style="font-size:15px;"> Milline see kool ja üldse Rootsi koolisüsteem mulle kui lapsevanemale ja kõrvaltvaatajale tundub? Mis on erinevused võrreldes Eestiga?
Iga aasta augusti viimastel päevadel toimub 4.–8. klassi lastele kahepäevane väljasõit, mida nimetatakse laagrikooliks. Neljapäeva hommikul sõidetakse Stockholmist sada kilomeetrit kirdesse mere äärde, käiakse metsas, tehakse sporti, ilusa ilmaga ujutakse meres, õhtul on grillimine ja disko. Õpitakse loodusõpetuse ainetel – näiteks kogutakse karpidesse metsa alt nii palju erinevaid putukaid kui võimalik, tehakse kindlaks liik ja lastakse nad uuesti lahti. Suuremad õpivad madalas merevees uppuja päästmist. Ööbitakse kahe- kuni neljakesi lihtsates tubades ning järgmise päeva pärastlõunaks tullakse muljetest pungil ja reipalt koju.
Kui Õismäel ei tohtinud vahetundides õue minna, pidi koridorides olema ning joosta ei lubatud, siis siin on täpselt vastupidi. Kui just laussadu ei ole, peavad kõik kuni seitsmenda klassini veetma vahetunnid koolihoovis, mängima jalgpalli, maahokit ja keksu või siis ronima, kiikuma, jooksma. Tähelepanek: paneb lastel silmad särama.
Nagu ülejäänud ühiskonnas, sinatatakse ka koolis üksteist ning kõiki kutsutakse eesnimega, nii õpetajad õpilasi kui vastupidi.
Koolitöid tehakse hariliku pliiatsiga. Millal siis pastaka või „tindikaga“ hakatakse kirjutama? Tundub, et ei hakatagi. Isegi tööl vedelevad meil igal pool harilikud ja kustukummid. Pastakat kasutatakse allkirjastamiseks või muudes parandamist mitte vajavates kohtades.
Enne Rootsi kolimist kuulsin mitmelt poolt, kuidas siin õppida polevat vaja ja lapsed jäävat lolliks. Üsna kiiresti saab aga selgeks, et koduseid töid antakse päris suures mahus, võib-olla õige pisut vähem kui Eestis, kuid vahe on väike. Ehk et õppimist on üksjagu. Luuletuste päheõppimise eest, nagu minu kooliajal vahel ette tuli, hindeid ei panda, vaid nõutakse õpitava sisulist valdamist, palju on ka mahukaid iseseisvaid töid. Rootsi õpikud tunduvad olevat seletavamalt, huvitavamalt ja õpilasele arusaadavamalt kirjutatud, enamikul lehtedel on kõrval illustratsioonid ja fotod asja näitlikustamiseks. Koolitundides on oluline oma arvamuse väljaütlemine ja arutelu, vastupidi Eestile. Pisierinevus on ka see, et kui Eestis tuleb kooli minnes vajalikud raamatud-vihikud kodust kaasa pakkida, siis siin on vastupidi: õppematerjalide koht on koolis ning koju kaasa võtad need asjad, mida õhtul kodutööde tegemiseks vaja läheb.
Hindeid pannakse alates kuuendast klassist. Kuidas siis varem teada saada, mis tasemel laps on? Esiteks võib e-koolile vastavast SchoolSofti süsteemist näha tööde ja vastamiste tulemusi vormis „46 õiget 53st“. Teiseks toimuvad kaks korda õppeaastas, nagu ka Eestis, arenguvestlused, kus lapse edasijõudmine vaadatakse individuaalselt läbi igas aines eraldi. Samuti on iga aineõpetaja lisanud arenguvestluse ajaks kommentaari lapse tugevate ja rohkem arendamist vajavate külgede kohta. Ja kolmandaks, oma lapse koduste töödega pisutki kursis olles tunneb iga lapsevanem ka ise, kas ja millistes ainetes on lapsel vaja rohkem pingutada. Nii et tegelikult ei tunne ma nendest hinnetest madalamates klassides puudustki. Kuigi ausalt öeldes ei ole ma aru saanud, miks neid siiski algusest peale panna ei võiks. Poliitikute diskussioone kuulates olen taibanud, et see traumeerivat lapsi ja tekitavat madalat enesehinnangut. No ma ei tea… Saad halvema hinde, õpid teinekord paremini või teed järele! Ja kas „10 õiget 50st“ on tõesti vähem traumeeriv kui „2“?
Mida ma aga väga kõrgelt hindan, on nulltolerants koolikiusamise suhtes. Koolis on olemas neljast õpetajast koosnev tiim, kes lahendab tekkivaid kiusamisi aktiivselt juba eos. Hindamatu algatus ja väga efektiivselt toimiv süsteem!
