ja tegin sellest vastavad järeldused. Ükskord, kui end kogemata oma korterist välja lukustasin, läksin Petrost paluma, et ta minu poole sisse murraks. Muidu alati nii abivalmis Petros vangutas hukkamõistvalt pead ning soovitas kutsuda lukuabi.
Paar korrust allpool elav kuue-seitsmekümnendates hallipäine Maria oli alati kergelt ülemeelikus tujus. Üldjuhul viis tädi tee meie majast kolme minuti kaugusel asuvasse Multi-Kulti poodi õlle järele ja tagasi. Sealt sai piirkonna kõige odavamat õlut ning poe ees käis ööpäev ringi rahvusvaheline sotsialiseerumine.
Kogu see „multikulti” laienes majaesisesse parki, kus tihti aega veedeti. Segunes erinevat rahvast: noori, punkareid, türgi peresid. Pargis käis ka suuremat sorti kanepilaat. „Hello, lady,” sahisesid põõsad alati, kui pargist läbi jalutasin. „You, sexy Britney Spears, want to smoke?”20 See paralleel ajas mind muidugi hämmingusse – olen pärinud isa tumemustad juuksed. Diilerid paistsid pargis lausa elavat, neid võis seal näha iga ilma ja kellaga. Hilja öösel koju tulles oli see ainult hea. Diilerid polnud sugugi huvitatud politsei külaskäikudest, nii valvasid nad mingil määral ise korra järele. Samuti võtsid nad osa meie kodupiirkonna tegemistest. Kui kohalik rahvas kevaditi pargis korrastustöödeks kokku tuli, olid ka kõigil diileritel kenasti rehad peos. Vahetevahel oli pargis jällegi pidusem meeleolu – kui kellelgi oli kaasa võetud makk ja kiskus tantsuks.
Diilereid oli teadaolevalt kaks kampa, mustanahaliste ja türklaste oma, ning omavahel olid need kaks tihti pahuksis. Felix eelistas kanepit osta üldiselt mustanahaliste käest, need olid ladnamad ja kutsusid teda alati sõbralikult bro’ks. Kambad üritasid aga üksteist tihti üle trumbata ning ühelt ostes võis teisega riidu minna.
Kord oli Felix just oma noosi kätte saanud, kui tema selja taga keegi ootamatult sügaval häälel kõmistas: „Ulatage see pakike nüüd kenasti mulle.” Felix tundis, kuidas ta käed värisema hakkavad. „No nii, oli seda nüüd veel vaja,” vasardas tal peas. Tema vastas seisis tumedate kulmudega mehemürakas. Felix kohmitses pikalt kotis, kuid mõistes, et pääsu pole, ulatas kanepi tundmatule. Too noogutas tähtsalt, pani pakikese tasku ja lahkus. Felix istus maha ja mõtles pingsalt. Midagi siin ei klappinud. Võttis hetke, enne kui Felixile jõudis kohale põhierinevus filmides nähtud sarnastest situatsioonidest. „Politseinik” ei olnud talle näidanud ei töötunnistust ega ühtki muud ametitõendit. Meelepahaga lippas ta tagasi oma bro’de juurde kaebama. Kui mina tund aega hiljem pargist läbi jalutasin, käis seal suuremat sorti kaklus. Felix siis selgitas, miks.
Minu kodukõrtsiks sai teisel pool parki asuv Sofia baar. Sofia oli koht, kus kokteile kallati vaba käega ning kus inimesed hakkasid öö jooksul baaripukkidelt alla pudenema. Sofia oli varem olnud restoran, kogu sisekujundus oli sealt üle võetud ning kõik nägi välja mõnusalt räämas. Ainus, mida alatasa ümber kujundati ja dekoreeriti, oli baari tualett. Pikalt kaunistasid selle seinu plakatid mu lapsepõlvest, vastu vaatasid Snap, Take That ja nooruke Madonna. Iga vetsuskäik oli kui ajamasinareis nooruspõlve.
Sofias käis palju kunstnikke, igasugu aktiviste, esindatud oli ka kohalik suur gei- ja lesbikogukond. Kui sain seal tuttavaks Gisiga, ei taibanud ma kohe, et tegu on tüdrukuga, sest ta oli sedavõrd poisilik. Ainuke, mis Gisi ära andis, oli poisihäälest nõksuvõrra heledam tämber. Ta elas Sofia kohal asuvas korteris ja kurtis, et nädalavahetustel ei tule magamisest midagi välja ning „samahästi võin ma siis juba siin all hängida”. Gisi oli igati abivalmis ning teadmisi oli tal palju ja erinevaid. Nagu näiteks, kuidas teha endale oma äralõigatud juustest deodorandi abil usutav võltshabe. Kuulasin ta nõuandeid hoolega, mõeldes, et parem igaks elujuhtumiks valmis olla.
