atmosfääri. Sümboolselt on see meie jaoks ka natuke nagu enese lunastamine pärast napsi. Just siin pargipingil vaataski Asko paar kuud tagasi oma lennukipiletit ja avastas, et lennuk oli juba sama päeva hommikul ära läinud.
Õhtusöögil oli meil just teemaks, kas midagi on Sofia elus teistmoodi kui tudengielus. Noh, kui Eestis olevad naised ja lapsed korraks kõrvale jätta, sest siin neid ju kaasas pole, siis ei paista midagi nii teistsugust. Kodu on ka siin Sofias justkui ühikas, süüa teha ja koristada tuleb ise, kodutöid tuleb jagada, viina saab palju, päevad on täis tegevust ja õhtuti oled ainult sõpradega. Täpselt nagu tudeng. Õhtusöögi lõpuks jõudsime siiski ka asja tuumani… Erinev on see, et eelarvepiirangut ei ole enam. Üldises plaanis vähemalt mitte.
Asko pealekäimisel ajame ennast nüüd kirikuaiast püsti ja longime koju. Kell saab neli. Lennukini jääb kolm tundi. Ehk magada siis kaks tundi umbes. Kõik panevad oma mobiilid talle voodi ette helisema, mees pakib oma koti ja tellib takso õigeks kellaajaks ära. No tõesti, seekord ta ei saa maha jääda.
Justkui järgmisel hetkel kuulen mingit segast häält läbi joodikuune. Mingit muusikat või piiksumist, kõike läbisegi. Samal hetkel, kui saan aru, et kõik telefonid ja ka uksekell helisevad, käib jube mürtsatus. Aa… Asko keerab ennast voodist põrandale, et üles ärgata. „Head reisi, sõber,” sosistan talle ja keeran teise külje. Kuulen veel ainult, kuidas sõber käpuli roomates toast väljub, oigab ja vannub. Taksojuht oli vist juba ukse taga. Oi, kui raske on sõbral sel hetkel. Jõudu talle. Jumal tänatud, et mina ei pea täna minema.
Minu jaoks möödub jälle kaks sekundit und, tegelikkuses vist mingi kolmveerand tundi. Ärkan taas selle peale, et keegi taob rusikaga täiest jõust vastu välisust. Kuulan ja mõtlen, kas see on nüüd uni või olen ärkvel. Kuulan veel kord. Toas kedagi ei liigu. Asko kohvrit pole. Taksojuht see ju olla ei tohiks. Äkki ma ikka näen und. Raputan pead ja siis saan aru, et kõik on päris. Koperdan uksele poolpaljalt vastu. Nii kui ukse paotan, purskan kogu südamest naerma. Ukse taga on Asko, kohver käes.
„Kurat, mul jäid võtmed maha… ja see minu lennuk, raisk… see läheb hoopis homme. Liiga vara läksin.”
Nüüd naerab ka Pärla teises toas juba täiest kõrist. Asko kobib sajatades tagasi magama. Eri variandis nalja saab sellest olukorrast veel mitu kuud. Jah, esimestel aastatel jääb nii mõnigi Sofias komandeeringus olev eestlane lennukist maha. Mis teha, tööpäevad olid ju pikad… Eks oli mulgi neid kordi, kui peolt tuli otse lennujaama minna või kui lennujaamas tuli näppe kurku ajada, et suuta edasi minna. Kord talvel tuli oma müts ohverdada päris Praha lennujaamas eskalaatori peal järjekorras, kui sisikond enam kuidagi sees ei tahtnud püsida.
Pidusid on seda rohkem, mida rohkem eestlasi Sofiasse korraga tulema juhtub. Mõni reisiv kinnisvarainvestor vist ei näegi seal kainet päeva. Nii mõnigi ostab purjus peaga ühe maatüki pähe hoopis teise. Mõni jälle kirjutab alla lepingule, mille sisust ta alles hiljem aru saab. Kinnisvarabuumi ajastu märk vist.
Kuna meid peavad teised eestlased juba „pidevalt kohal olijateks”, siis otsitakse ikka kontakti ja kutsutakse siia ja sinna. Tasapisi kujunevad välja lemmikkohad.
Üheks Sofia ja üldse Bulgaaria huvitavamaks meelelahutuse kontseptsiooniks on piano-baarid ehk klaverikõrtsid. Need on enamasti väikesed baarid, kus kesksel kohal seisab baariletiks ehitatud klaver. Rahvas saab istuda kas saali ääres laudade taga või päris klaveri ääres. Pool saali on alati tantsupõrand. Valgustus on hämar nagu ööklubides ikka, aga klaver on tugevas valgussõõris ja eristub ülejäänud ruumist. Elav muusika algab pea igas piano-baaris umbes kell üksteist, olenevalt rahva hulgast. Kaks bändi vahetavad üksteist välja iga poole tunni tagant ja nõuavad klaverist kõvemaid palasid nädalavahetustel kuni kella viieni hommikul. Muusikud on tööl kuus päeva nädalas, sest kahe miljoni inimesega linnas leidub alati mõni seltskond, kes tahab sünnipäeva tähistada just sel õhtul.
