tulen peale väikest vaagimist välja sedakorda tõsiselt mõeldud ettepanekuga:
„Aga äkki ikkagi koliks Rootsi?“
„Ok! Minugi poolest!“ ütleb Raigo peale paariminutilist järelemõtlemist. Tunneme mõlemad, et äsja sai nurgakivi pandud, ja tuju läheb rõõmsamaks. Lastel on tagaistmel oma jututeema pooleli ning nad ei kuulegi meie kasinaid elumuutvaid lauseid.
Tol õhtul ostetud pisike kaktusepoeg on praegu ligi poolemeetrine ning märgilise tähendusega meenutus sellest „otsustamise päevast“.
PEREGA ROOTSI, LOOMAAED PAGASIS
Olgu, kolime küll, aga… kuidas see käib? Mis teha korteriga? Kuidas saada Rootsi elamispind? Kuidas leida töö? Millistesse piirkondadesse oleme nõus kolima? Milliseid dokumente on tarvis? Mis saab laste koolist? Mis saab kassist ja koerast? Mis järjekorras asju ajada?
Paar nädalat mõtleme targemaks saamata nende küsimuste üle. On selge, et kui tahta masinavärk käima tõmmata, tuleb seda ise teha. Ja kuna midagi muutuda saab ainult siis, kui me reaalselt midagi teeme, tuleb kuskilt otsast liigutama hakata.
Rootsi töövahendusameti kodulehe põhjal tundub, et ämmaemandaid ja õdesid vajatakse küll. Alguses on veider tunne saata võõrale maale pooleldi unustatud keeles CVsid, kus üritad ennast vaatamata minimaalsele erialasele kogemusele üles kiita. Rahustan end sellega, et inimesi, kes minu välismaalt saadetud kirju lugedes tõenäoliselt imestavad või itsitavad, ei kohta ma päriselus ilmselt kunagi.
Kui mitte arvestada viit-kuut vastust stiilis „täname kandideerimast, kuid oleme töötaja juba leidnud“, valitseb vaikus. Igasugustesse võimalikesse ja võimatutesse kohtadesse kandideerimisest saab igapäevane hasartne harjumus. Vanadekodu Põhja-Rootsi väikelinnas? Miks mitte! Polikliinik Malmös? Suurepärane! Sügis- ja talvekuude jooksul kandideerin 30–40 töökohale. Kui ühel päeval avastan meilide hulgast kutse tulla intervjuule, olen samavõrra ehmunud kui elevil – nüüd on asi päriselt.
„Jaa, muidugi, ma olen väga huvitatud teie juures õena töötamisest! Näeme nädala pärast 8. veebruaril!“ luban Astrid Lindgreni nimelise lastehaigla sisekirurgia osakonnale.
Päevase Stockholmi kruiisi raames saabki jalgade värisedes vestlusel ära käidud. Lisaks tööintervjuuhirmule tunnen end keeleliselt ebakindlalt: ikkagi üle kümne aasta pole pidanud ennast suuliselt rootsi keeles väljendama. Mõelda, kui ma olen kõik ära unustanud? Kui ma ei saa aru, mis ta küsib? Üks asi on kodus rahulikult kümme korda parandades kirju kokku panna, teine asi endast head muljet jätta, üritades suuliselt säravalt esineda. Ja meditsiiniline sõnavara puudub mul rootsi keeles hoopiski.
Mind kohale kutsunud vanemõde on soe ja sõbralik suhtleja nagu rootslased ikka. Räägime juttu, mulle näidatakse osakonda, tutvustatakse õdesid ja arste ning kõik läheb sujuvalt, kuni tahetakse tööle vormistamiseks minu Rootsi isikukoodi „nelja viimast“. Numbrit siis.
„Ee… Rootsi isikukoodi mul ei ole.“
Potentsiaalne tulevane ülemus vaatab mind umbusklikult, ilmselt arvates, et teen nalja. Rootsi isikukood on siinmail sama vajalik nagu õhk või raha ning rootslastel on raske aru saada, kuidas keegi siiamaani ilma on hakkama saanud, eriti arvestades, et elasin varem mitu aastat Rootsis. Tegelikult olin esimesel aastal ju õpilane ning teisel korral au pair, pealegi oli 1990ndatel sellega pisut teine süsteem.
„Ei, mul ei ole isegi reservnumbrit,“ teatan.
„Hmm. Mis me siis teeme? Sa peaksid proovima muretseda selle endale kuu aja jooksul, muidu on keeruline.“
Nagu see oleks nii lihtne! Selleks et isikukood saada, peab sul olema Rootsi aadress. Aadressi saamiseks ehk elukoha rentimiseks sissetulek. Tööle saamiseks isikukood… No aga kuidagi peab ometi olema võimalik sellesse ringi sisse murda, mõtlen, ega muretse eriti.
