikuma radade äärde mööda tänavaid ja läbi parklate, siis siin tekib tõeline mäetunne. Aknad avanevad mäe poole. Uksest astud välja otse lumele ja võid mäest laskudes sõita otse treppi. Hotelli ees on alati tuulevaikne ja päikeseline. Ühel pool hotelli algab liftisõit tippu, teisel pool on lastenõlv. Hotelliesisel suurel platsil on hommikusel tipphetkel kümmekond treenerit koos oma grupikestega.
2008. aasta jaanuaris oleme taas meie Borovetsi lemmikhotellis. Päevane suusatamine on just lõppenud, liftid seisma pandud ja kõik läinud tagasi hotellidesse. Me tuleme veidi varem ära, et teha pikk lõuna, konjak terrassil ja mõnus uinak enne õhtust suusatamist. Olen koos sõber Askoga, kes on veendunud, et õhtune sõit tuleb täna eriline.
Traktorid on õhtused rajad värskelt üle käinud. Pole vaalusid, jääd ega künkaid. Lumi oli ühtlaselt pressitud. Pool tundi enne õhtuse mäe avamist algab uskumatult tihe lumesadu. Me oleme kiirelt riides ning mõni minut hiljem seisame esimesena liftijärjekorras. Üleval avaneb meile iga mäesuusataja unistus – ideaalses korras mägi, millele on sadanud peale juba vähemalt viis sentimeetrit värsket kohevat lund. Tihe sadu jätkub. Öine valgustus koos lumesajuga tekitab mõnusa sumeda ja müstilise tunde.
Me lausa lendame sahistades ja ahhetades mäest alla ja naudime suuri kaari, mis tõstavad lund kõrge kaarega õhku. Borovetsi öine mägi on parajalt lauge. Kõik võikski kestma jääda. Peas pole ühtegi mõtet, ainult meelelised naudingud. Vahel on hea elada hetkes ja olla kohal igas mõttes. Väsimuse parim rohi.
Minu Bulgaaria rendifirma töötajad Banskosse ega Borovetsi puhkama ei sõida. Kõrgete hindade tõttu. Nad eelistavad kolmandat, kõige lihtsamat ja odavamat keskust, Pamporovot. See on üks suur mägi, mille tipus on telemast ja mille kõikidest külgedest jooksevad rajad alla. Mäe all on üks suur suusatajate ringtee, mis ühendab kõiki lifte. Eksida pole võimalik.
See on ainus mäesuusakeskus, kus saab veel tasuta parkida. Nii mäepilet kui varustuse laenutus on kaks korda odavam kui Borovetsis, rääkimata Banskost. Suured keskused on välismaalaste pealetungi ja talvekorterite rohkuse tõttu alati täis ja aina tõstavad oma hindu. Pamporovo on jäänud kohalikele, seal on alati ruumi ja survet hindade tõusuks pole.
Kui ma Asko juhendusel õppisin lauaga sõitma Borovetsis ja selle nii loomuliku kunsti läbi raskuste omandasin, siis Pamporovos saan paar aastat hiljem juba oma kolleegide ees särada ja ise näpunäiteid jagada. Kolleegid teavad minu murdmaasuusatamise huvi ja kiidavad siinseid radasid. Päeva jooksul selgub, et murdmaasuusaring läheb samuti ümber mäe ja vaesed murdmaasuusatajad peavad eluga riskides ületama ringi peal oma viis korda mäesuusarada. Nägin korduvalt välismaalaste peresid, kes seisid ületuse ootel ega osanud midagi ette võtta. Noh, tuleb öelda, et see oli siiski juba palju parem kui Borovetsis, kus murdmaasuusarajad on ühtlasi ka mootorsaanide rallirada. Kõlab loogiliselt, et sel ainsal korral, kui ma seal käisin, ei olnud rajal peale minu ühtegi teist hullu.
Aastaid hiljem saan teada, et on olemas ka üks niisugune spordibaas, kus on murdmaarajad – Belmeken. Eesti suusatajate sprindikoondis käis seal aastal 2011 suvises laagris, sellest on mitu videot internetis. Seal on suvised rulluisurajad ja sõudebaas. Murdmaa- ja laskesuusatamise võistlusi peetakse aga Bansko mäesuusakeskuses.
