style="font-size:15px;"> „Ja sina oled siis Eestist? Sa räägid islandi aktsendiga, kas islandi ja eesti keel on sarnased?“ uuritakse minu käest algatuseks. Ja peale tund aega kestnud vestlust: „Ma arvan, et sa oled täpselt see, keda me otsime! Nii et kui sulle endale siin meeldib, oled oodatud meile tööle! Alustama peaks 1. juunil.“
„Mul ei ole veel Rootsi isikukoodi,“ annan hilisemate üllatuste vältimiseks teada.
„No küll sellega saab kuidagi korda!“ rahustab Birgitta mind ehtrootslaslikult. „Ma tahaks veel küsida, palju sa praeguses kohas palka saad?“ Peale kiiret ümberarvutamist Rootsi kroonidesse ütlen oma palganumbri.
„Kas teile makstakse Eestis kord nädalas palka?“ uurib Birgitta üllatunult.
„Ei, see on kuupalk! Eestis on teatavasti, noh, natuke väiksemad palgad kui Rootsis,“ vastan. Birgitta ja Jeanette vahetavad pilke ega ütle sõnagi. Birgitta on mu palganumbri paberile kirjutanud ja nüüd sikerdab seda mõtlikult mitu korda üle. Mida tumedamaks numbrid muutuvad, seda haledamad need välja näevad. „Nad ikka plaanivad mulle pisut rohkem maksta? Selle rahaga oli Eestiski raske hakkama saada, ammugi veel siin elades…“ mõlgutan omaette mõtteid. Oleme Raigoga rehkendanud, et vähemalt poole suurem peaks palk olema, et ots otsaga kokku tulla.
„Me peame siin natuke arutama, kui palju me palka saame pakkuda,“ ütleb Birgitta lõpuks. „Me saadame sulle töölepingu postiga Eestisse koju ja sealt saad näha, palju su palk hakkab olema. Väga tore oli sind kohata, mine nüüd teata oma mehele ka uudiseid, ta on juba kaua pidanud all fuajees muretsema!“
Mul on töö! Rootsis! Jehhuu! Ma tegin selle ära! See polnudki võimatu missioon, isegi mitte eriti raske! Asjad sujuvad! On alles aprilli algus, seega ligi kaks kuud aega mõttega kohaneda. Sel päeval oleme lihtsalt väga rõõmsad. Laevareis tagasi kulgeb samamoodi raamatuid lugedes, kuni vastu hommikut saab „Minu Eesti“ läbi. „Huvitav, kas „Minu Rootsit“ pole ilmunud?“ igatsen end tänu tekkinud olukorrale rohkem Rootsi lainele viia.
Tagasi Eestis, vihun taas tööl käia ning igapäevarutiinis tundub Rootsis-käik nagu unenägu. Oli see ikka päriselt? Kahtlused hajuvad nädal hiljem, kui lubatud tööleping on postkastis. Ümbrikku avades jätab süda paar lööki vahele: huvitav, palju nad mulle siis palka plaanivad maksta?
„Nii palju raha! Nii palju raha on selle töö eest ju piinlik vastu võtta!“ on emotsioon paar sekundit hiljem, nähes paberil varasema palgaga võrreldes pea neljakordset summat.
Ka korterimüügiga oleme märtsi lõpus ühele poole saanud ning lasknud lepingusse panna punkti, mille alusel võime peaaegu mai keskpaigani sees elada. Sinna jääb küll paarinädalane elukohata auk, kuid mu samuti Tallinnas elavad vanemad on selleks ajaks meid lahkelt enda juurde kutsunud.
Korter on niisiis müüdud, töökoht olemas. Järgmiseks tuleb veel Stockholmi elamine otsida. Üürikorteri otsimisega olen tasapisi juba alustanud, ent esialgu tulemusteta. Ent miks ei peaks seegi kuidagi laabuma?
KORTER LÄTI MOODI
Lahkumisavaldus on sisse antud, korter müüdud ja Rootsis uus põnev töökoht ootamas. Kui nüüd asi elamiskoha taha takerdub, oleme tagasi alguses ja peame harjuma Tartusse kolimise mõttega…
Sobiva üürikorteri leidmine osutub oluliselt raskemaks, kui oleme oodanud. Kui CVsid saatsin laiali 40 ringis, siis korterit otsides saab vastatud vähemalt kolm korda suuremale kuulutajaskonnale. Kui üks äraütlev vastus välja arvata, valitseb vaikus. Aeg hakkab kokku kuivama, käes on mai esimene dekaad.
Haigla kaudu saaksin küll üürida pisikese toa samas töökoha lähedal, kuid sinna saaks minna äärmisel juhul kahekesi. Kolme lapsega ei oleks sinna lastud ning ega poleks mahtunudki.
