siin riigis kõik inimesed), vaid kutsuvad ka eesnimepidi. Või siis see, et tervel personalil on olenemata ametist üks ja sama riietus ning valida võib sinise ja valge, pluusi ja kleidi(!) vahel. Ning et patsiendi kohta dokumenteeritakse info ainult arvutis ja seejuures kasutatakse suhteliselt vaba keelt. Omaette teema on dokumenteerimise lühendid, millest ma tihtipeale mitte midagi aru ei saa, kuid sellest edaspidi.
Mis veel alguses silma jääb? Et kõiki patsiente tervitatakse kättpidi, ennast samal ajal tutvustades. Et nii laste- kui naistearstid käivad ämmaemandatega tihtipeale ravi- ja hooldusplaani kohta aru pidamas. Alguses, mäletan, olen tõeliselt jahmunud, kui lastearst mind üles otsib ning ühest või teisest lapsest rääkida tahab. Et mida mina arvan: kas ühele või teisele vastsündinule oleks vaja lisatoitu anda või paistab imetamine hästi toimivat? Ja kas mul on plaanis last kaaluda hommikul või pärastlõunal? Või kas ma kavatsen nad täna koju kirjutada? Ja mis päeval ma sel juhul plaanin nad kordusvisiidile kutsuda? Muudkui et mis ma arvan ja mida mina soovitaks või kas mul on ettepanekuid… Eestis olin harjunud, et arst keelab, käsib ja otsustab, tema käsk on seadus ja asja arutada võid soovi korral teiste ämmaemandatega. Siin tuleb aga võtta hoiak „olen spetsialist ning minu arvamus on tähtis“.
Hämmastav on alguses jälgida ka vahetuste üleandmisi ning suhtumist patsienti. See on niivõrd erinev Eestis olnust! Kui praktikaaegadest mäletan, et üleandmine on käinud siuh-säuh stiilis „palat kaks süst kell kuus ja palat neli oksendas“ ja „loe ise, kõik on tabelis kirjas“, siis siin võib sünnijärgses osakonnas kuue patsiendi üleandmine võtta vähemalt pool tundi ning näeb välja umbes nii: „Annie ja Jonas said täna hommikul kell 6.05 oma esimese lapse, tütre. Annie on terve naine, elu jooksul põdenud korra kopsupõletikku ning teismeeas depressiooni, mida ravis antidepressantidega. Rasedus kulges hästi, kui välja arvata kerge aneemia. Kuu aega tagasi suri Annie isa, kellega ta oli väga lähedane. Nüüd viimase kuu aja jooksul on ta käinud vestlusteraapias nii leina kui sünnitushirmu tõttu. Alguses kaalus ta suure hirmu pärast plaanilist keisrilõiget, aga viimasel nädalal mõtles ümber vaginaalse sünnituse kasuks. Sünnitus läks hästi ja suhteliselt kiiresti. Annie soovis epiduraali, aga narkoosiarst oli operatsioonil hõivatud ja kui ta tuli, oli juba hilja. Naerugaas ja vaagnapõhja tuimastussüst aitasid ka hästi, nii et kokkuvõttes on ta sünnitusega väga rahul ja hindas sünnituskogemust kümne palli skaalal üheksa punktiga. Looteveed olid kollakad, nii et kontrollisin lapse hingamist kell kaksteist ja järgmine kontroll on kell kuus. Laps on normaalsuuruses ja proportsionaalne, aktiivne ja juba mitu korda rinda imenud. Nägin ühte imetamist, see paistis suht hästi toimivat. Annie imetas istudes, laps oli õiges asendis ja aktiivne. Suu ei olnud päris optimaalselt avatud, seega haare oli pisut väike, nii et me katkestasime ja alustasime uuesti, rääkisin, mida silmas pidada, ja näitasin, kuidas saab ise rinda hoida nii, et laps suurema suuga haaraks. Peale seda imes laps rinda täiusliku tehnikaga ja oli kuulda, et ta neelatas mitmel korral.“
Meid, 2010. aasta juuni alguses uusi tulijaid, on kaheksa erineva kogemuste pagasiga ämmaemandat. Selgub, et otsisin tööd õigel ajal, sest haiglatesse võetakse just suve alguseks uut personali, kes asendaksid suviste puhkuste ajal. Tihti tehakse alguses leping juunist septembrini või aasta lõpuni, mida siis enamasti pikendatakse. Kui asenduskohaga lepingut on kahe aasta jooksul pikendatud, muutub leping automaatselt tähtajatuks.
Peale minu on veel üks meist uutest äsja terve perega lähivälismaalt Rootsi kolinud – Jill Soomest. Selgub, et ka Jilli perel on olnud raskusi elukoha leidmisega, kuigi tema peres on vaid kaks last ning ei ühtegi looma. Lõpuks on nad saanud küll üürida ühe eramaja, kuid ainult kuueks nädalaks.
„Eks me pea Soome tagasi kolima, kui midagi ei leia!“ kehitab Jill iga päevaga sagedamini tüdinult õlgu.
