style="font-size:15px;"> „Kas teate, soomlased on tõelised matšod ja arvavad, et kõik rootslased on geid,” ütleb Johnny.
Sauli ei ütle midagi, ainult naeratab natuke.
„Nojah, aga üks mu sõber ongi gei – muide, mina ei ole, hehee –, aga ta töötab Nokias ja kardab kellelegi öelda. Ta räägib, et see on lihtsalt jube, teda püütakse kogu aeg mingite tüdrukutega paari panna.”
„See kõlab kohutavalt,” ütlen mina.
Sauli ei ütle ikka veel midagi, aga tema naeratus on veidi suurem. Ta tupsutab salvrätikuga suud.
Johnny pöördub minu poole. „Justin, palun räägi meile, kuidas on homoseksuaalide olukord Eestis?”
Ma tahan öelda, et suurepärane, ja et Eesti geid on eestlastest kõige rahulolevamad. Aga siis hammustan keelde. Tõde on, et vaid vähesed eestlased, ükskõik kas heterod või geid, on eales arutanud minu juuresolekul oma seksuaalsust. See on ju Eesti. Keegi ei räägi seksist, kuid inimesed paistavad sellega päris tihti tegelevat, ja seda kõige uskumatumates kohtades, kuuldavasti näiteks kuumas saunas.
„Geide olukord on Eestis normaalne,” ütlen ma ja kehitan õlgu.
„Aga kas oli vist nii, et ühes Balti riigis tehti ettepanek seadusemuudatuseks, mis kuulutaks homoseksuaalsuse kuriteoks?” küsib Johnny. „Ma küll ei mäleta, millises. Kas see polnud Eestis?”
„Leedus,” vastan ma.
Johnny laseb käel lauale kukkuda. „Tead, me siin Rootsis peame Eestit põhjamaaks,” ütleb ta. „Aga Leedu…” Ta kortsutab kulmu ega lõpeta lauset.
Ma noogutan, aga mu sisemus pulbitseb rõõmust, kuuldes, kuidas iseteadlik Rootsi teadlane ütleb mulle, et Eesti kuulub klubisse, kus on kuiv huumor, grillitud lest ja lakkamatu pettumus, sest ma tean, et see on tõsi. Kas on veel mõnd nii rahulolematut rahvast kui rootslased või eestlased? Nad muudkui püüavad asju paremaks teha, kõiki asju, IT-infrastruktuuri, tervishoidu, võileibu. Kui suurepärane elu ka poleks, nad pole kunagi rahul, sest nad kujutavad kogu aeg ette, kui palju paremad võiksid asjad olla. Ja ma arvan, et pärast paljusid aastaid siin elamist olen ka mina muutunud üheks neist.
„Justin,” ütleb PR-mees Björn. „Ma ei tahaks segada, aga miks sa ei võiks Johnny käest rohkem uurida tema AIDSi-ravimi kohta?” Johnny pilk elavneb ja ta teeb suu lahti. Ma otsin välja oma diktofoni.
Johnny nõjatub vastu lauda. „Me oleme… me oleme kolm AIDSipatsienti terveks ravinud,” ütleb ta peaaegu sosinal. „Ma tean, et sa ei usu mind, aga see on tõsi. Need kolm patsienti ei olnud geid, kuid kõik said viiruse narkootikume süstides või seksides süstiva narkomaaniga.”
Ma võpatan.
„Sa tead, mida tähendab süstiv narkomaan, Justin?”
„Jah, tean.”
„Igatahes, need süstijad, või inimesed, kes olid selle saanud seksides süstijaga. Nad on nüüd juba üle aasta olnud HIV-negatiivsed.”
„Ära sa ütle,” pomisen ma, ja kulistan oma veini alla. „See on suurepärane.”
„Aga ära räägi sellest kellelegi,” ütleb Johnny. „Me alles saatsime artikli Skandinaavia meditsiiniajakirja. Kui nad selle vastu võtavad,” hõõrub ta käsi kokku, „noh, siis oleks nagu jälle 1960ndad.”
„Imetlusväärne,” ütlen mina ja viipan ettekandjale, et mu klaasi täidetaks. Kui ta seda on teinud, joon veini kiiresti ära.
Sellest on palju aastaid möödas ja ma peaksin olema surnud. Kuid siiski oli massööril õigus. Ma olen ikka veel elus ja peaksin tegema suuri asju. Ma loodan, et nii see läheb.
