kujundus võttis tummaks. Põrandad olid peidus paksu määrdunud vaipkatte all, seintelt vaatas vastu päevinäinud kuldne lilledega tapeet. Koridoris laius midagi kapimaailma sarnast. Kümned lillelised kapid katsid seinu ja osaliselt ka lage. Kahtlustasin, et mõnest kapist viib käik teispoolsusse. Oleksin astunud justkui otse David Lynchi filmi. Mu kolleeg ja sõber Felix, kes oli koos minuga korterit vaatama tulnud, üritas mulle midagi meeleheitlikult signaliseerida. Ainult et mina ei saanud täpselt aru, oli tegu „fab’i”18 või „bad’iga”19.
Kogu kentsakusest hoolimata tundus see mulle mõnusaim korter, mida olin elus näinud. Ausõna, kohal oli potentsiaali, ent minema pidid nii vaibad kui ka lilled. David Lynchi filmid mulle meeldisid, ent mitte osana minu argielust. Tööd oli siin palju. Kuid maja ees õitsesid kastanid ja laius park, aknast sisse paistev päike ujutas korteri valgusega üle. Manasin igaks juhuks näole kahtleva skeptilise ilme, kuid tegelikult sisimas juba juubeldasin. Kui omanik ütles, et võib mulle remondi katteks anda ühe üürivaba kuu, lõime käed. Sain lubaduse, et kui suudan esitada kõik üürilepingu sõlmimiseks vajalikud dokumendid, on korter minu. Lahku minnes olime mõlemad võiduka näoga. Arvatavasti mõtles kumbki, et õnnestus teine üle kavaldada.
Nüüd läks lahti paberitega sehkendamine, sest bürokraatiast ei saa üle isegi väga vabameelses Berliinis. Eestist saabudes oli mulle paras šokk avastada, et kõik käib ikka veel posti teel, nagu internetti polekski leiutatud. Mitmed ülesanded meenutasid kohati lahendamatut loogikaharjutust. Selleks et üürida korterit, oli vaja sissekirjutust. Et aga saada sissekirjutust, oli vaja korterit. Et saada pangakaarti, pidi olema kohalik elukoht. Selleks et üüri eest tasuda, oli tarvis pangakontot. Arvatavasti itsitasid seadusetegijad neid süsteeme välja mõeldes vaikselt pihku. Sealjuures pilkavad ka sakslased ise bürokraate. Seda illustreerib anekdoot: „Mõista, mõista, mis see on: kolmest töötajast ruumis töötab vaid üks? Vastus: Kaks bürokraati ning ventilaator.”
Pabereid ajades avastasin ka, et kõik on ülimalt odav, välja arvatud ravikindlustus, mis võrdub mu ühe kuu üüritasuga. Minu Eestis sõlmitud reisikindlustus sai läbi, kuid tagasi minna polnud veel tahtmist. Nii juhtuski, et olin vahepeal paar aastat ilma tervisekindlustuseta, ajades oma vanemad sel ajal murest peaaegu hauda. Mitte et see mulle endalegi lihtne oleks olnud. Haigeks jäädes pidin hakkama looma pikki ja segaseid skeeme.
„Psst-psst, saad sa mulle neid antibiootikume hankida?” tüütasin arstiks õppivat tuttavat. Sel perioodil kehastusin tihti ka ise diplomeeritud internetidoktoriks. Kuna minu sümptomid näisid alati klappivat maailma kõigi fataalsete haigustega, kaldusin palju muretsema. Vahetevahel veensin end, et mul on vähk, isegi igasuguste sümptomite puudumisel. Kui lõpuks arstile pääsesin ja too vastupidist väitis, tükkisin temaga vaidlema. Helistasin iga paari kuu tagant koju õdedele teatega, et hakkan arvatavasti surema.
Enne kui korter sai minu omaks, pidin näitama, et olen vääriline seda lagunevat kremplit üle võtma. Tuli tõestada, et mul on püsiv töökoht ülihea sissetulekuga, et olen eelnevalt olnud imeline üüriline ja palju muud. Häda oli aga selles, et kõik mu senised paarikuused üürimised olid toimunud lepinguid sõlmimata. Ka olin juba aasta olnud uhkelt vabakutselinening mu sissetulek oli kõike muud kui regulaarne. Pidin laskma fantaasial lennata. Panin enda kohta kirja kauni loo, millele üks hea sõber nõustus alla kirjutama. Enda sissetuleku asemel demonstreerisin ema oma.
Näis, et korteriomanik ei vaadanud neid pabereid kuigi hoolikalt. Arvatasti oleks ta muidu imestanud, miks on mu nimi äkitselt Inge, mitte Jaana. Võimalik, et tegu oligi vaid formaalsusega. Ning oli vägagi reaalne, et sellises olukorras korterit poleks peale minu tahtnud nagunii keegi üürida. Igal juhul sain nädala pärast võtmed kätte ning sissekolimine võis alata.