Klaverimuusikaks võib seda show’d nimetada muidugi üksnes tinglikult. See pill on lihtsalt ruumikaunistus. Klaveriklahvide kohal on tegelikult süntesaator, selle kõrval taustarütmi masin või arvuti. Mängijat saadab enamasti üks või kaks kitarristi või saksofonist. Kokku tuleb üsna nauditav komplekt, vähemalt lihtsa meelelahutuse otsijale küll.
Igas baaris on isesugune stiil. Ühes mängitakse põhiliselt Sinatra lugusid. Seal baaris tunned ennast justkui New Yorgis. Teises kohas mängitakse peamiselt ABBAt, kolmandas rohkem bulgaaria muusikat. Ülemaailmsed ajatud poplood on kõigil repertuaaris, neid saab raha eest tellida igal ajal. Eks niisugune baar lihtsa inimese peokoht olegi, kõrgkultuuriga pole siin midagi pistmist.
Meie lemmikkohaks saab mitmeks aastaks piano-baar Jack, mis on praeguseks kahjuks suletud. Kui mõni peohuviline nüüd Sofiasse satub, siis tasub otsida üles näiteks El Camino või Sinatra.
„No nii kõva pidu pole ammu saanud,” hüüab üks 45aastane eesti ettevõtja, kes Jackis vastu hommikut laua peal tantsib. Klaveri ja kitarri taga võtavad oma pillidest viimast välja John Lennon ja Yoko Ono, nagu meie neid nimetame… lihtsalt nende väljanägemise pärast. Mees on väga tumedate keskmisest pikemate juuste, suurte tumedate vuntside ja pooliku habemega, meenutab natuke ka Üllar Jörbergi. Tema ilmselt alaealine tütar on aga lühikest kasvu habras haldjas, kes meie arvates peaks koolis olema, mitte igal õhtul pilli mängima.
Tantsiv eesti ettevõtja on õhtu staar täna igal juhul. Ta on suure sümboolse muusikute pokaali klaveri peal juba tasapisi rahatähti täis toppinud ja tema tellitud lugude järjekord aina kasvab. Kuna ka ülejäänud saal naudib pidu täiega, siis pole bändil midagi selle vastu.
Pool tundi saab jälle täis ning Lennoni ja Yoko Ono asemel tulevad klaveri taha meie suured sõbrad Tiku ja Taku, kaks kolmekümnendates aastates meest, kelle tegelikke nimesid me ei tea, kuigi oleme neid palju kordi kuulanud. Nüüd puistatakse kõlaritest tõelisi pärleid, rahvas möirgab nii palju, kui oskab, kaasa laulda. Muusikud tervitavad vahetpidamata eestlasi ja eriti seda tänast sponsorit muidugi.
Aastaid hiljem, kui kinnisvarabuum Eestis juba läbi hakkab saama, jääb ka reisijaid vähemaks. Ometi leidub isegi siis selliseid õhtuid, mil näiteks kuus eesti meest sattuvad korraga minu pere Sofia köögis viina võtma, ilma et nad selles enne omavahel kokku oleksid leppinud.
Eesti saatkond on Sofias küll olemas ja tekitab ühisettevõtmiste kaudu eestlaste vahel teatava suhtluse, kuid esimene tutvumine on ikkagi peamiselt lennujaamas check-in’i letis. On väga raske tulla Sofiasse nii vaikselt, et ükski teine eestlane tähele ei paneks. Paari reisi järel oled kindlasti juba avastatud ja keegi on sind sööma kutsunud.
Söögikohtade poolest on Sofia kirju nagu iga teinegi suurem linn. Üks põnevama vaatega kohti on transpordiministeeriumi restoran viimasel korrusel, kohe kesklinnas. Kempinski hotellis on linna kõige kallimad restoranid. Restoranide kett Ygo on jälle omamoodi kasulik koht, sest kogu menüüd pakutakse 24 tundi. Süüria, Türgi ja Kreeka rahvusköögid on põneva menüüga. Spaghetti Company, Motto ja Opera on lounge-tüüpi kohad, stiilse toidu, interjööri ja chill’i muusikaga. Happy restoranide kett on kohalik tõmbenumber, see oleks justkui sooja toidu ja tervislike roogadega McDonald’s. Iga eestlane, kes Bulgaarias Musta mere kuurordisse sattub, peab Happys vaat et kohustuslikus korras ära käima, et head toiduelamust saada. Nii Sofias kui kogu riigis on lisaks ka mitu rahvusköökidega ehk krõtšma restorane. Neid leidub tõesti igal pool ja ka nende puhul on alt minna väga raske. Seal näeb alati rahvusmuusikuid, kes iga laua ääres mõne laulu teevad. Venekeelseid tuntud lugusid võib vabalt tellida, kahel juhul kolmest teevad nad need ära.
RENDIETTEVÕTTE ALGUS