Takso viib kõigepealt ära Sauli ja siis Johnny. Siis on aeg sõita tagasi Södermalmi, et mind mu hostelisse visata. PR-mees Björn soovib mulle head ööd ja ütleb, et võtab mu samast kohast hommikul peale. Tänan teda. Ja siis olen üksi laternavalgel ja ootan, et taas neist astmeist alla minna.
Aga seekord ei ole ma üksi. Täna öösel on koos minuga veel üks mees.
Kujutage ette seda kuulsat Munchi maali „Karje” ja mehe paljale pealaele veidi lühikesi püstisi juukseid, vahetage Munchi lainetav must mantel tumeda jaki ja teksade vastu, ning teil ongi see mees.
Tal on ühes käes kortsus mapp paberitega ja ta vahib mind klaasistunud silmadega ning ta suu on piineldes pärani, nagu tahaks ta mind aidata. Aga ta ei ütle mitte midagi. Ei sõnagi.
Ta lihtsalt jõllitab mind.
Ma jõllitan vastu ja kergitan kulmu, aga ta ei ütle midagi.
Ja siis keeran ma ringi ja hakkan laskuma pimedasse parki, hoides hinge kinni, et kuuleksin Karjemehe samme, kui ta peaks mulle järgnema. Ma ei kuule midagi, isegi mitte liiklusmüra, ja kui jõuan trepist alla, hingan ma välja ja lasen end lõdvaks ning vaatan üle õla, et veenduda ta lahkumises.
Ja ma vaatan otse ta läikivatesse sinistesse silmadesse. Ta on kohe minu taga. Vaatab mind.
Neelatan ja vaatan teda, kuid ta ei liiguta. Ta lihtsalt vaatab mind. Niisiis keeran ma ringi ja jätkan kõndimist, ikka hinge kinni hoides. Mu samm muutub kergeks sörgiks, kuni ma viimaks jooksen läbi pargi. Mu huuled on kokku surutud ja kõrvad püüavad iga märki mingist liikumisest, kuid ei kuule midagi, ja siis näen ma oma vana hosteli oranže aknaid, kohta, kus ma pidin surema, kuid hoopis sündisin uuesti. Kohta, kus ma tüssasin surma. Äkki on see surm? Võib-olla on see mingisugune kummitus, kurat, võib-olla on seesama, mis tappis Olof Palme! Mõtted tormavad mu peas, kui ma sprindin hosteli sissepääsu poole. Fassaad on ümber tehtud, et see näeks välja nagu 19. sajandi tehasehoone. Isegi vanad puutünnid ja antiikne vagun on selle ees. Ja kuigi kõik tuled hostelis põlevad, pole väljas kedagi, ja terrassil on kõik toolid üksteise peale tõstetud.
Ma ei vaata isegi selja taha, kui torman hostelisse, siis trepi juurde, edasi mööda pikka koridori, kus on kappkellad ja 19. sajandi maalid lindudest ja Rootsi küünidest, oma toani, kus ma mässan paar hetke lukuga, kordagi selja taha vaatamata, pääsen viimaks sisse ja virutan ukse enda järel kinni.
Vajun põrandale, higi igast poorist voolamas, võtan jaki seljast ja kisun pluusi ära, nii et paar nööpi eest lendavad.
„See on möödas,” ahmin ma õhku. „Ma tüssasin teda. Ma vedasin seda värdjat ninapidi! Ma tüssasin surma! Petsin ära!”
Tasapisi rahunen. Lähen vannituppa ja viskan näole külma vett. Siis lähen akna juurde, et kardinad ette tõmmata. Aga just enne tõmbamist heidan kiire pilgu hoovile maja ees. Ja siis ma näen teda. Karjemeest, vaatamas üles minu poole oma jubeda uuriva näoga. Ta näeb mind ja mina näen teda ja ta noogutab mulle mõned korrad. Siis keerab ta ringi ja kaob pargipimedusse.
Mesinädaldajad Euroopas
Ma võtan toru, ütlen operaatorile numbrid, loen need ette selgelt, sõnalõppe välja hääldades, et tal oleks lihtne mind mõista. Pigistan pangakaarti oma värisevate sõrmede vahel, mis on vihmast ja niiskusest kortsu tõmbunud. Isegi sõõrmed lähevad märjaks, nii et haistan antiikset niiskust ja soisust. Ja kus me nüüd oleme? Ma vaatan läbi telefoniputka klaasukse välja ja uurin hotellide, poodide, pubide ja riidekaupluste rida. Kummituslikud mannekeen-naised vahivad mind akendelt, riietatud sametisse, käed puusas. Aken on ääristatud siniste, roheliste