Gisi tutvustas mulle Stefanit, noort Wrangelstrassel elavat tänavakunstnikku. Stefan meenutas oma pikkade juuste, habeme, näojoonte ja malbe ilmega teataval määral Jeesust ja nii teda Kreuzbergis ka kutsuti. Ebanormaalselt tihti tuli ette, et kui astusin oma maja eesuksest välja, oli Jeesus-Stefan just minu majast möödumas. „Sa meeldid talle,” arvas mul parajasti külas olev noorem õde Brigitta, kui oli Stefanit mõned korrad minuga jutustamas näinud. „Ah, jäta nüüd,” vaidlesin mina vastu, sest Stefan käitus alati nagu täiuslik džentelmen. Kuid ühe noore mehe kohta tahtis Stefan tõesti üllatavalt palju kokku saada, et kunsti, kultuuri ja graafilise disainiga seonduvaid küsimusi arutada.
Varsti näiski, nagu oleksin kolinud suurlinna asemel külasse. Lisaks Kreuzbergi rohelisusele ja vaiksele rütmile aitas kaasa see, et kõik kohalikud näisid üksteist teadvat. Mullegi hakkasid näod tasapisi meelde jääma, kiskus pidevaks teretamiseks. Isegi Görlitzeri pargi narkodiilerid hüüdsid varsti rõõmsalt: „Hello!” Tõsi, nemad teretasid muidugi kõiki, lootuses kanepit müüa. Igal juhul tundsin end koduselt. Olin leidnud endale oma koha.
SKVOTTIMINE LÕBUSATEL ÜHEKSAKÜMNENDATEL
Veel kümme aastat tagasi oli nüüdseks lootusetult keskklassistunud Prenzlauer Berg cool paik. Pärast müüri langemist meelitas see endise Ida-Berliini räämas linnaosa kohale ohtralt kunstnikke ja tudengeid.
Prenzlauer Berg oli tollal uskumatult kehvas seisus: hooned lagunemas, paljudes majades puudus elekter või vesi. See tegi võimalikuks olematud üürihinnad, mis muutis omakorda olemise lõbusaks. Polnud selge, kellele milline hoone kuulub, valitses anarhia ja skvottimine oli enam kui tavaline.
Minu töökaaslane Titus Internationalist oli üks üheksakümnendate alul Prenzlauer Bergi kolinutest. Mingil momendil hakkas talle ta sajaruudune korter tunduma kuidagi väikesevõitu ning spontaanselt otsustas ta seda suurendada. Tegi seina suure augu ja lihtsalt laiendas oma elamispinda kõrvalkorterisse. Nii oligi tal ühe asemel hoopis kaks korterit. Titus jutustas sellest alati hea meelega.
Ka Oliver meenutas üheksakümnendate algusaastaid teatava nostalgiaga. Temaga tutvusin ma pärast Internationalist lahkumist, Pictoplasma praktika ajal. Oliver lõi meiega kampa, et hoida silma peal festivali tehnilisel poolel. Kui Oliver ei tegelenud parasjagu Pictoplasma festivaliga, korraldas ta Club Transmedialet, mis on Berliini suurim elektroonilise kunsti ja muusika festival. Oliver meenutas oma suure habeme ja südamlikkuse tõttu jõuluvana, seda võimendasid tema pikad ja sügavad naeruhood. Berliini tuli Oliver 1990. aastal, et õppida kirjandust.
Tudengitele oli skvottimine toona igatpidi mõistlik valik. Tihtilugu vajasid korterid küll põhjalikku remonti, kuid alati võis loota naabrite abile. Oliveriga samal tänaval elas näiteks üks naine, kes oskas ahjusid parandada. Raha ta selle eest kunagi ei võtnud. Eks inimsuhted olid toona hoopis teised. Loomulikult polnud sel ajal skvotis lauatelefoni, mobiilist rääkimata, see aga ei takistanud inimesi kokku saamast. Enne väljaminekut pidi lihtsalt naelutama uksele paberirulli koos pastakaga. Kui sõber hüppas läbi ja kedagi polnud kodus, jättis ta sõnumi.
Skvottimisega kaasnesid muidugi ka hädad – paljudes elamistes ei olnud vett. Pesemiseks tuli astuda läbi sõprade juurest, kel oli õnne elada toimiva veevärgiga korterites. Oliver rääkis, et kandis oma pesemisasju igal pool kaasas – dušivõtmiseks tuli olla alati valmis!
Lääne-Berliinis levis skvottimine juba varemgi, seitsmekümnendatel. Skvottimisega käis kaasas terve alternatiivne süsteem oma ajalehtede, arstiabi ja muu taolisega. Pärast Berliini müüri langemist aastal 1989 tekkis endises DDRi pealinnas palju vaba pinda ning asi võttis täiesti uued mõõtmed – kui varem asus põhiosa skvottidest Kreuzbergis, siis nüüd laienesid need ka Mittesse ja Prenzlauer Bergi.
Skvotiti poliitilise manifestina, aga tihti ka vajadusest – kui polnud, kus elada. Mitmes skvotis tegutsesid omamoodi keskused, kus punkaritest, tudengitest ja seljakotiränduritest segapublikule näidati filme, korraldati kontserte ja näitusi. Tihti tegutses skvottides ka VoKü (volxküche ehk rahvaköök) ning seal pakutav toit ei jäänud alla
Sina, seksikas Britney Spears, suitsetada soovid? (vigases inglise k)
