ei lähe? (Võib muidugi vaielda, kes on kelle köögis, kuid üürilepingu ja elanikeregistri järgi on see siiski praegu meie kodu.)
Umbes sügiseni on meie ja nende vahelises pinnapealses suhtluses neutraalsust. Koolivaheajal sigineb suhtlusse aga korteriomanike uus, võimu näitav toon. Algatuseks helistatakse mitu päeva järjest, lubades posti järele tulla, kuid reaalselt kohale ei ilmuta. Meie päevaplaanidest ei tule aga midagi välja, kuna üritame lubatud ajal kodus olla, oma isiklikud asjad laiali ja puha. Ent järgmisel päeval jälle sama kõne:
„Kuule, ma eile ei saanud tulla, ma tulen homme kell kolm päeval.“ Ja jälle ei midagi.
Järgmise kõne saame paar päeva hiljem koolivaheajal Tallinnas:
„Me siis homme tuleme posti järele.“
„Aga me oleme praegu Eestis ja tuleme alles viie päeva pärast!“
„Ah soo. No vaatab siis edaspidi.“
Sisse jääb vastik tunne ja kahtlus, et nad vist ei oota, kuni me tagasi tuleme. Ja nii ongi: juba ust avades on selge, et on käidud. Ja et peale äravõetud posti on mujalgi nagu uuritud, tõstetud, puututud. Kuigi midagi loomulikult kadunud ei ole, on tunne seletamatult vastik. Kel on kodus „sees“ käidud, need teavad seda tunnet.
Kaks kuud veel, kiristame hambaid.
Tööl läheb aga lahti midagi seninägematut. Mida lähemale Jilli ja pärast ka minu kolimispäev jõuab, seda rohkem hakkavad kolleegid meile oma mööblit ja asju pakkuma:
„Kas teil kaht heledat diivanit oleks vaja? Need on täiesti ilusad ja korralikud, aga me nägime mööblipoes selliseid, nagu oleme ammu otsinud, ja ostsime ära. Ja need heledad on nüüd ees. Tahate?“
Loomulikult tahame! Suured tänud! Kui kolida möbleeritud pinnalt möbleerimata korterisse, on palju asju vaja.
Aga see on alles algus. Pakutakse telekalauda, 30tollist telekat, riiuleid, toole, lampe, CD-mängijat ja mida kõike veel. Kui lõpuks tööle puhkeruumi diivan tellitakse ja seetõttu senised nahktugitoolid üle jäävad ning ma needki endale saan, tundub, et uude koju on kõik vajalik peale köögilaua ning voodite olemas.
Uue korteri võtmed saame kokkuleppe kohaselt kätte laupäeval ning Artursiga lepime kokku, et korteri anname üle kaks päeva hiljem esmaspäeva õhtul ja saame oma ühe kuu üüri suuruse tagatisraha tagasi. Vahepealne kaks päeva kuluks selleks, et jõuaksime oma asjad teise linna otsa ära kolida ning senise korteri korralikult ära koristada. Kaks päeva kolimisjärgseks koristamiseks. Piisab sellest? Eestis kindlasti, aga Rootsis pakuvad koristusfirmadki kolimiskoristamise teenust inimestele, kes ise ei viitsi, ei taha või ei jõua. Puhtaks tehakse kõik võimalikud ja võimatud kohad, alustades akendest ning lõpetades nõudepesumasina filtri ja vannitoa ventilatsiooniaukudega. Nii et koristusstandardid on kõrged ning tegemist on küllaga, eriti kui arvestada korteri möbleeritusastet.
Reede hilisõhtul saame telefoni teel sõnumi: esmaspäev jäävat liiga hiljaks. Pühapäeva päevaks olgu koristatud ja valmis, kell kaks tulevad nad võtmete järele!
Ühe ööpäevaga ära kolida ja põhjalikult koristada? Nad teavad ju, et see on võimatu! Kas nad seda taotlevadki, et oleks põhjust tagatisraha mitte tagasi maksta?
Laupäevast pühapäevani tegutseme kiirusega, mis teeks au ka päkapikkudele jõuluvana töökojas. Sellest hoolimata oleme jõudnud koristada vaid kolmandiku vajalikust, kui kell lööb kaks. Minut hiljem on Arturs ja Lilija ukse taga.
