Nina, kes tahtis mind kasutada kättemaksuks. Nii et selleks ajaks, kui üks teine rong mind Kopenhaagenisse ja seejärel buss Oslosse viis, olin pilves kraamist, mida olin saanud Christianiast, püüdes kõigest väest põgeneda enda eest, ja selle eest, mida ma võisin järgmisena ette võtta.
Ja kui ma siis haigestusin Norra kõledas külmas, kuigi oli alles oktoober, sain ma kõik korraga kaela: koletu higistamise, valu, palaviku ja melanhoolia. Istusin internetikohvikus ja uurisin oma sümptomite kohta. „Paljud, kes on nakatunud HIVi, kurdavad paar nädalat pärast nakatumist kummalist gripilaadset viirust.”
Kui ma neid sõnu lugesin, ei liikunud ükski mu lihas. Kuid oma südames ma teadsin, et see oli tõsi.
Ma ei tundnud end neil päevil kuskil koduselt, välja arvatud ääretult ja rahustavalt mõjuvas külmas üksinduses, mis haaras mind endasse hiljem, kui ma istusin Stockholmi vanalinna Gamla Stani külmadel kividel, kohe lossi ja selle süngevärvilistes mundrites valvurite kõrval, ninas värske soolane õhk, kirjutades värisevi käsi nahkkaantega märkmikusse. Mõnikord maandus mu lähedusse sadamakajakas, arvates, et mul on toitu, ja vaadates, kuidas ma kirjutan. Ma olin pähe võtnud, et hakkan surema pärast kõike seda, mis oli juhtunud, ja ma tundsin, et Stockholmist saab minu viimane puhkepaik.
Tõsi oli, et ma vajasin hädasti puhkust. Ja Stockholm paistis tahtvat, et ma paraneksin. Södermalmi hostelis olid mu toakaaslasteks sõbralik tuneeslasest tudeng ja keskealine inglane. Tuneeslast tervitasin ma igal hommikul sõnadega assalamu alaikum12, ning tema naeratas ja vastas walaikum salam13. Inglane oli õnnetu, sest keegi ei võtnud teda tööle, sest ta ei osanud rootsi keelt. „Ma ei saa isegi pakkijaks,” tusatses ta. Kuna tal midagi muud teha polnud, oli mees elanud mitu kuud hostelis ja lugenud reisijuhte ning raamatuid Rootsi ühiskonna puudujääkidest. Kord, kui ma kohal olin, tuli üks töötaja ja ütles talle, et ta peab välja kolima. Inglane keeldus ja nad soostusid ta vähemalt odavamasse tuppa tõstma.
Ma janunesin ikka veel naisenergia järele ja tellisin palju klaase apelsinimahla kenalt blondilt valvelauatöötajalt, lihtsalt selleks, et mul oleks ettekääne temaga rääkida. Olin ikka veel tõbine ja kurnatud, aga Stockholm lihtsalt ei lasknud mul surra. Ta meelitas mind tänavatele ja trammidesse, paatidesse ja muuseumidesse. Õhtuti, kui tundsin end veidi tugevamalt, istusin Södermalmi kohvikutes ja lonksasin vett, vaatasin, kuulasin ja kirjutasin, tume vari nurgas. Edasi kõndisin sadamasse ja hingasin. Noored paarid, käest kinni, lilled käes, kõndisid must mööda. Mitte keegi ei paistnud mind märkavat ja ma nautisin seda, et keegi ei paistnud hoolivat sellest, kas ma olen olemas või ei ole. Võib-olla mind varsti ei olegi.
Mõnikord ma mõtlen, et äkki ma suringi tol päeval Stockholmis. Või siis surin ja sündisin uuesti.
Enne seda, kui kenad rootsi naised Södermalmi hostelist kupatasid pahura inglase teise tuppa elama, usaldas ta mulle saladuse, et isegi pärast mitut kuud selles Skandinaavia riigis ei saa ta ikka veel tegelikult aru, mis toimub siinsetes blondides peades.
„Ma ei mõista neid kuradima inimesi!” kirus ta, ise oma väheseid asju seljakotti toppides. „Nad paistavad olevat nii rahulikud, isegi õnnelikud, nad on töökad, koostöövalmis, head meeskonnatöötajad, nad ei kurda kunagi… Ja siis ärkavad nad ühel hommikul lihtsalt üles ja otsustavad end ära tappa?!”
Ma mõtlen ta sõnadele praegu, mil olen viiendat või kuuendat korda naasmas oma taassünnilinna.
Rootslased elavad hiiglaslikes oranžides kortermajades, mis näevad välja, nagu oleks need ehitatud Vana-Skandinaavia jumalate poolt. Siinsed mehed on lootusetult mõttesse vajunud; siinsed naised käituvad kui traumapunkti arstid enne valuvaigistava süsti tegemist – päikeselistel päevadel veidi rõõmsamalt, vihmase ilmaga veidi kurjemalt. Aga ikkagi, kui esitad neile rootsi keeles küsimuse, võivad nad sind kummaliselt vaadata, kuid kahtlemata vastavad nad viisakalt ja paluvad sul minna kuskilt rätt från14.