Telefon laual heliseb nõudlikult ja intervjueerija vastab. Saan paar minutit hinge tõmmata. Aknast paistab kõrvalmajas asuva haigla sünnitusosakonna silt.
„Küll seal oleks põnev töötada!“ unistan omaette. Aga kes mind sinna võtaks, ma ei saanud ju isegi Tallinnas sünnitusse tööle, ammugi veel siin Stockholmis, ülikoolihaiglas, kohas, kus Rootsi parimad arstid ja ämmaemandad oma oskusi kõige enneaegsemate laste ja kõige raskemalt haigete rasedate peal rakendavad… Ei, see on ilmselt ainus koht, kuhu ma ennast pakkuda ei julgeks. Sünnitusosakonna lähistelt paistab tulevat tänava kohal asuv tunnel otse lastehaiglasse, korrus allapoole.
„Ok, millal sa saaksid alustada?“ toob intervjueerija mind maa peale tagasi.
„Mai lõpus või juuni alguses,“ vastan. Mitte varem, sest lapsed peavad saama kooliaasta Eestis ära lõpetatud. Üksi, ilma pereta, pole ma nõus tulema. Olen hull muretseja ja mõte, et olen lastest öise laevasõidu kaugusel, ei laseks mul magada. Sest kui juhtub midagi või kui keegi jääb haigeks… Ei! Kui läheme, siis kõik koos!
„Mmmh… Meil oleks siiski vaja sind juba märtsis või hiljemalt aprillis. Aga vaatame, kuidas sellega saab. Ma võtan sinuga järgmisel nädalal ühendust!“
Koju naasen niisiis poolvõidukalt. Intervjuu on läinud hästi, ja kui ma vaid muretseksin endale isikukoodi ning oleks nõus alustama märtsis, oleks töökoht minu! Tean, et ma just neil kahel põhjusel töökohta vastu võtta ei saa, aga tunne on siiski tugev: esimene katse ja peaaegu üle lati! Kõik on võimalik! Võin veel proovida ja tööd otsida kui kaua tahes, varem või hiljem peaksid asjad õnnestuma ka parematel tingimustel!
Astun läbi Tallinnas asuvast EURESe kontorist. „Tööle ja elama Euroopasse,“ kuulutab nende slogan kuskilt leitud kuulutusel. Ma ei ole huvitatud mitte niivõrd aktiivsest abist kui pigem kirjalikust või suulisest informatsioonist ja näpunäidetest. Selgub, et neil on küll suurepärane oskusteave Soome kolijate toetamiseks, kuid Rootsi kohta vaid väike infobrošüür. Naisterahvas soovib mind küll nõuga aidata: „Käisite tööintervjuul? Väga tubli! Aga nüüd tuleb sellest otsast kinni hoida, neile aeg-ajalt helistada ja meelde tuletada, et te olete olemas ja huvitatud! Las nad ise aitavad teid isikukoodiga! Nõudke seda! Ja mis mõttes alustamise aeg ei sobi? Koht tuleb igal juhul vastu võtta, küll pere tuleb pärast järele! See töökoht on ju teil peaaegu käes, alati on tingimuste hulgas midagi, mis ei sobi! Küll hiljem saate kohapeal sobivama töö otsida.“
Aga ma olen juba otsustanud, et otsin edasi. Mina ilma pereta ei lähe ja kõik!
„Ühe soovituse tahaksin veel kaasa anda. Ärge tehke liiga palju tööd! Meie inimene on harjunud rabama, aga läänes on töötempo rahulikum. Kui teised istuvad ja joovad kohvi, siis istuge ise ka! Muidu vaadatakse viltu, kardetakse, et kui ülemus näeb, et üks jõuab ilma pausita tööd teha, miks siis teised ei peaks seda jõudma,“ saan EURESe nõustajalt soovituse teele kaasa.
Paari nädala pärast leian meilide hulgast uue kutse intervjuule ühte Stockholmi suurematest haiglatest. Olen suurema lootuseta vastust saada saatnud teele nii mitu CVd, et mul pole õrna aimu, mis töökohast jutt käib. Paari hiireklõpsu järel olen rõõmsalt üllatunud: ämmaemandaks ja sünnitusjärgsesse osakonda, alates juunist! Uued kruiisipiletid, uus intervjuu, uus haigla.
See reis on algusest lõpuni imeline! Oleme võtnud Raigoga sedakorda pisut parema kajuti, kus akna all on suur kaheinimesevoodi. Istume kajutist enam-vähem välja minemata voodis, loeme mõne klaasi veini saatel kumbki oma raamatut, akna taga loksub meri ja tulevik näib helge.
Kuigi maja välisilmel ei tohiks praegu tähtsust olla, meeldib haigla mulle esimesest hetkest – väljast mereroheliste