Õhus on tunda, et hoiak on muutunud, meid teretatakse vaid moka otsast.
„Siit on halvasti tehtud, siit on üldse tegemata, sealt on must, need on rikutud…“ lendab Lilija mööda korterit ringi.
„Ajaliselt ei jõudnud rohkem küll, jah! Te ju jätsite meile nii vähe aega!“
„Tead, kõike jõuab, kui väga tahta!“ teatab Lilija. „Koristamisega saame ise ka hakkama, vahet pole. Mis mind tõsiselt vihastab, on see, et te rikkusite meie diivani ja põranda ära!“
Jah, üks lastest on nokkinud kunstnahast diivani käetoelt maha umbes detsimeetripikkuse nahariba. Oleme süüdi. Põrandat aga keeldun omaks võtmast. Tean täpselt, et imelik kraabitud koht oli seal juba meie saabumisel. Fotot mul aga selle kohta loomulikult ei ole ning nüüd üritatakse meile selgeks teha, et meie kass olevat kraapinud. No lubage naerda, milline kass kraabib heast peast siledat parketti?
„Selle diivani võite kaasa võtta, meil pole sellega enam midagi teha!“ teatab Lilija.
„Meil pole seda ka kuhugi panna, meil on kogu mööbel olemas!“
„Kõik juba olemas?“ imestab Lilija. „Head palgad teil, pole midagi öelda!“
„Ja minule isiklikult ei meeldi, et te meid kordagi siia näiteks saunaõhtule ei kutsunud! Ise ju käisite küll all saunas!“ annab Arturs teada, mis tal hinge peal on.
Edasi saame veel Lilija käest teada, et oma tagatisraha me ei näe, ning Arturs ütleb, et Stockholm olevat üks väike küla, nii et kui ta kuskilt peaks kuulma, et ta on olnud halb üürileandja, minevat meil halvasti. Peale lühikest tulutut vaidlust lahkume.
Vaatamata koledale lõpule oleme nüüd omaenda peremehed! Ja lõppude lõpuks on meie ulmeline plaan koos koera ja kassiga teise riiki kolida õnnestunud! Isegi kui selle hinnaks on päris kopsakas ühe kuu üüriraha, oli see alguses ometi ainus variant kogu pere ja muude loomadega üldse siia tulla. Veame tuttavate juurest meile pakutud mööbli koju, ostame IKEAst puuduolevad voodid ja söögilaua ning tunneme, et oleme õnnelikult maandunud.
EESTI LAPSED ROOTSI EESTI KOOLIS
„Kuidas sulle siis tundub, mis on siin koolis teistmoodi võrreldes vana kooliga Eestis?“ küsin peale esimest koolinädalat Robertilt, kes on just alustanud Stockholmi Eesti kooli neljandas klassis.
„Siin ükski laps ei ropenda. Muidu on enam-vähem sama,“ saan vastuseks.
„Siis on teil küll kooliga vedanud! Igas koolis selle asjaga kaugeltki nii hästi ei ole,“ kommenteerib kolleeg, kellega kooliteema jutuks tuleb.
Seda, et tegu on tuntud ja tasemel kooliga, kuulen hiljem veel mitmelt rootslasest kolleegilt. Alguses kipun vastuseks küsimusele, kus koolis mu lapsed käivad, vastama pikalt ja seletavalt:
„On üks kool, mille nimi on Eesti kool ja mis asub vanalinnas. See on kakskeelne kool, aga õppetöö käib muidugi rootsi keeles ja Rootsi õppekava järgi. Osalt on õpilased Eestist tulnud, teine osa on peaaegu puhtad rootslased, aga kaugelt eesti juurtega, ja siis on veel neid, kelle üks vanem on eestlane, teine rootslane. Ja enamik õpetajaid on vähem või rohkem eesti juurtega.“
Iga korraga jäävad mu seletamised aga lühemaks, sest enamik stockholmlasi paistab kooli hästi teadvat. „Jajaa, ma tean küll“ või tunnustav „Ahhaa! Ah et selles koolis!“ on tavalised vastused. Nii et nüüd piirdun vastates vaid kooli nimega.
Kord on ühele Ringo trennikaaslase vanemale sellenimelise kooli olemasolu siiski uudis:
„Eesti kool? Mis kool see selline on?“
Avan juba suu, kui ühe teise poisi ema vastab minu eest:
„See