Rätt från. See on üks neist väljenditest, mida õppisime rootsi keele kursustel Tartus, sel ajal, kui ma veel kaalusin võimalust kolida perega Stockholmi, et püüelda akadeemilise elu ja doktorikraadi poole. Epp toetas mind noil päevil nii väga, et isegi mina uskusin teda, kuid siis vajus kõik soiku alates hetkest, mil ma kohtusin võimaliku doktorantuuri programmijuhiga ja olin pahviks löödud kogu tema mõttetust jutust ja isegi rohkem häiritud mõttest, et mul tuleks elada ühiselamus koos naise ja lastega, pendeldades mitu korda nädalas Stockholmi ja teiste linnade vahel. Ja kõike seda ebakindla, aga see-eest akadeemilise tuleviku nimel? Ei. Nej.
Seda ei juhtunud, kuid see ei takistanud mul Rootsit edasi armastamast, nagu eestlased seda armastavad. Minule oli see maa, mis päästis mu elu. Eestlastele on rootslased aga hinnatud vallutajad. Venelased tulid ja tapsid kõik, korduvalt. Sakslastel õnnestus hoida oma feodaalset süsteemi rikkumatuna 19. sajandini ja nad püüdsid selle juurde tagasi pöörduda 20. sajandil. Poolakad tõid siia jesuiitlikud preestrid, kuid nad ei saanud oma kultuuri ja religiooni jagamisega hakkama. Ja nii jäävadki positiivsete kangelaste rolli üle rootslased, kes tõid Vana Hea Rootsi Aja, mil kõik olid luterlased ja ka lihapallikesi jagus kõigile.
Tänapäeva rootslased ei tea oma rollist väikesele Eesti riigile suurt midagi. Moodne elu on kaotanud kõik sidemed nende kuulsusrikka minevikuga. Parim, millega nad välja oskavad tulla, on vabaõhumuuseumid. Pealegi on Stockholm nii suur, et Eesti tundub tõesti olevat väga kaugel, isegi kui Tallinn on neile lähim pealinn.
T-Banas – Stockholmi metroos – ekseldes mõtlen, kes küll juhib seda kõva riiki. Kes ehitas selle tugeva linna, mis näeb välja nii, nagu suudaks kõigele vastu panna? Kes on kavandanud need suurepärased pargid? Valitsus? Nii on mulle öeldud. Aga kui riik on nii võitmatu, miks siis pole iga seina peal peaministri pilti?
Veel tänavaid, veel linnaosasid, veel rohkem avaturge värske puuvilja ja värskelt korjatud kukeseentega. Poepidajad tervitavad sind päikeseliselt „Hej son!”15 ja sini-kollased lipud lehvivad tuules, kui mu kõht liigsest kõndimisest veidi korisema hakkab. Mu jalad on veidi valusad, nagu varemgi. On hea olla tagasi. Mulle meenub, kuidas ma kõndisin siin kord ühte kaubanduskeskusesse, kus pakkus massaaži imeilus vanem naine sirgete hallide juustega. Ta vaatas mind, viipas, ma põlvitasin tema ette ning ta hakkas töötama mu pinges seljalihaste kallal. Ta hääl oli kõrge ja pehme ning helises nagu tuulekell. Ta lõhnas nii puhtalt ja imeliselt, ja ma mäletan, kui õnnelik ma olin, et olen elus, ja kahetsustunnet sellest, kuidas ma olin kogu varasema elu ära raisanud.
„Ta on viimane naine, kes sind puudutab,” mõtlesin, kui ta mind masseeris. „Täiesti viimane.”
„Te olete väga pinges, eriti siit,” ütles naine. „Kas midagi on juhtunud?”
„Jah,” mõmisesin ma. „Midagi juhtus.” Ja ilma igasuguse põhjuseta lisasin: „Ma suren varsti ära.”
Massaaž peatus ja hallipäine naine vaatas mind. Tal olid meeldivad näojooned ja väga targad helesinised silmad, ning oli raske aru saada, kus silmavalge siniseks üle läks.
„Te ei sure,” ütles ta ja jätkas mudimist. „Te elate edasi. Te teete veel suuri asju. Ma tunnen seda.”
„Kuidas te saate nii kindel olla?”
Ta kallutas pea küljele ja kehitas õlgu. „Ma lihtsalt tunnen seda.
See on kõik siin, teie kõõlustes.”
Huvitav,
Olgu rahu sinuga. (araabia k)
Ja olgu rahu sinuga. (araabia k)
Tere, poeg! (rootsi k)
