keeles. Mingil ööl ärkan selle peale, et Raigo käib köögis vett joomas, ning unesegasena pärin ta käest rootsi keeles, mida ta keset ööd üleval teeb.
Enne tööd ümberharjumise kiirendamiseks avastan aga hea nipi: loen metroos rootsikeelset ajalehte! Kuid võtab õige mitu kuud, enne kui tunnen end nii kindlalt, et olen valmis hommikuse Rootsi ajalehe eestikeelse raamatu vastu vahetama.
Mõni aasta hiljem avastan ühel ilusal päeval sünnitusjärgsesse osakonda tööle minnes patsienditahvlilt tuttava perekonnanime – Lyselius. Vaatan ja veerin kohe mitu korda ja hoolega. Pole võimalik! Mäletan Stina juttu selle kohta, et seda perekonnanime kannab Rootsis ainult nende suguvõsa.
Olin Stinaga kontakti kaotanud. Viimati kohtusime, kui ta mul üheksakümne viiendal aastal Brommas külas käis. Peale Rootsi kolimist ajasin paar korda netist tema jälgi, kuid tulutult. Ja nüüd on ta äsja sünnitanuna siin? Või on see siiski keegi teine? Kiire pilk arvutisse näitab, et ka eesnimi ja sünniaasta klapivad.
Koputan nende perepalati uksele ja astun sisse. Esimesed paar hetke ei tunne ta mind ära. Eks ma muidugi olen väliselt ligi seitseteist aastat vanem kui meie viimase kohtumise ajal, kuid gabariitide ja näo-juuste poolest ometi sama. Ent kuna meievaheline ühendus on täiesti puudunud, ei tea ta ju sedagi, et olen vahepeal ämmaemandaks õppinud ja Rootsi kolinud. Paar hetke hiljem valame aga juba mõlemad rõõmupisaraid taaskohtumise üle ja juttu jätkub kauemaks.
See päev jääb tänu sellele Suurele Kokkusattumusele alatiseks meelde ühena erilisematest. Sest kui suur on tõenäosus, et ühes Kesk-Rootsi linnas kohtunud restoranitöö kursuse õpilased, kellest üks seejärel oma kodumaale tagasi elama kolib, satuvad kakskümmend aastat hiljem kokku mõlemale pisut võõras suurlinnas, üks ämmaemanda ja teine patsiendi rollis? Räägime kaua ja järgmisel päeval veel. Tunnistan, et neil päevil saavad teised patsiendid tähelepanu nii palju kui vajalik, kuid… nii vähe kui võimalik.
Selgub, et Stina on perega mõned aastad tagasi Stockholmi kolinud ning et elukaaslanegi on sama Fredrik, keda aastatetagusest ajast mäletan Stina poiss-sõbrana! Ja et neil on peale äsja sündinu kodus ka kaks vanemat last.
Me ei näe Stinaga edaspidi just tihti, kuna lastega perede igapäevaelud kipuvad olema tihedalt täis planeeritud ja peale selle käivad nendegi suuremad lapsed jalgpallitrennis. Tunneme aga teineteist aastatetagusest ajast niivõrd hästi, et isegi harva kohtudes võib jutt jätkuda samast kohast, kus eelmine kord pooleli jäi. Ja hoiame kindlalt sidet.
TÜLIPÕHINE LAHKUMINE
„Ah te elate „teise käe“ korteris… Olete te vähemalt ennast järjekordadesse pannud?“ Mind paneb kolleegi kaastundlik hääl imestama. See on juba teab mitmes kord, kui minult seda küsitakse. Ja ikka sama tooniga.
Mul pole aimugi, mis järjekordadest jutt käib. Oleme kuu aega oma üürikorteris olnud ja otsime võimalusi suurema ja kesklinnale lähemal asuva leidmiseks, kuid ikka samu teid pidi nagu varem: vastates üürileandjate kuulutustele. Seni tulutult.
„Mis järjekordadest nad kõik räägivad?“ uurin Jillilt, kes on töökohas ainsana minuga sama pulga peal ehk äsja Rootsi kolinud ning otsib korterit.
„Korterijärjekordadest muidugi! „Esimese käe“ üürikorteri saamiseks! Ma panin ennast kirja kohe samal päeval, kui isikukoodi kätte sain! Ega alguses muidugi lootust pole, inimesed on 5–6 aastat järjekordades ja kui siis õnnestub mingi korter ehk saada, siis ka kesklinnast eemal!“
„No aga mille poolest on niiviisi saadud korter parem sellest, nagu meie praegu üürime?“ ei saa ma matsule pihta.
