style="font-size:15px;"> Lühemat kasvu heledapäine Danielle oli soojus ise ning tükkis tihti kallistama. Mind kui eestlast tegi see alul ettevaatlikuks. „Mida ta sellega mõtleb?” juurdlesin tihtilugu. „Mis on selle tagamõte? Miks ta ütles, et talle meeldib mu kleit? Oli see sarkasm?” olin nõutu. Varsti sain aru, et pean lihtsalt ülemõtlemise lõpetama.
Festivali ajaks liitus meiega ka Anna, kes juhatas kõigi Pictoplasma festivalide arutelusid. Anna oli kergelt poisilik ja lahe ning tundus, et ta ei jää hätta üheski situatsioonis. Ja seda kõike ka laval, sadade vaatajate ees.
Tuli välja, et kõik need lugematud, kes olid mind hoiatanud töökaaslasega deitimise eest, olid rääkinud tõtt. Käisin produktsiooni eest vastutava Moritziga kahel kohtingul. Moritz ei olnud isegi otseselt minu maitse, aga pärast kiskus olukord kontoris siiski puiseks ja piinlikuks. Vahel avastasin end keset koosolekut Moritzi poole vaatamas ja mõtlemas: „Jube imelik oleks nüüd punastada”, ning tundsin siis õudusega, kuidas hakkan tulipunaseks värvuma. „Ei-ei,” ei suutnud ma oma ebaõnne uskuda. Kui Moritz oma kauni blondi sõbranna kontorisse tõi, vaatasin teda kullipilgul ja mõtlesin, et kõik blondid on ju teadupoolest lollid.
Pictoplasmas tutvusin ka Felixiga, kes oli seal disainerina töötanud juba kaks aastat. Felix üllatas oma meeldiva käitumise ja viisakusega. Ning hiljem oma totaalse jäärapäisusega. Kuna Felix oli tumedapäine nagu mina ja armastas samuti põhiliselt kanda teksaseid, tenniseid ja hoodie’t16, nägime tihti välja nagu kaksikud. Disainerite vormiriietus, lõõpisid sõbrad. Felixiga klappis meil muugi. Ei tea, kas tegu oli mõlema kergelt antisotsiaalse natuuri või millegi muuga, igal juhul sai Felixist minu parim sõber Berliinis.
Kui me Felixiga parasjagu disaini ei teinud, rääkisime poliitikast. Vaidlesime tihti Palestiina ja Iisraeli küsimuse üle. Ema poolt Ukraina juudi verd ja isa poolt sakslane Felix sel teemal nalja ei mõistnud. Tema ilme muutus resoluutseks ning toon vastuvaidlemist mittesallivaks. Poolarmeenlasena võtsin mina vahel teemaks Osmanite impeeriumis toime pandud armeenlaste genotsiidi. Sakslased läksid selle peale näost imelikuks ja ähmi täis. „Juutide genotsiid oli eriline,” sain igalt poolt kiire vastuse. „Neid asju ei saa võrrelda! Mitte midagi ei tohi sellega võrrelda, see on ju kriminaalne! Ainult meie, sakslased ja mitte ükski teine rahvus, võisime millegi nii hirmsaga hakkama saada,” väitsid sakslased tihti kooris.
Mind üllatas see retoorika, milles süüdlasekompleks ühines omamoodi natsionalismiga läbi väite, et sakslased on kuidagi eriline rahvus. Aastatega õppisin selle teemaga Saksamaal hoopis ettevaatlikult ümber käima.
Pictoplasma uus festival seisis ukse ees ja meie kujundada olid kõik materjalid, valmis pidime saama ka neljasajaleheküljelise raamatu.
Selgus, et festivalitöö eripäraks on info hiline saabumine, samuti muutus palju jooksvalt tööprotsessis. Meile, disaineritele, kes olid tööahelas peaaegu viimased, oli suureks väljakutseks kõik õigeks ajaks valmis jõuda, vaja läks kiiret reageerimist ja head stressitaluvust. Nii et elasin taas tööl, kuid mitte kunagi varem ei olnud ma seda teinud sellise rõõmuga. Ma ei suutnud uskuda, et minu tööks on tuhandete lahedate ja inspireerivate illustratsioonide vaatamine, nende korrastamine ning raamatuks ja trükisteks vormimine.
Piltide mass oli tõesti suur ja neid raamatuks järjestada oli raske. Reastada pildid stiili või värvi järgi tundus meile igav. Lõpuks Felixil välgatas. „Aga miks mitte kasutada inspiratsiooniks bioloogilist evolutsiooni,” pakkus ta. Nii alustasimegi raamatut ainu- ja hulkrakseid organisme meenutavate joonistustega, edasi arenes välja taimestik, siis linnud ja loomad, seejärel tekkis inimsugu. Imikud kasvasid lasteks, saabus murdeiga – tehti bändi, rulatati ja käidi pidudel. Täiskasvanuelu tähistas töö, oldi tõsised ja istuti kontoris. Raamatu lõpus tekkis kaos, frustreerunud täiskasvanud muutusid vägivaldseks ja alustasid sõda. Viimastel lehekülgedel tegelased surid ja lahkusid teispoolsusse. Arvatavasti olime ainsad, kes seda narratiivi raamatus näha oskasid, kuid see ei kahandanud meie rõõmu.
