et mehemaks saada, siis oli see loomulik osa elukäigust, mis pidi ta jäädavalt oma mõisasse tagasi tooma, et siin oma majapidamise ja rentnike eest hoolt kanda ning olla osaks suuremast kooslusest. Tema saatuseks oli püsida.
Kuid ometi oli saatus ta kauaks eemale viinud ja andnud talle rohkelt elukogemusi väljaspool Lallybrochi ning isegi kaugemal Šotimaa kaljustest kallastest. Jamie oli kohtunud kuningatega, rikkunud seadusi, tegelenud äriga, seigelnud, puutunud kokku vägivalla ja nõiakunstiga. Kui kodu piirid on kord juba ületatud, kas suudab saatusesund teda siin enam kinni hoida?
Mäest alla tulles nägin teda ühe väiksema põllu kiviaeda tekkinud auku parandamas ja sinna kive vinnamas. Tema kõrval maas lamas paar hoolikalt roogitud, kuid mitte veel nülitud jänest.
„Taas meremees on kodus kaugeilt rännuteilt ja koju jõudnud mägedest on kütt,”1 tsiteerisin ma temani jõudes naeratades.
Ta naeratas vastu, pühkis otsa eest higi ja teeskles hirmuvõdinat.
„Inglismann, ära tuleta mulle merd meelde. Nägin täna kaht noort daami veskijärvel puutükki ujutamas ja pidin peaaegu hommikusöögi välja öökima.”
Naersin selle jutu peale. „Nii et sul pole mingit isu Prantsusmaale tagasi sõita?”
„Oh ei. Isegi mitte peatäie viski eest.” Ta hiivas viimase kivi aiale ja sättis paika. „Lähed majja?”
„Jah. Tahad võtan jänesed kaasa?”
Ta raputas pead ja tõstis jänesed üles. „Pole vaja; lähen nagunii ise ka. Ianil on uue kartulikeldri ehituse juures abi vaja.”
Lallybrochi esimene kartulisaak pidi olema mõne päeva pärast koristusvalmis ja selle ladustamiseks rajati minu ebakindla nõuande peale väikest juurviljakeldrit. Kartulipõldu vaadates valdasid mind alati segased tunded. Ühest küljest tundsin ma haljaste väänlevate kartulipealsete üle suurt uhkust. Teisest küljest valdas mind täielik paanika, mõeldes, et võib-olla sõltub nende pealsete all peituvatest mugulatest kuuekümne perekonna lootus talve üle elada. Just minu nõuandel – mille olin eelmisel aastal kiiruga andnud – oli peamine odrapõld pandud kartulite alla, mida mägismaal siiani ei tuntud.
Teadsin, et aja möödudes omandab kaerast ja odrast palju haigus- ning ikalduskindlam kartul mägilaste toidulaual olulise koha. Teadsin seda kunagi ammu loetud geograafiaraamatust, kuid see oli midagi muud kui võtta teadlikult risk ja vastutus nende inimeste elu eest, kes seda saaki tarbima hakkavad.
Mõtisklesin, kas harjutamisega muutub teiste eest riskimine kergemaks. Jamie tegi seda iga päev, korraldades kindlal käel mõisa ja rentnike elu, nagu oleks ta selleks sündinud. Kuid, nojah, ta oligi selleks sündinud.
„Kas kelder hakkab valmis saama?” küsisin ma.
„No neh. Ianil on uksed juba olemas ja kohe on auk ka valmis. Ainult tagaotsas on üks pehme koht ja ta puujalg vajub sisse, kui ta seal seisab.” Ehkki Ian sai oma puujalaga üldiselt väga hästi hakkama, tekitas see mõnikord ebamugavusi, nagu nüüdki.
Jamie heitis mõtliku pilgu meie selja taga kõrguvatele mäeselgadele. „Me peame ta täna õhtuks valmis ja varju alla saama; enne koitu hakkab sadama.”
Pöörasin ringi ja vaatasin tema näidatud suunas. Mina ei näinud mäeküljel muud kui rohtu ja kanarbikku, mõnd puud ja sakilisi graniidivalle, mis puhmastikust siin-seal välja kerkisid.
„Kuidas pagana päralt sa seda ette tead?”
Ta muigas ja osutas lõuaga üles mäkke. „Näed seda väikest tamme seal? Ja saart selle lähedal?”
Vaatasin imestunult puid. „Jaa. Mis nendega on?”
