ja tegutseb tänaseni. Köpi ei ole lihtsalt elamispind. Seal asub baar, mis tegutseb kontserdikohana, samuti leidub seal metallitöökoda, siiditrükiruum ja spordisaal. Köpi elukorraldus on demokraatlik, kõik maja asju puudutavad küsimused otsustatakse elanike poolt regulaarsetel kohtumistel. Köpi ei ole lihtsalt maja, vaid alternatiivse elustiili sümbol.
2007. aasta mais pani linnavõim Köpi oksjonile. Võimalikuks ostjaks osutus end Plutonium 114 firma tegevjuhina tutvustanud endine põrandaplaatija Besnik Fichtner Kosovost. Kinnisvara müüdi ostjale ligikaudu poole turuväärtusega. Köpi omad aga polnud mingid mökud, vaid organiseerusid. Üles seati korralik veebileht, moodustati eraldi meeskond meediasuhtluseks ja sel perioodil oli üldse raske kuhugi vaadata, ilma et „Köpi Bleibt”21 silma poleks jäänud. Samuti palkasid köpilased endale appi tuntud advokaadi Moritz Heusingeri, kelle abilised said kähku jälile hoone pärisostjale Siegfried Nehlsile. Viimane oli Berliini kinnisvaraturul tuntud tegelane, tüübil oli kaelas mitu kohtuasja abitööjõuga, nimelt süüdistati Nehlsi kelmuses. Olukord muutus Nehlsi ja Fichtneri jaoks pingeliseks ning mehed pöörasid omavahel tülli. Hoone legaalne omanik Fichtner jõudis köpilastega kokkuleppeni, mis lubas skvottijatel hoones 30 aastat üliväikeste üürihindadega edasi elada. Aasta hiljem sai Nehls küll hoonele käpa peale ning 2013. aastaks oli osa hoonest Nehlsi impeeriumi teisele firmale edasi müüdud, kuid skvottijate olukord jäi samaks.
Pictoplasma stuudio vastas Brunnenstrassel asuval skvotil läks aga kehvemini. Olime parasjagu kontoris, kui avastasin aknast välja vaadates, et kogu Brunnenstrasse on politseiautosid täis. Tänaval sebis sadu korrakaitsjaid, taevas tiirlesid helikopterid. Jäi mulje, et käimas on suuremat sorti sõjaline operatsioon. Politseinike massist tundus aga olevat vähe tolku, sest kui ma õhtul kontorist lahkusin, oli haarang veel täies hoos ning skvoti katusel vibutasid majaelanikud suurt musta anarhismi lippu. Järgmiseks päevaks oli plats siiski puhas.
Turistide hulgas kuulsa Tachelesi skvoti saatus Mittes ei olnud parem. Majal on kirju minevik – endises juudi kvartalis asuv hoone oli kunagi kaubamaja ning muutus teise maailmasõja ajal SSi peakontoriks. Sõja järel seisis hoone tühjana ning aastaks 1990 oli plaanis see lammutada. Enne lammutustööde algust langes aga Berliini müür ning aktivistid ja kunstnikud võtsid maja üle. Nagu Köpigi puhul, oli tegu kogukondliku keskusega, ehitises tegutsesid stuudiod, workshop’ide ruumid, ööklubi, kinosaal ja baar. Huvilistele oli avatud maja suurte metallskulptuuridega täidetud sisehoov, kus oma töid näitasid kohapeal tegutsevad maalikunstnikud. 2011.–2012. aastaks sai pidu ka Tachelesi jaoks läbi.
Praeguseks ei ole muutunud ainult skvotid, vaid laiemalt kõik Berliini piirkonnad. Näiteks Prenzlauer Bergi anarhistlikku lähiminevikku ei meenuta enam suurt miski. Endised elanikud-radikaalid on vananenud ning paratamatult on mitmed neist läinud tööle, võtnud korterilaenu ja saanud lapsed. Lõuna-Saksamaalt ja mujalt on saabunud palju uusi elanikke. Tubli keskklassi tekkimisest annavad tunnistust Kreuzbergist kallim hinnatase, igasugused öko- ja biopoed ning kõikjal jalutavad noored emad lastega. Kohalikud ütlevad naljaga pooleks, et Prenzlauer Bergi sulandumiseks tuleb endale laps käekõrvale laenutada.
Friedrichshaini linnaosaga on juhtunud sama mis Prenzlauer Bergiga – üks endistest skvottimise keskustest on nüüd turistidega üle ujutatud, näha on palju noorperesid.
Pole siis ime, et trendikeskus ei asu enam Prenzlauer Bergis. Nüüd on väga populaarseks muutunud ka Kreuzbergi kõrval asuv Neukölln, ehkki kuue-seitsme aasta eest ei käinud seal keegi. Kui Felixi sõbranna Ilka Neuköllni kolis, vaatasime teda kõik nagu kuutõbist. Ilka aga ei jätnud jonni. „Neukölln on uus Kreuzberg,” seletas ta meile, ning nüüd, mõni aasta hiljem, on raske leida kedagi, kes ei elaks Neuköllnis.
