eel lapseootus, Tallinnasse kodu loomine ning veidi hiljem ämmaemandaks õppimine.
MIDAGI PEAB MUUTMA!
„Midagi peab muutma! Nii ma ei jaksa!“ Olen peale töönädalat reedesel pärastlõunal koju jõudnud ning oodatud kergenduse asemel tunnen vaid masendust ja tülpimust.
2009. aasta sügis. Meie pere on vahepealsete aastatega kasvanud viieliikmeliseks ning lasteaiaealine on veel vaid noorim, nelja-aastane Stella. Üheksane Robert käib kolmandas klassis ja seitsmene Ringo on äsja alustanud oma kooliteed. Olen veebruaris saanud kätte ämmaemandadiplomi ning käinud kevadest alates ilma puhkuseta Tallinna suure naistekliiniku naistenõuandlas täiskohaga tööl. Raseduste jälgimine ja naistearstide vastuvõttudel assisteerimine pole asi, millest ma unistanud olen. See on lihtsalt erialane töö, mis on vajalikul hetkel saadaval. Viis aastat varem läksin õppima – nagu enamik tulevasi „ämmasid“ – sooviga saada tööle sünnitusosakonda. Sinna ma ei pääse, kuid ära on vaja elada ning eriala erinevate valdkondade tundmine ei tule kahjuks. Seega olen alguses uue tööga isegi rahul.
Millega ma aga arvestada ei ole osanud, on kõrinööriv koormus. Päev naistenõuandlas võib välja näha näiteks nii.
08.00–10.00 on oma vastuvõtt rasedate jälgimisega. Selle aja peale on registreeritud kolm-neli naist ning tööga jõuab nibin-nabin valmis, kui tõesti kärme olla. Paraku tuleb ette nii hilinejaid patsiente kui ka seda, et tuleb mõne haigestunud kolleegi patsiente vahele pressida.
10.00–14.00 on vastuvõtt naistearstiga. Ämmaemandal on nendel vastuvõttudel küll ainult sekretäri ja assistendi roll ning isiklik vastutus patsiendi ees puudub, kuid töötempo tõuseb veelgi. Arsti ei huvita, kui olen parajasti telefoniühenduses labori või mõne patsiendiga, ta eeldab, et suudan teise kõrva, ajupoole ja käega muud ülesannet täita. On olemas patsientide nimekiri, aga ta on vastuvõtule kutsunud mulle teadmata veel paar-kolm naist, kelle tervisekaart tuleb kes teab kust kohale nõiduda selsamal hetkel. Ning ise olen süüdi, kui kaarti jahtides patsiendi ja arsti vahelisest vestlusest ilma jään ning pärast ei tea, milliseid saatekirju vormistada!
Täpselt kell kaks tõuseb arst püsti, on oma töö efektiivsusega rahul, teatab, et nüüd on lõunasöögi aeg, ning lahkub. Minule pole aga lõunasöögi jaoks päevaplaanis aega eraldatud ja samal hetkel pean olema juba uuel missioonil.
14.00–20.00 on järgmine kabinet, järgmine arst, kes imestab pead vangutades, miks ma pole jõudnud tema patsientide kaarte välja otsida. Kui kastiga kohale jõuan, on arst esimese patsiendiga valmis ja kutsub järgmise sisse, samal ajal mulle saatekirjadeks ja aegade registreerimiseks vajalikku infot edastades. Olen jälle omadega maas.
Kui tekib väike paus, tuleb võtta telefon ning helistada õhtul viimasteks registreeritud patsientidele ja paluda neil varem tulla – et me saaks päeva varem lõpetada. Plaan on kell 19–20 registreeritud kolm patsienti kella nelja ja kuue vahele sisse pressida… Kui pool neli selgub, et üks patsient millegipärast ei tule, vangun kabinetist välja ja lähen söön oma kaasavõetud lõunasöögi ära. Külmalt. Viie minutiga.
Kell seitse ongi tõesti kõik. Mõned pisiasjad, millega päeva jooksul pole valmis jõudnud, pean siiski lõpetama ja kaardikastid tagasi tassima, nii et ära saan ikkagi minna alles kolmveerand kaheksa. Oli see patsientide varasemaks helistamine seda väärt? Arstile muidugi, tema on praegu juba ilmselt kodus. Aga minul on silmad punased, süda puperdab ja aju suriseb nagu ülekuumenenud arvuti.
Jah, enamik päevi on mõnevõrra lihtsamad. Kui on ainult oma rasedate vastuvõtt, kui tööajas juhtub olema ametlikult planeeritud aeg lõunapausiks, kui ükski kolleeg pole haige ega pea tema patsiente vahele võtma, kui mõni tulema pidanud rase on ära sünnitanud ning tekib väike auk hingetõmbamiseks. Kuid tööind raugeb kiirelt ja pöördumatult. Õhtuti koju jõudes mehe ja lastega rääkida ei jaksa ning kogu nädalavahetus läheb taastumiseks. Uus esmaspäev tuleb kätte enne, kui jõuab tekkida tahtmine kodust välja minna või lastega midagi toredat ette võtta. Tunnen end kui lõksus: neli ja pool aastat on ameti nimel õpitud ja siin ma nüüd olen. Nõuandlatöö ei istu, muud osakonnad ka ei tõmba ja sünnitusse ei saa.
