siin mingeid kurje vaime,” ütlesin ma. „See on haigus, ja üldsegi mitte veel see kõige hullem.”
„Nujaa, aulik emand, eks teie tia paremini,” pomises Mary üldsegi mitte veendunult, kuid soovimata mulle vastu vaielda.
„Küll ta jälle terveks saab,” püüdsin naist rahustada, ilma et tekitaksin täitumatuid lootusi. „Tal lähevad need hood ju alati lõpuks üle, kas pole?” Hood olid alanud kahe aasta eest – põhjuseks ilmselt isalt saadud keretäied, mõtlesin ma – ja ehkki neid tuli ette harva, mõjusid nad emale kahtlemata hirmutavalt.
Naine noogutas sunnitult; mu jutt ei veennud teda põrmugi.
„Nujaa… ehkki ta peksab vahel ullusti piaga, lööb kuskile ära või nii.”
„Jaa, see oht on küll,” seletasin kannatlikult. „Kui ta seda järgmine kord teeb, tõmmake ta kõikidest kõvadest asjadest eemale ja jätke üksi. Ma tean, et see paistab natuke imelik, aga tegelikult tal hakkab parem. Laske krambihool lihtsalt mööduda ja pange ta pärast seda voodisse magama.” Ma teadsin, et ükskõik kui õiged need sõnad ka poleks, üht ema nad eriti ei rahusta. Pidin välja mõtlema midagi konkreetsemat.
Hakkasin juba lahkuma, kui mu taskupõhjast kostis tasane kõlks ja mulle torkas pähe üks mõte. Pistsin käe taskusse ja võtsin sealt kaks-kolm Raymondi saadetud võlukivikest. Valisin piimvalge – usutavasti kaltsedon – , mille küljele oli graveeritud väikene viskleva inimese kujutis. Nii et see on siis krampide vastu, mõtlesin omaette.
„Õmmelge see kivi talle taskusse,” ütlesin ja panin amuleti pidulikult naise peole. „See kaitseb teda… kurjade vaimude eest.” Köhatasin. „Te ei pea enam muretsema, isegi siis, kui tal jälle hoog peale tuleb; see läheb üle, ja poisiga on kõik korras.”
Lahkusin ülevoolavate tänusõnade saatel, tundes end ühekorraga äärmiselt lollisti ja samas rahulolevalt. Ma ei osanud öelda, kas ma muutun tasapisi paremaks arstiks või lihtsalt osavamaks šarlataniks. Ent kui ma ei saanud eriti midagi teha Rabbie heaks, sain ma teha midagi tema ema heaks, või lasta tal vähemalt ise ennast aidata. Paranemine lähtub patsiendist, mitte arstist. Niipalju oli Raymond mulle õpetanud.
Lahkusin seejärel häärberist, et teha ära oma päevased toimetused, mis kujutas endast kahe meie maade lääneservas asuva talu külastamist. Nagu selgus, oli Kirbyde ja Westoni Fraserite juures kõik korras ja peagi asusin tagasiteele. Ühel künkaharjal istusin pöökpuu alla, et enne pikka koduteed pisut hinge tõmmata. Päike hakkas juba veerema, kuid polnud veel jõudnud Lallybrochi läänest piiraval mäeseljal kasvavate mändide latvadeni. Oli vaikne õhtupoolik ja kogu ümbrus säras eredates sügisvärvides.
Mahalangenud pöögioks mu istumise all oli külm ja libe, kuid mu pea kohal sahises veel küllaldaselt kollaseid krussitõmbunud lehti. Toetasin selja puutüve sileda koore vastu ja sulgesin silmad, summutades odrapõldude helekollase hiilguse silmalaugude õrnaks punakaks kumaks.
Kitsukeste rentnikumajade lämmatav atmosfäär oli mu pea valutama pannud. Panin pea vastu pöögikoort, hingasin aeglaselt ning sügavalt sisse-välja, et värske õhk mu kopsud täidaks, ja alustasin harjutust, mille olin ristinud „sisekaemuseks”.
Tegemist oli mu omaloodud ebatäiusliku koopiaga protsessist, mida meister Raymond oli mulle demonstreerinud Inglite hospidalis; iga oma kehaosa välimuse ja toimimise meeldetuletamine ning täpne ettekujutus, kuidas mu organid välja näevad ning funktsioneerivad, kui nad teevad seda korralikult ja häireteta.
Istusin liikumatult, käed süles, ja kuulasin oma südamelööke. Algul mäkketõusust kiire, rahunes südametöö peagi puhkerežiimile. Sügistuul puhus juukseotsad mu kaelalt ja jahutas õhetavaid põski.