Rootsis valitsev võrdõiguslikkus haarab loomulikult ka koole ning iseenesestmõistetavalt õpivad lapsed tööõpetust soost olenemata, ehk et heegeldamist ja õmblemist õpivad ka poisid ning puutööd ka tüdrukud. Oi, kuidas see mulle meeldib, ja kahju, et minu lapsepõlves nii ei olnud! Mäletan, kui väga mind häiris varane lahterdamine ja see, et tüdrukuna oli minu asi õppida öösärgi ja põlle õmblemist, samal ajal kui poisid said puust huvitavaid asju meisterdada.
Stockholmi Eesti koolist rääkides ei saa muidugi üle ega ümber eesti keelest. Eesti keele õpe toimub kolmes eri grupis, kus õpitakse erinevatel tasemetel, alates eesti keelt emakeelena rääkijatest kuni algajateni. Õppimine käib tavaliste Eestiski kasutusel olevate õppematerjalidega, kuid kuna neid tunde mahub nädalasse vähem kui Eestis, ollakse Eestis õppivatest lastest umbes aasta jagu maas.
Kui käid nii erilises koolis, mis ühendab kaht kultuuri ja keelt, siis väisavad kooli ka erilised külalised. Kui Rootsis on esinemas käimas mõni Eesti esineja või bänd, annavad nad tihtipeale pisikontserdi ka kooli aulas. Kuulsamatest võib mainida näiteks Ott Leplandi. Kuid mitte ainult muusikud ei satu meie kooli. Mõni aasta tagasi klassiruumides tehtud fotodel on Roberti klassis näha õpilaste keskel Rootsi kuningat ja Ringo klassi laste keskel naeratab kuninganna Silvia. Sama visiidi raames külastas kooli ka Eesti presidendipaar. Õismäe koolis oleks sellisest aust suure tõenäosusega ilma jäänud…
Paljud õpetajatest on teise maailmasõja ajal Rootsi saabunud eestlaste järeltulijad ning räägivad rohkem või vähem eesti keelt. Mäletan, et pärisin alguses äsja teises klassis alustanud Ringolt, kas ta klassijuhataja on rohkem eestlane või rohkem rootslane.
„Mina ei tea,“ vastab Ringo peale mõningast järelemõtlemist.
„No kumba keelt ta paremini räägib?“ uurin edasi.
„Mõlemat räägib hästi.“ Pikk paus. „Ta vist ikka on rohkem rootslane, sest ta mõtles „kleeps“, aga ütles „klieps“.“
Õppetöö ajal, samuti teel kooli ja koolist koju on Stockholmi linn õpilased õnnetusjuhtumite vastu kindlustanud, jääb SchoolSoftist meelde. Kindlasti hunnik bürokraatiat ja tõendeid, mõtlen, viitsimata edasi lugeda.
Õnnetus aga teatavasti ei hüüa tulles. Ühel päeval tuleb Robert morni olemisega koju ja näitab oma paistes sõrme. Olevat kehalise tunnis palli mängides klassivennaga kokku jooksnud ning kuulnud, kuidas näpp raksatas. Valu polnud, näpp oli esialgu vaid surisenud, aga paar tundi hiljem teel koju paistetuse üles visanud.
Valikut pole, tuleb sõita lastehaigla erakorralisse vastuvõttu. Peale järjekordasid registratuuri, arsti juurde, röntgenisse ja sidumisruumi on sõrm lõpuks lahases ja öö käes. Kodus tagasi, uurin varasemast meelde jäänud kindlustustingimusi lähemalt. Selgub, et hüvitatavat nii arstivisiidi ja tervisliku seisundiga seotud kulud kui ka transpordikulud raviasutusse ja sealt ära. „Täida elektrooniline taotlus järgmisel lehel,“ seisab allääres. Proovida ju võib, mõtlen.
Peale ankeedi täitmist ja õnnetusjuhtumi üksikasjalikku kirjeldust palutakse postiga saata nii erakorralise vastuvõtu kui – olemasolu korral – ka transpordikulusid tõendav kviitung. Tankisin küll vahetult enne haiglasse sõitu autot ning tšekk on alles, kuid kuidas tõestada, palju sellest bensiinist just haiglareisiks kulus? Tean muidugi ligikaudu, et umbes nii pikk ots edasi-tagasi maksab umbes sada Rootsi krooni, aga kas sellest piisab, või tahavad nad teada näiteks auto väljalaskeaastat või spetsialisti kinnitatud kütusekulu kilomeetri kohta? Sellega küll ei viitsiks tegelda pisisumma pärast… Märgin seega transpordikuludesse lihtsalt „100 krooni“ ja panen järgmisel päeval mõlemad kviitungid erilise lootuseta posti, uskudes, et kui keegi üldse peaks niisuguse pisijuhuga tegelema, saan ehk kuu aja pärast vastuse, palvega täita ja saata veel hunnik pabereid. Aga ennäe imet – vaid kolm päeva hiljem on minu taotletud 250 krooni mulle arvele üle kantud!
Eks selliste pisikeste juhtumiste ja avastuste kaudu kohanemine käigi.
Kaheksanda
