Peale nime ja mittemidagiütlevate hinnangute ei pigista ma talt midagi välja. Ja siis on mu ees näitleja Drew Schwartzi nägu, hüüatamas: „Teda sa endale ei saa!” Ja mina küsin: „Kurat küll, miks mitte?” –
„Sest sa oled imelik!” hüüatab Drew. – „Mitte kuraditki ma pole imelik.” – „Sa kirjutad hispaaniakeelseid armastuskirju ettekandjale,” hüüatab Drew. „See on imelik!”
Ja tal on õigus, sest meeleline pooleldi jaapanlanna ongi kiirelt ühe palmi all ja suudleb kedagi lihaselist kolledžikutti mustas T-särgis. Kuid ma olen nii vihane Drew’ peale, et käsin tal persse minna ja jooksen minema. Jätan Drew’, Tomi, Jamesi ja Jude’i toitu täis laua juurde kahvliga ube torkima ja järgnen tugevale elektroonilisele tümpsule. Saare džungliosa juures on valgustatud lava ja seal mängitakse hiphoppi ning mehed ja naised räpivad järgemööda mikrofoni. Tundub, et selle ees on tuhandeid poolalasti inimesi, kes püüavad üksteisega tantsida. Kogu see vaatepilt on nii mäda, nii allakäinud, nii segane ja purjus, et soovin vahepeal, et ma poleks kunagi sündinudki. Vähemalt tean nüüd, mis tunne on olla põrgus.
Siis märkan, et üks tüdruk vahib mind palmi alt. Suur tüdruk, suur nägu, suured rinnad, suured jalad. Õlgadeni pruunid juuksed, päevitunud nahk, sinised silmad. Need silmad on liiga sinised ja hirmutavad mind veidi oma heledusega. Ma lähen ja istun tema kõrvale. Ta suudab vaevu lauseid moodustada ja ega minagi parem ole. Ma ei suuda eriti jälgida, millest me räägime, aga ilmselt käib jutust läbi ka Grateful Dead. Võib-olla on mul seljas Grateful Deadi T-särk, või on temal seljas Grateful Deadi batika-tehnikas pluus. Meil on side! Sama T-särk! Ma arvan, et ta nimi on Jill või Jessica või Jennifer, kuid mul on ükskõik. Loeb vaid see, et edaspidi on see tüdruk Jube Hipitüdruk.
Pärast seda, kui praam on meid tagasi viinud, peitun ma koos Jubeda Hipitüdrukuga rannale põõsastesse. Näemegi mereväelast Tomi ja teisi kõndimas süngelt meist mööda, liigutamas pead küljelt küljele, nagu midagi otsides, suundudes edasi nende koledasse ühikasse, kus on avamata kondoomikarbid. Jube Hipitüdruk teatab, et tahab mind kaasa oma tuppa, ja ma olen nõus. Aga majaomanik valvelauas ei lase sel juhtuda. Ta ütleb Jubedale Hipitüdrukule, et tuba on täis ja teise toa eest peame peale maksma. Ma püüan valvelauamehele lolli mängida ja ütlen, et olen Itaaliast ja ei räägi inglise keelt, aga ta ei usu mind. Vahepeal hakkab Jube Hipitüdruk kannatust kaotama, nii valvelauamehe kui ka minu puhul. „Jumal küll, sa oled ikka tõesti täis,” ütleb ta. „Minul kahju,” pursin ma omanikule. „Mina Itaaliast. Mina inglise mitte rääkima.”
Siis ütleme omanikule: „Olgu, teie võit!” ja läheme tagasi öhe.
Mis kell on? Aega pole enam. Kui omanik on pea kõrvale pööranud, jookseme trepist üles tuppa. Kuid nüüd oleme mõlemad nii kurnatud, et vajume lihtsalt voodisse ja jääme magama.
Kuni päike mu laugudele koputab ja need avanevad. Suudlen Jubedat Hipitüdrukut otsmikule ja astun uksest välja. Mööda kõnnib relvastatud valvur ja ma kükitan kapi taha. Siis saan trepist alla ja välja hommikupäikese kätte.
Ja kes muu kui omanik on mind seal ootamas, ise üleni valges, suured mustad vuntsid ees! Ta märkab mind, noogutab ja irvitab, nagu mõni metsik kiskja, kes on märganud oravat või jänest, siis tõstab ta raadiosaatja suu juurde ja pomiseb midagi.
Näen, kuidas hotelli kõrged metallist väravad hakkavad sulguma. Hotell on ümbritsetud kõrge hekiga. Metallist väravad on ainus tee hotelli ja sellest välja. Omanik seisab seal, näol saatanlik rõõm, ja ma näen, et väravaputkast kiirustavad välja relvastatud valvurid.
Mida nad minuga teevad? Arreteerivad? Peksavad mu läbi? Pigistavad mult raha välja? Aga mul ei ole rohkem raha, kulutasin peaaegu kõik peesod joomareisil ära!