Istusin kinnisilmi ja jälgisin oma vere ringkäiku: kuis see väljus lillakana salapärasest paksuseinalisest vatsakesest südames ja liikus kopsuarterisse, muutudes sedamööda, kuidas alveoolid sinna hapnikku pumpasid, aina punasemaks; seejärel jõulist purskumist mööda aorti ja edasi juba laiali, üles, alla ning külgedele läbi unearterite, neerupealisarterite ja rangluualuste arterite. Jälgisin vere teekonda läbi kogu oma keha, kuni naha alt paistvate juuspeente kapillaarideni, ja tajusin täiuslikkuse ning tervise tunnet. Rahuseisundit.
Istusin vaikselt, rahulikult hingates, tundes end rammetu ja raskena, nagu oleksin äsja tõusnud armusängist. Nahk tundus õhuke, huuled pisut paistes ja riided rõhusid mind nagu Jamie kaisutus. Polnud juhus, et olin tervenemiseks hüüdnud tema nime. Ükskõik kas küsimus oli ihulises või vaimses tervises, aga ma vajasin ta armastust samapalju kui õhku või verd. Mu vaim püüdles tema poole nii magades kui ärkvel olles ja tundis temani jõudes rõõmu. Mu keha punetas ja hõõgus, ning sedamööda, kuidas ta paranes, kasvas temas iha Jamie keha järele.
Peavalu oli kadunud. Istusin veel viivu aeglaselt hingates. Siis tõusin püsti ja hakkasin mäest alla kodu poole minema.
Mul polnud kunagi õiget kodu olnud. Jäin viieselt orvuks ja elasin seejärel koos onu Lampsiga kolmteist aastat akadeemilise vanderselli elu. Magister, filosoofiadoktor ja Kuningliku Aasia Seltsi liige Quentin Lambert Beauchamp elas ajutiselt telgis mõnel tolmusel tasandikul, koopas kuskil mägedes või maalitud seintega kambris tühjas püramiidis, tehes oma arheoloogilist uurimistööd, mis tõi talle kuulsuse juba ammu enne seda, kui autoõnnetus ta venna elu lõpetas ja mind tema elusse paiskas. Onu Lamps ei olnud mees, kes oleks võinud ennast häirida lasta sellisel pisiasjal nagu orvuks jäänud vennatütar, ja pani mind otsemaid kirja internaatkooli.
Kuid mina omakorda ei olnud see, kes oleks saatuse grimassidele vaguralt alistunud, ja keeldusin kategooriliselt internaatkooli minemast. Tundnud ära, et minus leidub sedasama ollust, mida tal endal jagus külluslikult, oli onu Lamps õlgu kehitanud, sealsamas otsuse langetanud ja viinud mu igaveseks ära korra, rutiini, matemaatikaülesannete, puhaste linade ning igapäevaste kümbluste maailmast ja võtnud mind kaasa oma lõpututele rännuteedele.
Rändurielu oli jätkunud ka Franki kõrval, ehkki väikese nihkega välitöödelt ülikoolide suunas, sest ajaloolased teostavad oma väljakaevamisi enamasti nelja seina vahel. Igatahes, kui sõda 1939. aastal pihta hakkas, siis põhjustas see mulle vähem olmelisi ebamugavusi kui paljudele teistele.
Sõja-aastate jooksul jõudsin ma kolida meie viimasest üürikorterist nooremõdede ühiselamusse Pembroke’i hospidali lähedal, sealt välihospidali Prantsusmaal ja Prantsusmaalt uuesti tagasi Pembroke’i. Ja seejärel need mõned lühikesed kuud koos Frankiga, enne kui me tulime tagasi Šotimaale, et teineteist taas leida. Paraku vaid selleks, et teineteist jäädavalt kaotada – pärast seda, kui olin sisenenud kiviringi, läbinud mingid hullumeelsed väravad ja väljunud teisel pool minevikus, millest oli nüüd saanud mu olevik.
Seetõttu oli üpris veider ja tegelikult päris tore ärgata Lallybrochi teise korruse magamistoas Jamie kõrval ja tärkavas koiduvalguses ta nägu silmitsedes mõelda, et ta on sellessamas voodis sündinud. Ja kõiki majast kostvaid hääli, alates varase teenijatüdruku jalge all kääksuvast tagatrepist kuni katusekividele trummeldava vihmani, oli ta kuulnud juba tuhandeid kordi; igatahes nii sageli, et ei kuulnud neid enam. Mina kuulsin.
Jamie ema Ellen oli istutanud ukse kõrvale hilja õide puhkeva roosipõõsa. Selle nõrk, meeldiv aroom kerkis mööda majaseina üles ja hõljus magamistoa aknast sisse. Oli, nagu oleks Ellen ise käe tuppa sirutanud, et õrnalt oma poega puudutada. Ja ka mind, et öelda mulle tere tulemast.
Maja taga laius Lallybroch ise: põllud, küünid, küla ja üksiktalud. Ta oli mägedest alla voolavas ojas kala püüdnud, roninud laiade tammede ja kõrgete lehiste otsas, kinnitanud keha iga majakese koldetule ees. See oli tema maailm.
Kuid ka Jamie oli kogenud