Kui tahta minna Bulgaariasse lastega mäesuusatama, siis selleks sobib ainult Bansko. Seal on suurepärane ski road (suusatee), mis toob mööda väga lauget rada kõik inimesed ülevalt suusanõlvade keskväljakult alla parklasse ja gondlimaja juurde tagasi. Sulailmaga ei saa mööda seda rada lumelauaga kohati ilma kõrvalise abita tullagi. Hoog läheb nii maha.
Suusakeskused ei ole Bulgaaria põhiline turismiatraktsioon. Musta merega ei konkureeri miski. Kui Eestis on kõigis hotellides kokku 50 000 voodikohta, siis Bulgaarias on ainuüksi mereäärsetes kuurortides 500 000 voodikohta. Kes on korragi käinud mõnes suures turistilõksus, teab, mida see tähendab. Mereäärsest melust aga räägime hiljem.
KAUPLEMISE MEISTRID
Esimestel aastatel pean kohalikega palju palgaläbirääkimisi. Algul usun peaaegu pooli asju, mida mulle räägitakse, kuid ajapikku saan selle teatri süžeest rohkem aru ja elan ka oma rolli paremini sisse. Päris ilma teatrita ei saa, Bulgaarias kaubeldakse kauplemise pärast.
„Juut nuttis, kui mustlane sündis,” teatatakse mulle juba esimesel Bulgaarias viibimise nädalal. Ajapikku oleksin tahtnud seda lauset kohendada, sest mustlaste kõrval on ka bulgaarlased ise kauplemiskunsti täiuslikult omandanud. Oma töö tõttu pean paratamatult pidevalt kauplejate seltskonnas võitlema, et ellu jääda, ajapikku suudan seda isegi nautima hakata. On iseasi, kas sa kaupled selle pärast, et kindlasti midagi saavutada, või lihtsalt tehingu meeleolu, ajaviite ja sotsiaalse suhtlemise eesmärgil. Minu kui põhjamaalase jaoks on kauplemine lihtsalt kauplemise pärast täiesti arusaamatu kontseptsioon.
Järgmine olukord ühe autoettevõtte sööklas keset töö-päeva…
„Supid jäävad teil üha väiksemaks ja väiksemaks. Ümardame selle summa nüüd ilusti 4 leevini (2 eurot) alla,” ütleb klient kassiirile minu ees, endal kandik toitu täis.
„Sa käid siin nii harva ja midagi ilusat kunagi ei ütle, nii et sulle kehtib täna hinnalisa – ümardasin 6 leevini,” teatab kassiir nagu möödaminnes vastu.
„Olgu, olgu, jäägu siis viis,” vastab klient, annab täpse raha ja lahkub kandikuga.
Kirjeldatu on küll lõõpimine, aga ega tööga seotud kauplemisolukorrad sellest eriti erinegi.
Mul on aastal 2006 ainult kolm töötajat ja laadime esimesele suurkliendile rendimasinaid. Kutsun abilisteks siitsamast lähedalt mõned kohalikud. Autojuht alustab oma kauplemise mängu juba enne auto laadimist. Jagab kõigile lahkelt uudiseid kütusehinna tõusust, uuemate karburaatorite kehvast kvaliteedist, teeaukude tõttu auto lõhkunud naabrimehest ja oma tervisehädadest. Bulgaarlane on sotsiaalselt aktiivne, nii ma vaatan ja imestan, kuidas see mees suudab oma jutuga töö laos seisma panna ja kõik vestlusse kaasata. Tõeline talent.
Masinad peale pandud ja vajalik sissejuhatus tehtud, on autojuhil emotsionaalselt juba võimalik esineda seisukohaga, et pole midagi teha, aga seisuaja ja kütuselisa tõttu tuleb maksta 20 % rohkem, kui alguses kokku lepitud oli. Lihtsalt mina ei olevat nende hinnaelementide kohta varem küsinud. Tõmban siis ennast ka käima ja asun argumenteerima, räägin turuhindadest, sõnapidamise tähtsusest ja muust sellisest. Tolku pole sendigi eest. Alles hiljem õpetatakse mulle, et kõige kiirem viis arutelu lõpetada on alustada masinate mahalaadimist.
Oma saamatust nähes püüan võimalikult palju selliste operatiivsete olukordade lahendamist jätta kolleegidele, sest alustuseks pakutud välismaalase hinnast ei jõua ma enamasti kunagi tagasi päris kohaliku bulgaarlase hinna peale ka teisel ja kolmandal aastal.
„Küll need kreeklased on ikka kurjad inimesed,” kuulutab mu kolleeg pärast puhkuselt naasmist kõigile kontoris.
„Mis viga siis? Kas jälle said
