tuli sealt ainult „Deutschland sucht den Superstar”24, kus igas osas joriseti mingit džässilikku ja keeleõppeks täiesti sobimatut laulukest.
„Miks sa seda jama vahid?” naersid minu üle saksa sõbrad ning soovitasid vaadata hoopis kohalikku hittpolitseisarja „Tatort”. Erinevates Saksa linnades filmitud „Tatort” oli sakslaste seas nii populaarne, et selle ajal ei käidud isegi vetsus. Sari käsitles põhiliselt sotsiaalpoliitilisi teemasid ning üldine toon oli kergelt moraliseeriv. „Laias laastus on pooled lood nii, et keegi tapeti ära ja siis kõik arvavad, et mõrvar on türklane või mõni muu immigrant, aga tuleb välja, et on hoopis neonats,” võttis kreeklane Petros ühel õhtul sarja tüüpsüžee tabavalt kokku. Sakslaste harimine jätkus.
Nooremale rahvale läks hästi peale ka Saksa–Türgi integratsiooniprojektina mõjuv „Türkisch für Anfänger” („Türgi keel algajatele”). Kui sari oli peaaegu et mittevaadatav, siis sarja põhjal vändatud film oli omamoodi naljakas. Üksikule saarele maanduvad kaks vastandlikku teismelist, macho’lik türgi noormees ja kõrk haritud saksa neiu. Pärast hulgalisi nalju stereotüüpide üle lõpetavad noored sarja lõpus muidugi teineteise embuses.
Minu ponnistusi nähes üritasid sõbrad aidata nii, kuidas oskasid. Suur mangafänn Tobias tõi mulle murelikult kõik oma saksa keelde tõlgitud jaapani „Akira” koomiksi neli osa. Saksakeelse tekstiga pildid pidavat kinnistama sõnavara, teadis ta rääkida. Võimalik, et Tobiase jutul oli tõepõhi all. Paari kuuga oskasin mitmeid uusi sõnu nagu näiteks kaklus, lahing ja surm. Teadsin, kuidas kirjutada saksa keeles „pauh” ja „bäng”, sõna „relv” oskasin öelda üldse nelja erinevat moodi. Tavaelus oma uut leksikoni käiku lastes oleksin arvavasti kõik sõnatuks võtnud.
Ainuke, kes tahtis minuga saksa keelt rääkida, oli meie tänava türgi kaupmees. Mehmet hüüdis mind nähes juba eemalt: „Merhaba, alls gud? Familie undso? Isch auch, isch gud.”25 Varsti märkasin ehmatusega, kuidas tavalise saksa keele ich’i asemel hakkabki külge jääma türgi isch. Saksa keel türgi aktsendiga, inglise keel saksa aktsendiga, eesti keel inglise aktsendiga… Tundus, et muutun tasapisi erinevate aktsentide meistriks.
Kui sõbranna mainis, et hakkab käima saksa keele intensiivkursustel, pealegi veel tasuta, sain aru, et aeg on küps enda kättevõtmiseks. Kuna kursus oli mõeldud töötutele, õpetas sõbranna mind, mida öelda, või kui täpsem olla, mida ütlemata jätta. Näiteks seda, et tegelikult on mul tasustatud praktika näol töö juba olemas.
„Mida te selle töö all silmas peate?” küsisin kursuse registraatorilt nõutut nägu tehes, justkui ei saaks ma enam ka inglise keelest aru, ning jätkasin kohtlase moega suvalisi sõnu ritta ladudes: „Töö, hmm, nagu, jaa, hmm…” Registraatorineiu hakkas silmanähtavalt kannatust kaotama. Otsustasin, et ei anna alla ning jätkasin kurblikku kätelaiutamist ja pobisemist. „Ah, öelge oma nimi,” ei jaksanud ametnik minuga enam jamada ning olingi kursusele vastu võetud.
Keelekursuse kellaajad olid Berliini eluga harjunule ootamatud. Tund algas hommikul kell kaheksa ning lõppes pool kaksteist, siis, kui ülejäänud Berliin mõtles alles ärkamisele. Üldjuhul hakkaski üheksa-kümne paiku voorima tundi pahase näoga hilinejaid. Jäi mulje, nagu oleks berliinlasi see varajane kellaaeg isiklikult solvanud.
Üsna kähku sain aru, et hilinemine pole tark otsus, sest siis hakkas saksa keele praktika pihta juba uksel. „Miks sa hiljaks jäid?” nõudis õpetaja. Pidev hilineja Aliye Türgist vastust üldjuhul võlgu ei jäänud. „Metroo sõitis täna mööda teist marsruuti,” väitis ta ükskord. „Pidin aitama Konyast tulnud türklasel ta tehast üles leida. Ja me eksisime ära, kolm korda,” ütles ta teinekord. Mida aeg edasi, seda paremaks läks vabandades Aliye saksa keel. Vabandused jäid sama fantastilisteks.