Miks peaks keegi üldse Soomest Rootsi kolima, võib imestada. Kliima on ju sama, palga suurusjärk samuti. Jilli perel on selleks omalaadsed põhjused: tema mees on pärit Nigeeriast ning seetõttu lapsedki tumedanahalised. Soome ühiskond pole aga Jilli sõnul piisavalt tolerantne, igapäevaselt tuleb ette rassistlikke kommentaare ja kohtlemist ning vanemad on märganud, et see on hakanud nende kolme- ja kuueaastase poja enesekindlust ja rõõmsameelsust negatiivselt mõjutama. Rootsi suurlinnad on aga mitmekultuurilised ning selline pisiasi nagu teine nahavärv ei pane siin üldjuhul küll kedagi kulmu kergitama või vaenulikult väljenduma.
Edasine poolaasta näitab, et Jilli pere saab kolida neli korda, kuni lõpuks hilissügisel õnnestub neil saada vast ehitatud majas oma ehk „esimese käe“ üürikorter. Erinevat tüüpi üürikorterite vahet, „esimese“ ja „teise“ käe süsteemi kogen hiljem ka omal nahal, aga sellest edaspidi.
Ka meie kollektiiv on sama värviline nagu linnapilt. Rootslasi on umbes pooled, teise poole seas leidub soomlasi, korealane, mitu kolleegi Tšiilist, üks Peruust, Islandilt, Iraanist, Venemaalt, USAst, Inglismaalt, Gambiast, Prantsusmaalt, Kreekast, Itaaliast… Kõik nad on erineval moel ja ajal siia sattunud ning räägivad rootsi keelt erinevate aktsentidega. Kui enamik on keele keskmisel kuni väga heal tasemel omandanud, siis korealase ja peruulase kangest hääldusest arusaamine nõuab kannatust ning kuna nad mõlemad on peale selle äärmiselt valjuhäälsed, kipub nende seltskond olema pehmelt öeldes väsitav.
Korealast vaevab lisaks ka pisikukartus ehk batsillofoobia, mistõttu on tal hulk kummalisi kombeid, näiteks mitte puutuda ukselinke palja käega, vaid kanda kaasas hunnikut salvrätikuid, visates paberi pärast iga ukse avamist prügikasti. Harvad ei ole kaebekirjad ka patsientidelt, kus kurdetakse, et nimetet kolleeg kohtleb neid kui katkuhaigeid, käies toas suu-ninamaskiga ning rääkides nendega ukse kõrvalt nurgast lähemale tulemata. Koormav on temaga isegi ühes ruumis arvutite taga istuda, kuna ta kipub neid, kes pole kohal, põlglikult – valju häälega nagu alati – taga rääkima, lõpetades iga monoloogi teemal „hea elu Lõuna-Koreas“. Leiutan hea nipi, kuidas vältida temaga väga lähestikku töötamist: tuleb vaid moka otsast mainida, et tunnen end veidi haigena, ning pisikuid kartev korealane hoiab end hea mitu päeva minu nägemisulatusest eemale.
Teine korealase kiiks on kõiges rassismi nägemine. Kord loeb ta arvutist varsti sünnitusosakonnast saabuma pidava patsiendi sünnituslugu ning kraaksatab ootamatult:
„Kuule, sina pead selle patsiendi võtma!“
„Ei tea, mispärast? Sinu kord on ju! Mul on viis ja sul neli patsienti, nii et sinu kord!“ vastan tüdinult.
„Palun, ole hea, võta ta endale! Ma võin sul aidata mõned proovid võtta või mis iganes!“ Ja sosinal: „Tead, ma lugesin ta sünnituslugu ja olen kindel, et ta on rassist!“
„Misasja? Sünnitusloos oli kirjas või?“ küsin irooniaga. Naerda või olla vihane?
„No ei… Aga seal on kirjas, et ta vahetas sünnituse ajal ämmaemandat. Esimene oli venelane ja uus oli rootslane! Kindlasti rassist, mis ta muud on!“
„Nii jama juttu kuulen ma esimest korda! Ja pealegi, mina olen sama vähe rootslane kui sina!“ vaidlen nördinult.
„Aga sa näed välja nagu rootslane!“ ei jäta ta jonni.
„Tead, see vene ämm sünnituses, Larissa on täpselt samamoodi heleda pea ja siniste silmadega! Aga olgu, ma võin võtta selle patsiendi, mul pole vahet. Aga sel juhul arvesta, et võtan selle teema homme Birgittaga üles!“ viskab mul see jant üle.
Selgub loomulikult, et patsient on lahke ja südamlik, ning sünnitusest rääkides mainib ta, et tal oli väga hea klapp esimese venelannast ämmaemandaga, kes aga kahjuks ei saanud temaga jätkata, kuna pidi teises toas sünnitust vastu võtma. Ning et uus ämmaemand olnud kiirustav ja närviline…
Mis
