style="font-size:15px;"> „Vabandust?”
„Aegumistähtaeg.”
„Oh.” Ma vaatan numbreid. „Kaksteist, null, kolm.”
„Tänan teid, söör. Nüüd ma ühendan teid.”
Ma ei tea, kuhu kõne nüüd liigub, aga ma kujutan ette, et see tõuseb kõrgele, pimedasse kosmosesse, põrkab vastu rändavat satelliiti ja siis kukub alla teisele poole ookeani, libiseb nagu lekkiv õhupall pehmelt New Yorgi lõunaosasse, kus on ilmselt sama vihmane nagu igal pool mujal sel päeval. Veneetsias sadas. Londonis sadas. Dublinis sadas. Ja nüüd olen ma siin, kell üheksa õhtul üksinda tänavatel, ja siin sajab, on pime ja külm.
Kutsub kolm korda ja siis võtab ta vastu.
„Halloo.”
„Tere, ema, mina siin.”
„Justin?” Selles hääles on üllatust ja muret.
„Jah, see olen mina.”
„Justin?”
„Jah, hei. Ma mõtlesin, et kuna on mu sünnipäev, siis äkki sa tahad minuga rääkida.”
„Justin, kus kurat sa oled? Palun ütle, et sa ei ole enam Jugoslaavias!”
„Ei, ei.”
„Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et sa läksid sõjapiirkonda. Ma tahan öelda, kui rumal…”
„See ei olnud sõjapiirkond, ema. Sloveenias ei ole sõda olnud kümme aastat.”
„Ainult kümme aastat!”
„Tuleta meelde, kus sa ise elad, ja mis juhtus New Yorgis ainult aasta tagasi?”
„See on teine asi. Kuidas sa üldse…”
„Palun rahune maha. Me lahkusime Sloveeniast, kui see paneb sind end paremini tundma; ja läksime tagasi Veneetsiasse.”
„Oh, olgu. Nii et te kaks olete su sünnipäeval Veneetsias? Kõlab romantiliselt.”
„Mmm. Mitte päris nii, sest täna hommikul me lendasime Veneetsiast Londonisse ja…”
„Mida, te läksite tagasi Londonisse?!”
„Lase ma räägin lõpuni, palun! Me lendasime Londonisse, et seal Dublini lennukile istuda.”
„Täitsa hullud! Nii et te olete Dublinis?”
„Mitte just päris.”
„Oh,” hakkab ta hääl lootust kaotama. „Nii, kus te praegu olete? Ära sa ütle mulle, et Belfastis!”
„Ei, ei. Ära muretse. Me sõitsime bussiga Corki!”
Pikk ja ärritunud vaikus.
„Imeline. Suurepärane. Mu poeg on Corkis, Iirimaal, teisel pool seda kuradima planeeti oma 23. sünnipäeval. Kui kõik su nõod siin küsivad, mida Justin oma sünnipäeval teeb, ütlen ma neile, et sa oled Corkis Iirimaal. See kõlab kenasti, arvan ma. Ma olen alati tahtnud minna Iirimaale. Kunagi. Aga mitte sellel aastaajal. Kindlasti mitte. Mis ilm seal üldse on?”
Tuul peksab vihmapiisku vastu putkaklaasi ja ma värisen. Mu teksad on märjad, särk samuti.
„Sünnipäevane,” ütlen ma viimaks. „Nagu ikka, igal aastal. Tead ju küll.”
„Nojah, ka siin sajab. Hei, kuule, mu auto ei käivitu ja mehaanik, kes mind aitama peaks, jõudis just kohale. Ma pean minema.”
„Aga…”
„Ta on õues ja ma pean minema temaga rääkima.”
„Aga on mu sünnipäev. Ma lihtsalt helistasin, sest…”
„Oh, neetud, ta on ukse taga. Pean minema!” Klõps.
