mida otsime, on peatusest mõne minuti kaugusel ning erinevalt kõrval asuvatest paneelmajadest üllatuslikult ilus ja värske, kollastest tellistest laotud.
Arturs on Rootsis elanud neli aastat. Alguses saabunud tööle ehituse peale, kuid hiljem elukaaslase Lilijaga koos koristajana leiba teeninud. Korter, mis peab meie uueks ajutiseks koduks saama, on pedantselt puhas hämar kahetoaline, ruumika köögi ja esikuga. Esikust läheb uks aknata konkusse, kuhu on paigaldatud lai lavats madratsitega, võimaldades rohkem magamiskohti.
„Siin hakkavad poisid magama,“ planeerin mõttes.
Magamistuba on tumepunase tapeedi, maitseka valgustuse ja kaheinimesevoodiga. Elutoast on proovitud teha kaks tuba: ühte nurka kunstnahast diivani ja tugitoolidega telekavaatamise nurk, teise äärde akna alla kušeti ja kapiga eraldi pisike „tuba“, kuhu planeerin sisse seada Stella nurgakese. Paar meetrit seinaäärt on täidetud mitmesajaliitrise akvaariumiga kipaka laua peal. „Kuidas seda peaks korras hoidma?“ käib peast läbi. Elutuba on nii ülemöbleeritud, et mööbli vahelt läheb sisuliselt vaid väike rada.
„Kui pikaks ajaks me lepingu teeme?“ uurib Arturs peale korteri näitamist.
„Teeks esialgu aasta lõpuni, kui sulle sobib?“
„Ok, väga hea. Ja siis saame pikendada, kui teil soovi peaks olema!“
Arturs tuleb meid alla saatma ja näitab esimesel korrusel asuvaid basseiniga saunaruume ning pesumaja. Mõlemasse kohta saab end vabadeks kellaaegadeks neti teel registreerida ja Arturs lubab meile järgmisel kohtumisel selleks koodid anda.
„See on hea piirkond!“ lisab ta üle paneelmajaväljade vaadates.
Nojah, maitsed on teatavasti erinevad. Oleme siiski väga rahul: hoolimata kivilinnast ja meile ilmselgelt liiga väiksest korterist on meil lõpuks koht, kuhu saame ajutiselt maanduda koos oma pere ja loomadega. Ülemöbleeritud korter on praeguses olukorras siiski parem kui möbleerimata korter ning köögisisustuse olemasolu tähtsust on raske alahinnata. Ja kui veel reedeõhtuti saab sauna- ja basseinimõnusid nautida, on elu lill!
Nii saavadki Eestis viimased otsad kokku tõmmatud, asjad pakitud, lapsed pisut etteulatuvalt oma tunnistused kätte, viimane grilliõhtu peetud ja laevale mindud, lubadusega augustis külla tulla.
Uues kodus on meid vastu võtmas koos Artursiga ka elukaaslane Lilija, mõlemad umbes meieealised. Vormistame üürilepingu, maksame ühe kuu üüri ning teist sama palju tagatisraha, saame võtmed ning oleme valmis hüvasti jätma, kui mulle meenub:
„Aga akvaarium, kuidas ja kui tihti seda peab puhastama?“
„Sa ei pea sellepärast muretsema, ma tulen ise ja teen selle kord kuus puhtaks,“ „rahustab“ Lilija.
No mis sa kostad! Nad plaanivad kord kuus hakata siin käima või? Ee… kas tavaliselt pole nii, et kui elamispind on välja üüritud, on see lepingu jooksul üürniku kodu ja kindlus? Kas hakata nüüd seda õigust taga ajama, riskides suhted rikkuda, enne kui oleme veel sisse kolinud? Selleks on liiga palju kaalul. Võib-olla see polegi nii hull, kui praegu tundub.
„Ah jaa! Minu kirjad tulevad elanikeregistri järgi ju ikka siia postkasti. Koguge need siia esikukapi peale, ma tulen võtan need umbes kord nädalas ära!“ ütleb Arturs uksest välja astudes. „Ma helistan ette, kui ma tulen!“
Takka targemaks, nüüd juba kord nädalas! „Kannatame ära ja kolime võimalikult ruttu edasi,“ on meie kiirelt valminud vaikne plaan.
Viimati sõime hommikul laevas, nüüd on pärastlõuna ja tühi kõht hakkab endast märku andma. Külmkapis pole peale tühjade riiulite loomulikult midagi ning seda viga tuleb kiiremas korras parandama minna. Kus on odavaim pood? Või tühja sellest, seda odavaimat võime homme otsida. Teame enam-vähem, kus on lähim pood.
