mina.
Jude Hart on meie Vene juut, aga mitte päris. Kõrendik. Kahvatu. Mustad juuksed. Kenad näojooned. Mingil kummalisel põhjusel meeldib ta naistele sama palju kui James. Jude kannab alati musti riideid, et väljendada oma suhtumist maailma. Ta isa on Wall Streetil börsimaakler ja ema juured ulatuvad Peterburi revolutsioonieelsesse vene aristokraatiasse. Jude on naistemees. Me kõik teame seda.
„Kuulge, poisid, Williams on tõesti gei,” ütleb James. „Tom teab. Ütle neile, mida sa kuulsid, Tom.”
Kõik pilgud laua ümber kinnistuvad meie Tom O’Kellyle, meie särgitule, pügatud peaga mereväelasele. Veel üks lõunaosariiklane, seekord Georgiast. Ta ei tahtnud minna mereväkke, aga ta vend on mereväelane, ta isa on mereväelane, ja ta vanaisa, ja kõik nende vennad, nõod, tuttavad ja nende tuttavad on mereväelased.
„Ma kuulsin, et Williams käis ühel neist kogunemistest,” sosistas Tom, „teate küll, need, kus kooli kõik geid pärast loenguid kokku saavad ning räägivad oma tunnetest ja värkidest.”
„Ei!” hüüatab Schwartz.
„Meie Williams?” küsin ma. „Sa mõtled ikka Williamsit? See naljakas kutt Tennesseest, kel on punased juuksed ja kes kogu aeg bandžot mängides ringi kõnnib? Meie Williams ei ole gei. Ta näitas mulle fotot oma keskkooliaegsest tüdrukust.”
„Ma vannun Jeesus Kristuse ja kõigevägevama nimel!” ütleb Tom oma veniva lõunaosariikide aktsendiga. „Ja Williams ütles, ja ma tsiteerin: „M-ma ei saa sinna m-midagi parata, m-ma olen huvitatud ka m-meestest.””
„Ta ei öelnud nii!” hüüatab Schwartz.
„Drew, kas sa palun rahuneksid maha,” hüüab Jude tema poole.
„Ka?” küsin mina. „Ka ei tähenda, et ta on gei, Tom. Ka tähendab, et ilmselt on ta lihtsalt biseksuaalne.”
„See tähendab seda,” ütleb Tom, vaadates meid oma klaasi tagant, „et meie Williams on persetrukkija.”
Ja sellega ongi Meie Williams heteroseksuaalsuse kirikust välja heidetud.
Mõned naerupahvakud ümber laua, kuid põhiliselt siiski kollektiivne oigamine.
„See pole naljakas,” ütleb Jude.
„Kas teate, mida me peaksime Williamsiga tegema?” küsib James.
„Mida siis?” küsin mina.
James kummardub lähemale. Ma tunnen tekiilat ta hingeõhus. „Me peaksime ta mõnel õhtul väga purju jootma, siduma ta kinni ja tassima Dupont Circle’ile, sinna suurde geipiirkonda Washington, DCs.”
„Ei, sa ei teeks seda!” hüüatab Schwartz.
„Drew, päris kindlasti ma teeksin seda,” ütleb James. „Me viiksime ta Duponti, seoksime ta pargis puu külge ja laseksime siis geidel temaga tegeleda. „Las käia, Williams!”” Kuri naer.
„Ei, see poleks lahe,” ütleb Jude. „Inimese valikuid tuleb austada. Austada ta elustiili.”
„Miks ei oleks lahe?” küsib James. „Seda Williams ju tahab. Ilmselt ta tänaks meid selle eest. Hei, Petrone, mida kuradit sa seal kirjutad?” jõllitab James mu päevikut.
„Lihtsalt üht luuletust,” ütlen mina. „Allkorruse ettekandjale.”
„Kurat küll, Petrone,” raputab James pead. „Kas sa palun lõpetaksid selle romantilise jura? See lihtsalt rikub mu peotuju. Me tulime siia, et saada keppi ja juua. Tom ja mina võtsime sel eesmärgil kaasa kaks karpi kondoome. Me ei tulnud siia selleks, et armuda mõnda kuldhammastega maaja tüdrukusse!”