Korra käin siiski sünnitusosakonna vanemämmaemanda jutul. Koputan uksele, astun sisse ja annan viisakalt teada, et olen väga huvitatud seal töötamisest, kui mõni koht peaks vabanema.
Pilk, millega mind pealaest jalatallani mõõdetakse, tekitab siiani vastikusvärinaid.
„Sina? Kes sa selline oled? Mine ära ja ära sega!“ võib pilgust välja lugeda. Öeldakse muidugi viisakamas vormis: „Ei no… praegu küll ette näha ei ole, et mõni koht vabaneks. Võib-olla kunagi edaspidi.“
On veel üks tööga seotud aspekt, mis mind tõsiselt häirib. Hierarhia arstide ja ämmaemandate vahel. Istume arstiga ühes ruumis, tunneme üksteist, kuid kõnetades pean teda kutsuma näiteks doktor Metsaks ja teietama. Samal ajal kui arstid kutsuvad ämmaemandaid eesnimepidi ja sinatavad! Ning kui koolis süstiti meile suhtumist, et tänapäeval on suhted tervishoiuasutustes muutumas ja õed-ämmad on kaugelt enam kui arsti abilised, siis päriselus võtab selle paikaloksumine aega ning tunda on siiski suhtumine, et arst on ülemus ja ämmaemand või õde alluv. Ma mõistan, et see on alati niimoodi olnud, aga see ei ole hea põhjus, miks peaks samamoodi jätkuma.
Ka palk pole selline, mis suudaks tööõhinat hoida, ning kättejõudnud masu tõttu vähendatakse seda veelgi. Mitte küll numbrit töölepingul, kuid kõik kliiniku töötajad peavad igas kuus võtma päeva või kaks palgata puhkust. Ning kuna muusikust abikaasalgi on masu tõttu tööd ja esinemisi vähem, oleme sunnitud mõtlema, kuidas edasi.
Kas kolida Tallinnast üldse ära? Kuhu? Kas Tartusse, kus on palju sugulasi ning vanaema vaid ootab, et me ta maja üle võtaksime? Mõttel on jumet. Elame Õismäel kivilinnakorteris ning viimase paari aasta jooksul on elanikkonda märgatavalt palju venelasi lisandunud ja eestlased vähemusse jäänud. Kodu kõrvale Maximasse on tööle tulnud koguni trobikond töötajaid, kes ühtki sõna eesti keelt ei mõista, lugedes isegi vahetusraha tagasi vene keeles. Arvestades, et ka haiglatööl eeldatakse vaikimisi vene keele oskust, tekitab olukord tõsist trotsi. Tõsi küll, tööle võttes nõuti vaid eesti keele valdamist, kuid reaalne olukord toob mu kabinetti palju vene patsiente, ning kedagi ei huvita, kuidas ma nendega hakkama saan. Töö tuleb ära teha ning „natuke ju ikka vene keelt oskad“ ja „küll õpid ära!“ on suhtumine. Aga ma olen kasvanud valdavalt Saaremaal, mistõttu mul pole ei vene keele praktikat ega, tõsi küll, ka mitte mingit isu seda omandada. Et siis Tartusse? Nojah, aga seal on ju veel väiksemad võimalused tööd leida ning palgad veelgi madalamad. Ja mitte ainult minul. Muusikuna oleks Raigolgi Tartus tööväljavaated ahenenud. Umbes nii meie mõtted väljapääsu otsides liiguvad, mingi piisavalt hea lahenduseni välja jõudmata.
Umbes pool aastat varem unistasin valjult, et oleks põnev perega Rootsis elada. Lapsed näeksid teist kultuuriruumi ja omandaksid lisakeele, ise näeks uusi huvitavaid ja vanu tuttavaid kohti, ning töötada peaks ma ju Euroopa Liidu piires ämmaemandana samuti saama! Toona ei kostnud Raigo mu jutu peale midagi, kuid võtab paar kuud hiljem ise teema uuesti üles. Et äkki lähekski.
Sel hetkel pole aga omakorda minul unistamise tuju ning ma ei pea seda reaalseks variandiks:
„Sa ei oska ju rootsi keelt!“
„No selle saab ju ära õppida, kui motivatsioon on olemas. Inimesed ikka õpivad keeli!“ Aga edasi me aruteluga seekord ei jõua.
Mäletan päeva, kui asi siiski otsustatud saab. Et kolime. Rootsi. On vihmane, jahe ja hämar hilisseptembri reedene õhtupoolik. Olen töölt tulnud, väsinud ja tunnen, et midagi peab tegema. Nii suures plaanis kui kohe praegu. Tahan kodust välja,
