väldin Bengti ja kui juhtume kahekesi kodus olema, hoidun teisele korrusele. Kuid tihti suudab mees ikka närvidele käia, kuna mingi allergia tõttu hakkab ta pärastlõunati aevastama. Ja mitte nii nagu tavaline inimene, et kolm-neli korda ja valmis, vaid pidevalt: häälekas aevastus minutis kõlab vähemalt poole tunni jooksul maja igasse nurka ja ilmselt tänavalegi.
Vertikaalses olekus hoiab Bengt käsi taskutes, kolistades näppude vahel alati taskupõhjas leiduvaid münte, nii et vaid mündikõlina intensiivsuse põhjal võib eksimatult aimata, mis tujus ta parasjagu on. Ning kõlina lähenedes on selge, et ta on mingi mõttega valmis saanud ja tuleb nüüd rääkima, mismoodi peavad asjad käima ja teised inimesed oma elu elama. Vähemalt annab mündikõlin hoiatuse ja võimaldab põgeneda.
Diplom augusti keskel käes, olen ülimalt rahul, et otsustasin jääda ja proovida. Kohanemisraskusi ei mäleta ma sellest aastast üldse. Neid lihtsalt ei eksisteerinud minu jaoks! Ilmselt võtab nii noor inimene kõike enda ümber toimuvat enesestmõistetavusega, on nagu on.
Küll on see aasta aga muutnud mu isiksust niivõrd, et tagasi Eestisse jõudes tunnen, et… siia ma enam üldse ei sobi! Paari esimese kuuga kaob mu näolt Rootsist kaasa saadud naeratus ning kinnisideeks saab tagasi Rootsi pääsemine.
SUUREST ÕPPIJAST LAPSEHOIDJAKS
Kuulutus ajalehest: „Otsime au pair’i Stockholmis elavasse peresse. Soovitav rootsi keele oskus ja varasem kogemus lastega. Maria.“
Kuu aega hiljem, 19. septembril 1994. aastal astun laevale.
Ma ei hakka valetama: kaks gümnaasiumiklassi korraga teha on väga raske. Ja fakt, et Saaremaa ühisgümnaasium on ka sel aastal vabariigi tasemejärjestuses kuues keskhariduse pakkuja, ei tee elu mitte kergemaks. Aga olen kindlalt otsustanud ega taha muudest variantidest kuuldagi. Pealegi hakkavad jõuvarud otsa saama alles kevadel, mil on juba igapidi hilja asju ümber mängida. Käin oma vanade klassikaaslastega abituuriumitundides, peale kooli teen kodutöid ja õpin eriprogrammi järgi üheteistkümnenda klassi materjali järele. Magan öösiti kolm kuni viis tundi, nädalavahetustel kauem. Ja õpin enam-vähem kogu ärkveloldud aja. Esimese veerandi matemaatikahinne on kaks, aga õpetaja halastab ja paneb tunnistusele „rööbastega kolme“. Viimase veerandi matemaatika on juba viis.
Probleem tekib hoopis ajalooga, sest püüd endale sisendada, et sõdade arengud on huvitavad, ei toimi kohe üldse. Muud hinded ja eksamid on edukalt tehtud, juuni algus käes, aga ajaloost tundub võimatu end läbi närida. Kukun eksamil läbi: esimese ja viimase korra oma elus. Saan aja järeleksamiks ja püüan õppida, aga aju tundub olevat ääreni täis, mitte ühtki infokildu rohkem ei mahu. Tunne on selgelt meeles: loen teksti, aga mõttest aru ei saa. Loen uuesti, ikka ei saa. Ainus, mis teisest maailmasõjast peale kaht päeva õppimist meelde jääb, on alguse ja lõpu aastaarvud. Ülejäänu tundub olevat seosetu sõnade hunnik. Järeleksamile minnes ei ole ma seega raasugi targemaks saanud, aga mingi ime läbi valin hea pileti ja saan kolme kätte. Tean siiani, et alusetult.
Ajaloo koondhindeks saan aga isegi nelja ja üldine lõpuhinnete seis on selline, et vaid üks liigne neli lahutab mind hõbemedalist. Aga tühja sest medalist, gümnaasium on läbi! Ja õppimisest nii villand, aga inertsist lähen klassikaaslastega Tartusse ja viin dokumendid ülikooli ajalooteaduskonda – ärge küsige, ma ei tea, mida ma mõtlesin! Ilmselt midagi stiilis „Ma veel näitan sellele ajaloole, et saan temaga hakkama!“ –, ja toon oma paberid sealt paar päeva hiljem ära.