„Võib-olla pead alguses ikka üksi minema sinna haigla korterisse, kohapeal otsid suurema ja siis tulevad Raigo ja lapsed järele?“ pakub ema lahenduseks.
„Ilma lasteta ei lähe ma kuskile!“ ei pääse see variant esimesest voorust kaugemale.
Olukorra teeb veelgi raskemaks meie „loomaaed“ – kass Sebra ja koer Sally. Olen lasknud neile Rootsi sõiduks vajalikud süstid teha, marutaudi antikehade analüüsi võtta, kiibistada ning europassid teha, nagu seadus ette näeb. Kogu eelmainit asjaajamise peale on kulunud ligi kümme tuhat Eesti krooni, ning nüüd nad maha jätta, või lausa magama panna, nagu mulle soovitatakse… Mõte tekitab jõuduandvat trotsi. Kui läheme, siis kõik koos! Kuidagi peab saama!
Pikapeale hakkab tunduma, nagu käiksin kahe-kolme kohaga tööl. 40 tundi nädalas hoo ja hoobi vahet nägemata naistenõuandlas, kogu vaba aeg netis korteriotsingutel ja muul moel lahkumist ette valmistades, lisaks veel senisest kodust välja- ja ajutiselt vanemate juurde sissekolimine. Et mitte mainida igapäevaseid laste koolitöid, söögitegemisi ja muud sellist. Kiirus kasvab peadpööritavaks.
Tagantjärele olen aru saanud, et see periood omamoodi karastas. Hiljem pole enam elutempo suutnud toonast lüüa ning tänu sellele pole miski järgnev ka üleliia raske tundunud. Ning aja efektiivse kasutamise kohta võiksin kogemuste pagasi poolest kursusi pidada.
Ühel pingelisel tööpäeval kahe patsiendi vahel iga sekundit ära kasutades e-kirju kiigates leian jaatava vastuse! Rootslanna Klara on nõus meile oma korteri välja üürima. Üksjagu morjendab siiski see, et olen viimasel ajal kuulutustele vastates oma loomaaia mainimata jätnud, lootes teema üles võtta siis, kui keegi on ühendust võtnud. Nüüd olen siis uue portsu ees: millal ja kuidas rääkida, et meid on viis inimest pluss kaks looma? Tegu on kolmetoalise korteriga haiglast pooletunnise metroosõidu kaugusel. Klara ja tema mees plaanivad korteri välja üürida ainult kaheks kuuks, kuid see on siiski samm edasi, eks kohapealt on ehk parem edasi vaadata, nagu inimesed räägivad!
Korterit vaatamas käies ind pisut raugeb. See on remondijärgus, möbleerimata, pliidi ja külmkapita ning minu ettevaatliku küsimise peale, ega ehk kassi-koera ei või kaasa võtta, on vastuseks „pigem mitte“. Kuna valikuvõimalus aga puudub ning käes on enam-vähem mai keskpaik, olen kõigega nõus. Lepime kokku, et Klara saadab lepingu mulle koju ja et järgmisel korral kokku saades vahetame vastastikku võtmed ja raha.
Uhh, mingi pind on olemas! Milline kergendus! Tuleb vist magamiskotid ja padjad kaasa võtta, sest voodeid pole ju mõtet kaheks kuuks osta, kes teab, kuhu ja millise korteri järgmiseks saame. Ja tea, kas vanaema on nõus suvi otsa loomi valvama, kuni uue pinna leiame?
Paari päeva pärast tabab meid ootamatu üllatus. Meiega võtab ühendust Rootsis elav lätlane, kes pakub enda Stockholmi äärelinnas asuvat korterit üürida.
„Pooleks aastaks või kauemaks, nii pikalt, kui soovite.“
Mis veelgi imelikum, edasise kirjavahetuse käigus selgub, et tal pole midagi selle vastu, kui koos loomadega tema korterisse kolime!
„Täiega kümnesse! Kuidas saab nii hästi minna?“ rõõmustan. Nüüd jääb meil Raigoga veel alles jäänud nädala jooksul uuesti üle mere ära käia, et korteriomanik Artursiga tema soovi kohaselt isiklikult kohtuda.
Meie uus kodu pidavat asuma Suur-Stockholmi lõunaosas, ühes metrooliini viimastest peatustest. Olen küll varem ju pisut üle poole aasta Stockholmis elanud, kuid sinna kanti pole varem sattunud. Mida kaugemale südalinnast jõuame, seda sarnasemaks Lasnamäega muutub vaade läbi rongiakna ning seda mustapäisemaks muutub kaasreisijate seltskond.
„Tähendab, me kolime nüüd