Kui festival lõpuks algas, oli lõbu muidugi laialt, pidu kestis vähemalt neli päeva ning kui arvestada sinna hulka kõik eel- ja järelpeod, siis vähemalt nädala. Külalisi ja esinejaid lendas kohale üle terve maailma. Tekkinud oli ka oma esinejate sisering, kes käis kohal tihedamini. Olin neist mitmeid näinud esinemas ka eelmisel Pictoplasma festivalil ning vaatasin rõõmuga, kuidas vahepealse ajaga oli muutunud kunstnike looming ning arenenud nende esinemisoskus. Kui Jaapanist pärit Akinori Oishi jooksutas esimesel festivalil esinedes kohe oma arvuti kinni ning seisis siis lihtsalt viis minutit nõutu näoga laval, panin silmad kinni ja palusin jumalat, et masin ruttu tööle läheks. Ning kogu ülejäänud publik arvatavasti koos minuga. Arvuti võttiski pildi ette ning rahvas juubeldas. Kaks aastat hiljem oli mul võimalus näha, kuidas Akinori esinemis- ja inglise keele oskus on vahepeal tunduvalt paremaks läinud.
Tihti lõid välja kultuurilised erinevused. Kui soomlane Ville Savimaa rääkis harva ja viskas niisugust kuiva nalja, et sellest said arvatavasti aru ainult põhjamaade inimesed, siis ameeriklased olid eranditult jutukad ning jagasid pidevalt nänni. Neil ei olnud piinlik end ka laval reklaamida, näiteks lõpetas kostüümikunstnik Nick Cave täiesti kompleksivabalt oma loengu, reklaamides külmkapimagneteid, mida ta ise disainis või tootis. Sellist asja ei peetud Berliinis üldiselt heaks tooniks.
Prantsusmaalt pärit Shoboshobot ning Jaapani kunstnikku Motomichi Nakamurat ühendab sage vägivallatemaatika kasutamine loomingus ja see, et tegelikkuses on mõlema näol tegu meeldiva rahumeelse pereisaga. Motomichi tööd on ülimalt graafilised, värvidest kasutab ta ainult musta ja punast. Motomichi kujutab tihti anonüümseid suurlinnu ja hukule vastu kõndivaid inimmasse, heaks näiteks on ansambli The Knife video „We Share Our Mothers’ Health”. Shoboshobo tegelased aga muteeruvad, nende pead plahvatavad ning kehadest kasvavad välja puud, abstraktsed vormid ja uued koletised.
Tihe külaline Pictoplasmal oli ka Gary Baseman, kellel oli alati kaasas tema alter ego nukk Toby. Nukul oli peenisekujuline nina, millega ta alati naistele seeliku alla üritas ronida. Kui teati Basemani meile kontorisse tulevat, jooksis Pictoplasma naispere juba varakult kahte lehte.
Pictoplasma esinejaskond oli algusaegadel väga mehine. „Naistele ei meeldi inimeste ees rääkida,” põhjendas Peter. Aga muidugi ei meeldi, kui te neid kunagi rääkima ei kutsu ja neil mingit praktikat ei ole, arvasin mina. Nagu ma vähe oleks näinud mehi seal publiku ees higistamas ja pobisemas! Tõsi, olin iseelav näide Peteri seisukoha kinnituseks. Kui ta pakkus, et mina kui tema meelest Emily the Strange’i17 elus kehastus festivalil selle autori Rob Regeri loengu sisse juhatan, ütlesin suure ehmatusega kärmelt: „Ei!” Minu meelt oli raske muuta, eriti eelnevalt juhtunud piinlikku lugu arvesse võttes – olin Regeri auks kaasa võtnud oma Emily the Strange’i koti, mille sõbrad mulle Hispaaniast kingiks olid toonud. „Ahaa, sellist võltsingut ei olegi ma veel näinud,” tervitas mind Reger, teraselt kotti silmitsedes. „See vist on tehtud Hiinas,” pakkus ta. Punastasin ja tahtsin maa alla vajuda.
SEGASUMMASUVILA
Petros helistas mulle varahommikul. „Mis nüüd siis lahti?” jõudsin mõelda. Petros elas Kreuzbergis ja teadis, et otsin järjekordselt elupaika. Ta oli märganud, et tema korteri kõrval asuvad eluruumid on tühjad – paari päeva eest parkis maja ees pikalt kolimisauto ja naabri nimi uksekellalt oli kadunud. Petros oli mulle välja ajanud korteriomaniku numbri ja utsitas mind nüüd tollele helistama. Tegutseda tuli kohe.
Teadsin, et korteriomaniku kuulmine on peaaegu olematu, sest tegu oli umbes 80aastase härraga. „Hallo!” hüüdsin ma torusse nii valjult kui võimalik.
Emily the Strange on kunstnik Rob Regeri loodud maskott. Müüakse Emily the Strange’i kotte, pusasid, kruuse, mobiilikatteid ja muud temaatilist nänni.