Omanik vaatab mind ja mina vaatan teda.
Ja siis otsustan ma joosta, tormata temast mööda heki poole. Kuulen, kuidas omanik mu selja taga karjub oma raadiosaatjasse, kuulen saabastes samme teerajal, kui relvastatud valvurid mulle järele jooksevad. Kuid ma näen valgust paistmas tiheda heki alt ja jooksen sinnapoole, laskun põlvili, vingerdan läbi kitsa augu, oksad nahka torkimas ja kriipimas.
Hetke pärast olen väljas, vaba, kiirtee kõrval. Kuid autosid sellel teepoolel pole. Jooksen otse üle tee teisele poole, kus ootab kohalik buss, hüppan bussi ja libistan end istuma hallipäise mehhiklase kõrvale, kel on nööpidega pluus ja sinised püksid ja kes on ilmselt teel tööle.
Vahin ringi. Pääsenud! Olen ainus gringo selles bussis. Siin on puha töölisklassi mehhiklased, need, kes teevad voodeid üles, valmistavad quesadilla’sid, müüvad suveniire. Need inimesed teenivad elatist meiesuguste Noorte Ameerika Idiootide arvelt. Vaatan kurvalt mehhiklasi selles bussis ja ainus, mida ma neile öelda suudan, on „Hola!”. Keegi ei vasta, sest nendele inimestele olen ma nähtamatu. Nemad on nähtamatud meie jaoks ja meie oleme nähtamatud nende jaoks. Meid ei ole siin Cancúnis olemas. Kellelgi pole nime. Kellelgi pole tüdrukut.
Kedagi meist pole olemas.
Mõtlen veel maajast ettekandjale allkorruse restoranis, mõtlen tema elule. Ta töötab iga päev nii kõvasti väga väikese palga eest, naeratades, võib-olla kasvatab mõnd last, ja siis saab mingi lapsiku luuletuse ühelt noorukilt. Mul on nii piinlik oma riigi pärast, oma inimeste pärast, meie tumedate kommete pärast. Mul on piinlik enda pärast. Tahaksin lihtsalt kustutada end kõikidest nendest stseenidest, lõigata end välja kõikidelt säilinud fotodelt. Siin Cancúnis ei ole mingit mõtet. Siin ei ole mingit valgustumist. Siin on palmipuud, imelised rannad, ilusad inimesed ja vaimset sügavust sama palju kui salsakastme kausil.
Kui mu toakaaslased lärmakas hotellis ärkavad, vaadatakse mind jahmunud ilmel. „Me arvasime, et sa oled surnud, mees,” ütleb James hästi billclintonlikult venitades. „Me arvasime, et uppusid ära.”
„Me olime lihtsalt rannas, põõsastes,” ütlen ma. Tom kõõritab minu poole. „See olid sina, Petrone? Põõsastes? Ma teadsin, et nägin seal inimesi.” Nad irvitavad minu üle õnnitlevalt. Isegi Tom O’Kelly soostub ütlema: „SA OLED TÕELINE MEES!”
Aga ma ei tunne end mehena.
Hiljem jätan oma kaaslased sööma kõike, mida lõunalauas pakutakse, ja sõidan bussiga lõunasse, kuni jõuan hotelli juurde, kus me peatusime, kui ma olin laps.
Hotelli taga künkal on maajade lubjakivist varemed. Kõnnin läbi fuajee, möödun tagahoovis olevatest basseinidest ja ronin künka peale varemete juurde, möödudes sisalikest, kes lebasklevad kividel. Kui ma laps olin, tulin siia üles mitu korda ja armusin neisse varemetesse nii väga, et näppasin tükikese lubjakivi ja võtsin koju kaasa koos korallitükkide koguga. Mul läks meelest see väike kivitükk varemete juurde tagasi tuua, kuid mõttes on ta mul kaasas. Panen käe ühe müüri peale, sulgen silmad ja palun maajade jumalatelt sosinal andestust.
Siis teen silmad lahti, libistan peo üle lagunenud müüri, tunnetan kivide pinda ja panen nähtamatu kivi tagasi tema õigele kohale.
Aeg on koju lennata.
Stockholm: surm ja taassünd
Kui ma esimest korda Stockholmis käisin, olin ma väga noor mees, äsja 20 saanud. Põgenesin sellesse ilusasse linna, kannul põrgukoerad.
Deemonid olid ilmunud mu magamistuppa Saksamaa pealinna idaosas, kleepuvate voodilinade ja põlevate küünalde ja peeglist välkuva peegelduse vahele. Kui ma küsisin Ursulalt tema voodis olevate müntide kohta, ütles ta, et ilmselt olid need välja pudenenud selle mehe taskust, kes eelmisel öösel tema voodis oli.
Kaitsmata