Naudin suve ja lasen ajul mõttevabalt puhata, mul pole vähimatki plaani edasise elu kohta, kuni satungi ülalmainitud kuulutuse otsa. Au pair – võib ju kah! Ja Rootsi – suure õppimise käigus on vaevalt aastatagused mõtted sinna naasta meelest läinud. Hmm, Stockholm – see on ju isegi ehk põnev? Pereema Mariaga suheldes selgub siiski, et nad on ajutiselt kolinud Stockholmist hoopis mitusada kilomeetrit põhja poole Leksandi-nimelise väikelinna külje alla Siljansnäsi külakesse, kuniks Stockholmi endale sobiva maja leiavad. Aga vahet pole! Nagunii mul muud plaanid puuduvad ja võin sama hästi Rootsis kuskil metsade vahel olla. Ja kui kolimegi pealinna, seda parem. Ei koli, pole ka hullu.
Mu hoolealusteks saavad kolmeaastased kaksikud Carl ja Erik ning nende aastane väikevend Axel. Ema Maria on juristi haridusega, ja kuigi parasjagu lastega kodune, leiab ta, et vajab lapsehoidjat, kes koormust laste, söögitegemise ja koristamisega veidi hajutaks. Isa Jan, keda nagu kõiki siinseid sellenimelisi Janneks kutsutakse, on karjääripüüdlik finantsharidusega osakonnajuhataja Bonnieri kirjastuses, üürib Stockholmis ühetoalist korterit ning sõidab igal nädalavahetusel pere juurde maale.
Maria on Siljansnäsist pärit, tema vanemad elavad siin praegugi. Neile kuulub peale oma kolmekorruselise majalahmaka külas veel üks kahekorruseline avar maja, kus Maria pere ajutiselt elab ning kuhu minagi endale toa saan.
Küla asub Rootsi suuruselt seitsmenda järve Siljani kallastel ja mingit erilist tegevust ta noortele ei paku. Kes sinna kanti satub, peaks aga kindlasti üleval mäe otsas ära käima. Tee mäkke läheb keset küla, käänab ja keerab ning on vahepeal päris järsk, aga ülevalt Björkbergeti tipust avaneb fantastiline vaade üle järve ja järvetaguste mägede. Tihti vantsin seda teed kaksikutekäruga, kolmas laps ratastega platvormil püsti seismas ja kaalu lisamas, ning tippu jõudes on pulss laes, higi lahti ja silme ees virvendab. Aga kaunis vaade paitab hinge ja on iga kord vaeva väärt!
„Estonia läks põhja!“ teatab Maria esimese asjana, kui ühel septembrilõpu hommikul unise näoga elutuppa ilmun. Telekas on pildi asemel miskipärast tekst ja Maria mureliku näoga.
„Ahah. Okei,“ kehitan õlgu.
Pisut roostes rootsi keele tõttu tõlgin mõttes fraasi „läks põhja“ kui „läks pankrotti“. Ja mul pole mingit aimu, mida ta mõtleb Estonia all. Eesti vabariik ei saa ju ometi pankrotti minna? Ida-Virumaal on vist põlevkivikaevandus, mille nimi oli Estonia? Kas see läks pankrotti? Mispärast sellest Rootsi uudistes räägitakse ja miks Maria selle pärast mures on? Mina küll ei kavatse olla, ma ei tea kaevandusest midagi ja mul on teemast ükstapuha.
Tunnen, et Maria vaatab mind imelikult. Miks ta ikkagi arvab, et ma peaksin mingi firma pankrotist end häirida laskma, olgugi tegu mu kodumaa ettevõttega?
Võtan endale tassi kohvi ja istun teleka ette, et end viisakusest Maria teatatud uudisega kurssi viia. Teksti asemele tuleb ühtäkki pilt: tormine meri ja päästeparved, mõne aja pärast uuesti tekst – päästetute nimedega.
Alles nüüd jõuab juhtunu mulle kohale.
Mina ise astusin ju vaid kaheksa päeva varem sama laeva pardalt maha! Kuna Rootsi vahet käis vaid üks laev, nimetasin seda lihtsalt Rootsi laevaks. Mul polnud aimugi, et selle nimi oli Estonia.
Oma vabu tunde sisustan enamasti jalgrattal kaheteistkümne kilomeetri kaugusel asuvasse Leksandisse sõites, seal ringi konnates ja pärast tagasi vändates. Peale paari kuud olen rohkemgi kui välja puhanud ja vaevlen igavuse käes. Õnneks on Janne ja Maria umbes samaks ajaks endale lõpuks Stockholmi prestiižsesse linnaossa Brommasse unistuste maja leidnud ja ära ostnud ning novembri lõpus kolime maalt linna. Kuna aga maja on tarvis pererahva vajadusi ja maitset mööda renoveerida ja ümber ehitada, sõidame jõulude / uue aasta paiku kolmeks nädalaks maale tagasi, jättes remondimehed omapäi ettekirjutuste järgi tegutsema.
Mul on võimalus