Berliinil on ka nii-öelda ärikeskus, hiljuti ehitatud Potsdamer Platz oma uute klaasist kontoritornidega. Sinna on üldiselt harva asja, kui just ise ühes neist kontoritest ei tööta.
Berliini kolides teadsin ma raudkindlalt, et tahan elada Kreuzbergis, täpsemalt selle SO 36 osas. Kreuzberg jaguneb endiste postikoodide järgi kaheks: SO 36-ks ja SW 61-ks, millest esimene on tuntud kui odavam ja boheemlikum.
Mu unistuste elupaik Kreuzberg oli päeval unine. Kohati oli linnarütm isegi nii aeglane, et tekkis maakoha tunne, emotsiooni võimendas üleüldine rohelus. Samuti pesitses kohalikus suures Görlitzeri pargis väikeloomade loomaaed, kus kiresid kuked ja määgisid lambad. Säh sulle metropoli! Seevastu õhtuti ärkas Kreuzberg ellu. Ei tea kust, aga tänavatele ilmusid inimmassid. Käis vilgas ööelu, istuti õlledega teepervel, toimusid spontaansed kontserdid ja kunstiüritused. Linnaruum kuulus Berliinis rahvale. Kui käimas oli jalgpallihooaeg, koliti tihtilugu ka päeval koos laudade, toolide, kušettide ja teleritega tänavale. Tõsi, seda kommet harrastas pigem türgi kogukond.
Kreuzberg on ajalooliselt tuntud alternatiivset elustiili viljeleva piirkonnana. Tegu oli Lääne-Berliini saarega keset Ida-Berliini – Kreuzberg oli kolmelt poolt müüriga ära lõigatud. Et linnaosa ei jääks tühjaks, ahvatleti noori sinna vabastusega sõjaväest ning nii saabuski Kreuzbergi karvaseid ja sulelisi üle terve Lääne-Saksamaa. Piirkonnas pesitseb ka suur türgi kogukond. Seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel oli Kreuzberg poliitiliste aktivistide ja skvottijate keskus. Keskmine kreuzberglane oli anarhist, feminist, skvottija, antiimperialist ja muidugi igatpidi eesrindlik vasakpoolne. 1987. aastal Kreuzbergis toimunud esimese mai demonstratsioon kulmineerus suure kaklusega meeleavaldajate ja politsei vahel, kokkupõrked toimuvad seal tänaseni.
Nüüdseks on esimese mai tähistamine muutunud rohkem sümboolseks rituaaliks ning kaotanud palju oma algsest poliitilisusest. Mugandunud on kogu Kreuzberg. Ent põhielanikkonna moodustab siiani mõnus segu immigrantidest ja kohalikest, tudengitest ja kunstnikest, ning just viimastel aastatel on välismaalaste juurdevool veel hoogu juurde saanud.
Kui kaheksa suurriigi juhid 2007. aastal Rostockis kohtusid, olid meeleolud ärevad üle terve Berliini. Sain vanematelt mureliku kirja: „Anka, ära parem täna välja mine, lugesime just lehest, et Kreuzbergis kogunevad mingit sorti radikaalid.” Samal päeval poodi jalutades taipasin, et needsamad vasakpoolsed „radikaalid” olid kogunenud täpselt minu maja ette, jagades seal rahumeelselt lendlehti.
Saabudes Saksamaale poliitilise aktiivsuse poolest tollal veel üsna loiust Eestist, oli kohalike valmidus oma elu korraldamises kaasa lüüa mulle sümpaatne. Kui Kreuzbergis hakati avama McDonald’si filiaali, läks lahti suurem allkirjade kogumine. Räägiti palju türgi döner-restoranide kaitsmisest ja McDonald’si menüü kahjulikkusest. Leidus ka neid, kes arvasid, et kui McDonald’s isegi ehitatakse, ei pea see Berliinis kaua vastu. Rahvasuu teadis rääkida, et üks McDonald’si filiaal ollagi Neuköllnis juba maha põletatud. McDonald’s aga tuli ja jäi. Saatuse irooniana paistavad seal põhiliselt käivat türgi noored.
KALAD JA JALGRATTAD
Berliini kolides arvasin optimistlikult, et küll see saksa keel mulle külge hakkab. Ma ei osanud arvestada sellega, et saabun tõelisse rahvaste sulatuskatlasse, linna, kus saksa keelt ei kõnele isegi sakslased.
Minu kodulinnaosast Kreuzbergist oli võimalik läbi jalutada sõnakestki saksa keelt kuulmata ning kõik minu püüdlused harjutada saksa keelt katkestas perfektne ingliskeelne vastus. Imelik oli jätkata viieaastase tasemel, kui vestluspartner nii pikalt ja vaimukalt kõneleb.
Vahel üritasin siiski saksa keelt purssida. „Kann ich bitte einen Wein haben?”22 ütlesin ma baarileti ääres. Ettekandja vaatas mind arusaamatuses näoga. „Kann ich bitte einen Wein haben?”kordasin ennast. Ettekandja näis asja üle pingsalt järele mõtlevat. „Kann ich bitte einen Wein
Köpi jääb. (saksa k)
Ma sooviksin ühe veini tellida. (saksa k)