Esimene öö uues korteris möödus õndsas vines. Voodina kasutasin oma talvejopet. Sõber Tobias oli lubanud tuua madratsi, kuid läks vahepeal selle madratsiga kuhugi kaduma.
Tobias on üks mu vanemaid sõpru Berliinis, kellega tutvusin siinoleku esimestel kuudel. Suure südame ja avatud mõtlemisega vaba hing Tobias pidas nagu hunt Kriimsilm mitut ametit – töötas filmi- ja helirežissöörina, vastas kõnekeskuses telefonikõnedele või korjas vahel õlle jaoks lihtsalt pudeleid. Tobias ei solvunud kunagi, armukadedus oli talle võõras. Talle ei kuulunud miski, samas kuulus talle kõik. Elu lihtsalt juhtus Tobiasega. „Ma sain just isaks,” ütles ta mulle nagu muuseas ühel õhtul baaris istudes. „Mis?!” ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. „Jah, mu laps elab Münchenis, ema kahjuks minuga hetkel ei räägi.” Varsti ei pannud sellised lood mind enam imestama.
Ühel hetkel sai minu asemel Tobiase lemmikuks hoopis eesti Tiina. Jaana, Tiina – ju ta meid nimede järgi valis. Kui tundsin huvi, kuidas Tiinaga läheb, arvas Tobias, et läheb hästi, kuigi Tiina ei ütle kunagi midagi, pobiseb vaid vahel „mhmh”. „Aga ma ju tunnen sind! Tean, et te, eestlased, rohkem ei räägigi,” lisas Tobias rõõmsalt, nagu oleks ta eestlaste hingeelu spetsialist. „Emotsioonitu hälvik – ah et niimoodi siis näebki Tobias mind,” mõtlesin imestusega. Poolarmeenlasena pidasin end vägagi ekspressiivseks.
Niisiis ei häirinud mind, et Tobias madratsiga kaotsi läks. Mul oli oma kodu! Laotasin oma asjad põrandale laiali. „Viimaks nagu päris täisväärtuslik inimene,” rõõmustasin. Isegi eelseisev remont ei morjendanud mind. Loomulikult kuni selle hetkeni, mil remont päriselt pihta hakkas. Kõik osutus kõvasti aeganõudvamaks, kui arvasin. Olin remondile plaaninud nädala, võib-olla kaks. Selle ajaga ei olnud ma isegi tapeeti seinalt maha saanud. Sest kihte oli umbes kümme. Lillede alt tulid välja teised lilled, nende alt triibud, triipude alt vanad ajalehed ja nii edasi. Läbi udu meenus, et olen selle olukorra varemgi läbi teinud ning toona endale pühaliku vande andnud, et see on viimane kord. Võimalik, et pärast igat remonti tabab inimest mingi amneesia, mis paneb traumaatilist kogemust kuni järgmise korrani unustama. Mõned mu sõbrannad teavad rääkida, et sünnitamisega on samamoodi.
Minu korterinaabriks sai Saksamaalt pärit Frank, kellega olin tutvunud juba Eestis. Frank töötas Tallinnas elades Skype’is ning eestlastest arvas ta üldiselt hästi. Saksa ja eesti temperament paistsid omavahel klappivat, suuremaid konflikte oli meil harva. Ainus, mis Franki iga kuu tõsiselt üllatas, oli see, et maksta tuleb üüriraha. Kuna mina olin lepingule alla kirjutanud, olin selles osas täpne, tehes üüri maksmisest oma südameasja ning ajades muretu korterikaaslase oma näägutamisega peaaegu hauda. Kolmanda toa üüris mu kauaaegne eesti sõber Gert, kes plaanis Berliinis aega veeta vaid pisteliselt. Minu toonane kodu on endiselt eestlaste käes. Nüüdseks on seal elanud hordide kaupa kaasmaalasi.
Berliinlastel on tore komme oma vanu asju tänavale jätta. Pole midagi kummalist selles, et mõnelt tänavanurgalt vaatab vastu telekas, lamp või voodi, paljud neist asjadest on igati tipp-topp konditsioonis. Linn toimib suure taaskasutuspunktina, kus inimesed oma asju vahetavad. Nii korjasime meiegi oma kodumööbli tänavalt. Toolid leidsin mina meie kodumaja eest, lauaplaadi Frank kõrvaltänavast. Felix tõi oma vana pesumasina, külmkappi märkas Gert ühe baari juures. Eklektiline sisekujundus moodustas üllatavalt mõnusa terviku.
Ainus, mis võttis terve igaviku, oli internetilepingu sõlmimine. Nädalaid varastasime naabrite internetti. Kuna see levis ainult vetsus, istusin tööülesandeid täites päevi potil.
Meie maja meenutas segasummasuvilat. Minu kõrval elas nüüd matšoliku välimusega, kuid tegelikkuses leebe ja heasüdamlik kreeklane Petros, kes astus tihti läbi, et teed juua ja maailma asju arutada. Vastaskorteris resideerus Münchenist