Klass koosnes üldse värvikatest kujudest. Minu parimaks sõbraks sai hilises keskeas Azat Kasahstanist, kes leebus kohe, kui kuulis, et tulen Eestist. „Ah, estontsõ, eto naši zemljaki!”26 hüüdis ta ümmarguse näo särades ning poetas mulle pihku paar lehmakommi, jumal ise teab, kust ta neid Berliinis leidis.
Kui Azat tunnis ei maganud – ta pidas salaja mitut ametit –, siis vaidles ta õpetajaga. Oma lugematute ametite tõttu paistis Azat kõigi asjadega Berliinis alati kõigist teistest paremini kursis olevat. „Nein, jalgrattaga pääseb igale poole täpselt kolm korda kiiremini kui metrooga,” teadis ta ajast, mil ta veel jalgrattakullerina töötas. „Nein, parimat currywurst’i27 saab Prenzlauer Bergis, kuid majoneesi ei tohiks sellel kasutada, see rikub currywurst’i maitset,” väitis ta, toetudes töökogemusele kohalikus vorstiputkas. Kursuse keskpaigaks oli Azat ühehäälselt tituleeritud härra Nein-Neiniks. Imelikul kombel tundus mulle soliidses eas Azat Kasahstani steppidest märksa südamelähedasem ja arusaadavam kui kõik poolakad, sakslased või taanlased kokku. Säh sulle Euroopa ühtsust! Olin tõeliselt õnnetu, kui Azat tunnis käimise lõpetas, sest ta naine haigestus.
Kursusel käis veel Aga ehk Agnieszka Poolast. Agnieszka oli hella hingega ja kippus tihti nutma, eriti kui jutt läks Poolale ja tema perele. Kui Aga parajasti ei nutnud, oli ta lahke, aitas kodutöödega ning ütles ikka mõne sooja sõna. Agnieszka vastandiks oli Taanist pärit hipiliku olemisega Anne-Marie, keda ei paistnud morjendavat miski, isegi mitte fakt, et ta elab talve ajal kütteta korteris. „Ongi planeedile parem,” leidis karges Skandinaavias karastatud tütarlaps.
Keelekursusele tulles olin lootnud, et saan ilusasti õpingutele keskenduda. Aga võta näpust, täpselt minu vastas võttis koha sisse pikkade brünettide kiharatega kaunis Filipe Portugalist. Ja nagu sellest veel vähe oleks, pidas Filipe sellal, kui mina higistasin lihtlausetega, pikki kauneid monolooge demokraatia olemusest, armastusest ja muidugi Goethest. „Kass läks üle tee,” vastasin mina selle peale.
Õppejõuga oli meil vedanud. Kõrvalklassi õpilased kurtsid, kuidas nemad pusivad terve tunni grammatika kallal. Meie õpetaja oli aga huvitatud hoopistükkis poliitikast ning toetas tuliselt selleteemalisi vestlusi, kohkumata tagasi tõsiasja ees, et enamik neist kippus üle minema massikarjumiseks. „Koraan toob ainult kurjust!” hüüdis Aliye, ajades täiesti endast välja oma liibanonlannast pinginaabri. Kuna Aliye armastas tervet kõhtu paljaks jätvaid toppe ja teatrigrimmile sarnanevat meiki, oleks ta oma pearätis pinginaabri arvatavasti endast välja ajanud ka midagi ütlemata, terve tunni lihtsalt põrandat põrnitsedes.
Samuti möödus kogu kursus feminismi lainel. Sain teada, et ka Saksamaal süveneb naiste ja meeste palgavahe üha hullemini ning et Wilhelm II aegne Kinder, Küche, Kirche28 valitseb hämmastavalt paljude sakslaste meeli. Niisiis lõpetasimegi ühe keeletunni püüdlikult lauldes: „Naisele on vaja meest samapalju kui kalale jalgratast” – ütlus, mida on omistatud küll Gloria Steinemile, küll Flo Kennedyle, aga ka anonüümsele autorile, kes olla maalinud selle 1969. aastal Wisconsini ülikooli seinale. Kuna vaevlesin tol hetkel südamevalu käes, selja taga lahkuminek, olin õppejõuga tuliselt ühel meelel.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу
Saksamaa otsib superstaari.
Tere, kõik hästi? Perekond ja nii? Mina kah, mina hästi. (vigases saksa k)
Ah, eestlased, need on meie kaasmaalased! (vene k)
„Lapsed, köök, kirik” on fraas, mis hakkas Saksamaal levima 1890ndatel, järgimaks keisri ettekirjutusi naistele. Naise tegevus pidi jääma nende kolme K raamidesse.