Corkis voolava jõe nimi on Lee. Nagu jõed Londonis ja Lyonis, Grenoble’is ja Firenzes, Ljubljanas ja Dublinis, jagab ka siin see linna kaheks. Meie hostel on Leest põhja pool, kaugel tagatänaval. Kõigepealt tuled mööda tühja äritänavat künkast üles ja keerad vasakule, lähed mööda munakividest tänavat vanade lossitaoliste majade ees, millest mõned on kaetud grafitiga, mõned on kenad kirikud suure musta-kuldse tornis tiksuva kellaga, kaetud samblaga ja tumenenud aastakümnetepikkusest tööstuslikust suitsust. Selle vihmamärja pusle nurgapealse lossi ülemisel korrusel on tuba, kust on ähmane vaade linnatuledele. Toas on lai voodi, puust kapp ja akna all väike ümmargune laud.
Voodis lamab suikunud Tiigernaine. Need musikaalsed ohked ja hingeldused. Oh, see nägu, kuidas see põskede alt allapoole kaardub ja on nii rahumeelselt pehme. Sellele näole annan ma alati andeks, isegi täna, oma sünnipäeva õhtul. Ma arvasin, et ta tuleb minuga kaasa ja hulgub mööda vihmaseid tänavaid. Aga on olnud väga pikk päev mööda Euroopat ringi hüpates ja tema on väga väsinud.
Ja tuleb olla üliettevaatlik, et mitte häirida Tiigernaist tema öisel peol. Ta peab magama, ja kui ta peab magama, peab ta seda kohe, sest muidu võib ta uni ära minna ja oh seda hullu siis. Veneetsia lähedal väikeses kämpingus, mis koosnes tosinatest sini-valgetest ufovälimusega ümaratest haagismajadest, milles igaühes oli voodi ja tualett, äratasin ma Tiigernaise metsiku loomuse, kui istusin oma päevikut kirjutades liiga kaua tualetis, ja pisikesest uksepraost langes valgus jultunult tema džunglikassi silmadele.
„Ma tahtsin lihtsalt ainult magada, ja sa ei lase mul magada, Justin, sa ei lase mul magada!” URIN.
„Mine maga edasi,” ütlesin ma ja lasin tule ära. „Pole midagi.”
„Minu jaoks ei ole see nii lihtne! Mul on uni nüüd läinud!” MÖIRE.
Ja ta magaski edasi, hoolimata sellest, et kämping oli kohe Veneetsia lennujaama kõrval ja lärmakad reisilennukid hakkasid varavalges meie väikest ufolaagrit pikeerima. Kui ta silmad lahti hüppasid, ütles ta: „Nii hall ilm”, ja siis kattis suu. „Palun vabandust, ma rääkisin sinuga eesti keeles.”
Ma ei öelnud midagi, kuid tundsin end väga mugavalt ja sundimatult. Selle metsiku ja rahutu tiigri kõrval tukastades olin ma rohkem kodus kui ükskõik kus mujal maailmas. Ka siin Corki hotellis, väga ettevaatlikult voodisse tema kõrvale pugedes, lina lõuani tõmmates on mu rinnus sama tunne. Kui ma jagaksin seda tunnet temaga, võiks ta selle eemale tõugata, lihtsalt kõrvale pühkida. Tiigernaine elab elamise, liikumise, tegutsemise nimel. Mitte mingi sahhariinise, nutuse, emotsionaalse, sentimentaalse italiaano-jama nimel.
Aga see on tõsi! Ma tunnen end rohkem kodus olevat siin, allakäinud Iiri hostelis, mille akna taga kaklevad ja sisisevad kassid, kui ükskõik kus mujal, näiteks New Yorgis, Londonis, Lyonis, Grenoble’is, Chambérys, Genovas, Cinque Terre’is, Firenzes, Triestes, Piranis, Ljubljanas, Bledis, Nova Goricas, Veneetsias, Paduas, Veronas – oh, kurat –, ma isegi ei suuda meenutada kõiki kohti, kus me viimaste nädalate jooksul olnud oleme! Aga kõikides nendes kohtades on kodu mu kõrval olnud. Tema on kodu. Magab minu kõrval.
„Ah, grrrr,” ohkab ja nurrub ta voodis, aga ei ava silmi. Meie kehad sobituvad teineteisega. Varsti olen ka mina unenägude peol.
On kaks asja, mida te peaksite Tiigernaise kohta teadma. Ta on väga