„Lehed, inglismann. Näed, mõlemad puud on justkui veidi heledamad kui tavaliselt? Kui õhk on niiske, siis tamme- ja saarelehed pööravad ennast, nii et alumine külg on näha. Ja võra paistab palju heledam.”
„Küllap vist,” kostsin kõheldes. „Nojah, kui teada, mis värvi nad muidu on.”
Jamie hakkas naerma ja võttis mu käe. „Mul pole ehk kõrva muusika jaoks, inglismann, aga silmad on mul igatahes peas. Ja neid puid olen ma näinud võib-olla kümme tuhat korda ning iga ilmaga.”
Põlluservast oli koju tükk maad ja me käisime selle maha suuremalt jaolt vaikides, lastes pärastlõunasel päiksel mõnuga oma selgi soojendada. Nuhutasin õhku ja mõtlesin, et Jamiel on vihma kohta ilmselt õigus; kõik sügislõhnad, alates männivaigu teravast aroomist kuni küpseva vilja tolmuse hõnguni tundusid tavalisest tugevamad. Mõistsin, et minagi pean üht-teist õppima, kui tahan Lallybrochi rütmide, vaadete ja lõhnadega ühele lainele saada. Võib-olla mõistan neid kunagi sama hästi kui Jamie. Pigistasin kergelt ta käsivart ja tundsin, kuidas ta samaga vastas.
„Kas sa igatsed Prantsusmaad taga, inglismann?” küsis ta ootamatult.
„Ei,” vastasin üllatunult. „Miks sa seda arvad?”
Ta kehitas mulle otsa vaatamata õlgu. „Noh, ma lihtsalt vaatasin, kuidas sa mäest alla tulid, korv käes ja pruunid juuksed päikese käes säramas, ja mõtlesin, et küll sa ikka oled ilus. Mõtlesin, et sa näed välja, nagu oleksid siin üles kasvanud, täpselt nagu need jõnglased – nagu sa oleksid alati selle paiga juurde kuulunud. Ja siis korraga torkas mulle pähe, et viimati on Lallybroch sinu jaoks hoopis üks väike vilets kolgas. Siin pole mühavat seltsielu nagu Prantsusmaal ja isegi mitte huvitavat tööd, nagu sul hospidalis oli.” Ta vaatas häbelikult minu poole.
„Ma vist kardan, et sa tüdined siinsest elust ära – pikapeale.”
Pidasin enne vastamist väikese vahe, ehkki olin sama asja peale ka ise mõelnud.
„Pikapeale…” alustasin hoolega sõnu valides. „Jamie, ma olen elus päris palju näinud ja käinud. Seal, kust ma tulin, leidus asju, millest ma mõnikord puudust tunnen. Tahaksin sõita Londoni omnibussiga või võtta telefonitoru ja rääkida kellegagi, kes on minust kaugel. Mulle meeldiks keerata kraani ja lasta sealt kuuma vett, mitte vedada vett kaevult ja siis suures pajas kuumaks ajada. Mulle meeldiks, kui kõik see oleks, kuid ma ei vaja neid asju. Mis suurilmaelusse puutub, siis ei tahtnud ma seda ka siis, kui mul see oli. Ilusad rõivad on toredad, aga kui nendega käivad lahutamatult kaasas kuulujutud, intriigid, mured, totrad peod ja väiklased etiketireeglid, siis… ei. Parem käin ringi särgiväel ja ütlen, mida tahan.”
Jamie naeris ja ma pigistasin uuesti ta kätt.
„Mis töösse puutub, siis… siin on mulle tööd küllalt.” Heitsin pilgu ravimtaimedega täidetud korvile oma käevangus. „Ma saan siin kellelegi kasulik olla. Ja kui ma ema Hildegarde’i või mõne teise sõbra järele igatsema hakkan – noh, see pole küll nii kiire kui telefon, aga post ju ikkagi käib.”
Hoides endiselt ta kätt, peatusin ja vaatasin talle otsa. Päike hakkas loojuma, selle kiired kuldasid üht Jamie näopoolt, tõstes jõulised näojooned reljeefselt esile.
„Jamie… Ma lihtsalt tahan olla seal, kus sina. Muud midagi.”
Ta seisis hetke liikumatult, kummardus siis allapoole ja suudles mind hästi õrnalt laubale.
„Naljakas,” ütlesin ma, kui viimase majaeelse künka harjale jõudsime. „Mina mõtisklesin täpselt samade asjade üle seoses sinuga. Et kas sa pärast kõiki oma toimetamisi Prantsusmaal enam siin õnnelik suudad
Robert Louis Stevensoni (1850–1894) luuleread.