Pea valutab pingelangusest ja madalast veresuhkrust ning poolel teel poodi lõhnab McDonald’s nii kutsuvalt, et me laste jee! – hüüete saatel sõna lausumata suuna sinna võtame.
KOHANEMINE JA KOKKUSATTUMUS
„Meil oleks nüüd su „nelja viimast“ vaja!“ tuleb vanemämmaemanda abi Jeanette kaks tundi peale esimese tööpäeva algust minu juurde, mõeldes sellega muidugi taas Rootsi isikukoodi nelja viimast numbrit. Neid, mida mul ei ole.
Täitsime eelmisel päeval maksuametis avaldused ja isikukoodid pidada meile koju saadetama alles 4–6 nädala jooksul. Praegu, suvel, võtvat kõik ju kauem aega.
Jeanette näeb välja nagu küsimärk.
„Me ei saa ju ilma isikukoodita sulle koode ja kaarti teha ja sa ei saa iseseisvalt töötada! Äkki saad sinna helistada ja paluda neil kiirustada? Või on parem, kui meie siit helistame?“
Pakun, et viimane variant on parem, kuigi kahtlen sisimas sügavalt sellegi mõttekuses. Maksuamet oli rahvast pungil täis, nii et saime mitu tundi oma järge oodata ja töö käis nagu liinil. Kõik need inimesed seal oleks kindlasti tahtnud, et just nende asju eelisjärjekorras aetaks.
Järgmise päeva lõuna ajal tuleb vanemämmaemand Birgitta võidurõõmsa naeratusega: „Ma sain sulle isikukoodi! Ja kogu su perele ka!“ Ta lükkab mulle ette paberilehe numbritega.
„Mismoodi…?“ vaatan talle hämmeldunult otsa.
„Ma lihtsalt helistasin maksuametisse ja ütlesin, et meil siin naistekliinikus töö seisab, kuna üks töötaja ei saa nende aeglase asjaajamise tõttu tööd teha. Et meil on tema isikukoodi tarvis k o h e! Siis ta klõpsas toru teises otsas paar korda arvutihiirega ja tegi need ühtlasi tervele su perele ära. Palju õnne! Nüüd oled sa täieõiguslik kollektiivi liige!“ Birgitta on vaat et rohkem elevil ja rõõmus kui ma ise, kallistab mind ja ruttab koosolekule.
Kui rääkida paari sõnaga uuel tööl alustamisest, siis on ime, et esimesel päeval sinna üldse kohale jõuan. Närv oli nii sees viimati keskkooli lõpueksamite ajal, jalad on nagu makaronid, kõht korrast ära ja aju genereerib ebarealistlikke pildikesi kohe juhtuma hakkavast. „Mulle ju meeldivad väljakutsed!?“ püüan end maha rahustada. Ent mõistus kipub kahtlema, kas ma ehk seekord pole endale liiga suurt tükki ampsanud. Kas oli mõistlik kandideerida tööle, mida ma varem pole teinud ja millest mul tegelikult suuremat aimu pole, ning seda veel pooleldi äraununenud keeles? Saan ma hakkama?
No aga nüüd olen siin ja midagi pole teha. Eks annan endast parima. Mis saab olla kõige hullem, mis juhtub? Et ma ei saa tööülesannetega hakkama ja mu lepingut ei pikendata? Samas on mul tööleping kuni aasta lõpuni, ja kui ma ka esimestel nädalatel hakkama ei saa, siis midagi mul ajaga ikka meelde jääb, nii et vähemalt sügiseks vast olen jõudnud enam-vähem sisse elada ja ennast tõestada.
Kohapeal selgub, et esimesed kaks nädalat ei peagi ma iseseisvalt tööd tegema, vaid see on sissekoolitamise aeg, kus pean käima ühe või teise kogenud töötaja kõrval, hoolega jälgima, palju küsima ning lõpuks hakkama pisitasa endale „oma“ patsiente võtma. Peatselt selgub ka, et töö pole probleem, saan hakkama. Osa tööülesandeid saavad kiiresti selgeks, nagu sünnitusosakonnast tulnud patsientide sissekirjutamine, hommikuti nende kojukirjutamine; arvutiprogrammid ja dokumenteerimine, igasugused rutiinkontrollid ja muu niisugune. Samas oskan nüüd tagantjärele hinnata, et keerulisemate momentide süviti mõistmiseks ja valdamiseks kulub ligi kaks aastat. Nende hulka kuuluvad vastsündinu kollasuse