„Teie ju, ja meie ka, üürite praegu teiselt inimeselt, kelle oma see korter on. See on ju paha, sest esiteks elad seal teiste inimeste asjade keskel ja vastutad kõige eest. Teiseks on kõik selle inimese tingimuste alusel, sõltud tema tujust ja suvast. Kui tal tuleb pähe ise sinna tagasi kolida või korter hoopis maha müüa, oled sina üldse ilma elamiseta. Aga „esimese käe“ korterid on linna või linnaosade või kommuunide üürifirmade omad. Nendega teed lepingu nagu võrdne võrdsega – alati tähtajatult. Ja keegi ei saa sind välja tõsta, kui korralikult üüri maksad. Ja seal võid rahulikult oma kassi ja koera pidada, ei pea kelleltki luba küsima.“ Kuulan, suu ammuli. Mulle avanevad hoopis uued võimalused.
„Hmmm. Ja kust ma need järjekorrad leian?“ tekib loogiliselt järgmine küsimus.
„Netist vaata ja otsi. On Stockholmi üldine järjekord ja igal kommuunil oma.“
Edasistel päevadel tegelen niisiis enda järjekordadesse panemisega. Põnevus kaob paari päeva pärast, kui olen selgeks saanud tõe, mille Jill mulle juba alguses ütles. Et kulub aega. Läheb vähemalt kaks, kuid üldjuhul kuus aastat, enne kui kord meieni võiks jõuda.
Nendel saitidel on veel üks võimalus: aeg-ajalt, näiteks nädalas korra suvalisel hetkel paisatakse letti üksikuid pakkumisi põhimõttel „kes ees, see mees“. Kui juhtun olema samal hetkel seal lehel ja jõuan paari sekundi jooksul klõpsata ennast järjekorda, siis olen… heal juhul kaheteistkümnes. Sest samas olukorras „passijaid“ on miljonilinna peale teisigi ja neil teistel on ilmselt kiirem arvuti.
Nii ma siis üürikorterite vahendusfirmade kodulehtedel saaki varitsedes olukorda seedin. Jill teeb sama ja kuu aja pärast temal näkkab! Ta saab uude majja kalli, aga ilusa ja avara korteri. Nii-öelda oma. Kuna sissekolimiseni peab siiski üle kolme kuu ootama, saavad nad selle aja jooksul veel paar korda erinevate „teise käe“ korterite vahel kolida, kuid pinge on maas.
„Ma võin kasvõi palgata puhkuse võtta ja Soomes vanemate juures oodata, kuni me lõpuks sisse saame kolida!“ võib Jill endale väljahingamist lubada.
Ning kuu aega hiljem veab meilgi! Kuna väljaüürimisele paisatakse tol ilusal päeval korraga 40 korterit, mis asuvad Stockholmi põhjapoolseimas eeslinnas Märstas mugavalt linnalähirongide lõpp-peatuse läheduses kolmes kõrvuti asuvas majas, jõuan ma oma klõpsu teha esimese 30 seas! Edasi järgneb vaatamas käimine, lepingu sõlmimine ja, nagu Jillilgi, kolmekuine ooteaeg, kuni vast valminud majade siseviimistlusega tegeletakse.
Oleme hirmus rahul. Seda enam, et selleks ajaks on avaldunud juba mitu otse omanikult üürimise pahupoolt. On selgunud, et akvaariumi puhastamise aegsed koos veedetavad tunnid omanikepaariga häirivad meid väga. Samavõrra ka posti järel käimised. Sest kuigi, jah, nagu lubatud, helistatakse ette, võib see juhtuda näiteks kell kuus hommikul. Või siis tahab Arturs aega veeta ja muidujuttu ajada. Kord areneb umbes järgmine vestlus:
„Mida sa seal haiglas teed täpselt? Räägid patsientidega juttu ja teed süsti?“
„No seda ka, jah. Muid asju ikka ka,“ vastan üksikasjadesse laskumise mõttekuses kaheldes.
„Töö konti ei murra?“
„Ei, mul see töö küll üle jõu ei käi, jah!“
„Kuule, me mõtlesime, ehk saad uurida ja rääkida, et äkki saaks Lilija ka seal õena töötada?“
„On tal siis õe haridus või?“ imestan.
„Kas eraldi haridust on vaja? Kui kaua on vaja selleks õppida?“
„No meil on seal ainult ämmaemandad tööl, selleks tuleb neli ja pool aastat õppida. Kui õeks õppida, saab kolme aastaga.“
„Nii kaua? Aga tead, tal on koristajana