„Aga see teeb ta nii kuumaks! Kuldhambad! Ta on tõeline isiksus. Mitte nagu teised tüdrukud siin.”
James pahvatab naerma. „Tõeline isiksus?! Ta on vaid mehhiklasest ettekandja.”
„Kuldhammastega!” hüüatab Drew.
„Olgu, näita, mida sa oled kirjutanud,” ütleb Jude lähemale kummardudes. „Ja olgu see kuradima hea, Justin, mitte mingi ninnu-nännu jura.”
„Oo, kas oled joonud sa,” ütleb Tom.
„Ma ei näita teile ühtki sõna, lollakad,” ütlen ma.
„Näita siia,” krabab Jude märkmiku mu käest.
„Anna tagasi, sitapea! See on isiklik!”
Jude vaid naeratab, avab märkmiku ja hakkab lugema. „Khm. Los ojos bonitos, de color de café,” tõstab ta üht kulmu. „De color de chocolate caliente. Mi corazón funde… Ohoo, Justin, see on päris hea,” viskab ta raamatu tagasi mu sülle, aga ma ei võtagi seda, sest olen nii tekiilane ja häbistatud.
„See ei ole hea,” hüüatab Drew. „See on kümneaastase armastuskiri!”
„Miks ei võiks sina meile veidi hispaania keeles luuletada, Drew? Vaatame, kui hea see on,” ütleb Jude.
Kõik vaatavad Drew’ poole, siis vaatavad nad Jude’i poole ja siis vaatavad nad mind. Siis ütleb Tom: „Noh, ma tean, kuidas seda lahendada. Joome veel tekiilat.” Ta tõstab klaasi. „Selle terviseks, et saaks keppi!”
„Mehhikos!” hüüatab Drew. Tekiilad kõrvetavad.
„Sa peaksid selle maajatüdrukuga abielluma,” ütleb Jude mulle ja naeratab kaastundlikult. „El matrimonio.”11
„Sa oled sitapea, kas tead,” ütlen ma. „Ma ütlesin, et sa ei loeks mu luuletust, aga sa lugesid.”
„Ma usun, et sind ootab suur tulevik, Petrone. Abiellu maajaga, jää siia, ava ööklubi, mängi Backstreet Boysi, Britney Spearsi, Christina Aguilerat, kõiki oma lemmikuid. Meie läheme tagasi Ameerikasse…”
„Jah, tore.”
„…saame erakordselt rikkaks ja saadame oma pojad ja tütred siia, sinu klubisse lõbutsema.”
Jude muudkui räägib, aga ma ei kuula teda enam, sest fantaseerin sellest, kuidas oleks olla Cancúnis ööklubi omanik koos oma maajast naisega. Hakkan salamisi uskuma, et see on suurepärane idee.
Me teeme joomareisi praamil Isla Mujeresele, mis on maatükike Cancúni lähedal, kaetud palmipuude ja linnaga, kus on 12 000 elanikku. Ma käisin seal ka siis, kui olin laps, me käisime snorgeldamas, tegime veealuseid fotosid spetsiaalse veealuse kaameraga ja kogusime kokku huvitava väljanägemisega korallitükke. Kuskil on ikka veel alles kott selle kraamiga, koos obsidiaanist nooleotstega, mis ostetud suveniiripoest Chechén Itzás. Mäletan, et toit oli tol päeval hea, praetud kala, pasta, oad, imemaitsev.
Saarel oli toit ikka sama hea, kuid seekord jõuame kohale öösel.
Seistes valgel liival, ümbritsetuna lärmakast džunglist, vaatan ennast justkui kõrvalt. Oleme siin saarel üksinda, hordide kaupa noori purjus turiste. Joomareis. Mehhiko on üks suur seks. Seda kuulutatakse praamil kõlaritestki. „Cancúnis pole kellelgi pruuti või peigmeest.” Praami baaris on tekiila ja rumm liiga kallid, aga ma maksan ikkagi. Peaasi, et joove püsiks. Peaasi, et unustaks, kus ma olen, milleks ma muutumas olen.
