Mordhasse. Poisid ilmusid välja viivuke hiljem, olles märgatavalt rahulikumad ja ühise karistuse mõjul taas parimad sõbrad.
Koguni nii rahulikud, et lubasid oma töid tehes väikesel Jamiel endal sabas vänderdada. Kui natukese aja pärast aknast välja vaatasin, nägin neid eesõuel kaltsupalli mängimas. Ilm oli külm ja udune ning jooksvate ja hõikuvate poiste suust tõusid aurupahvakud.
„Väike vapper sell,” tähendasin Jennyle, kes sobras nööpi otsides oma käsitöökorvis. Ta tõstis pilgu, sai aru, mida ma silmas pean, ja naeratas.
„Oojaa, väike Jamie on nii armas.” Ta tuli mu juurde akna alla, et poiste mängu pealt vaadata.
„Nagu isa suust kukkunud,” sõnas ta kiindunud ilmel, „kuid õlgadest kasvab mu meelest kõvasti laiemaks. Võib-olla kasvab onu pikkuseks – eks sa näe, mis jalad?” Mõtlesin, et Jennyl võib õigus olla. Väike Jamie oli alles neljane ja põnnilikult pontsakas, kuid jalad olid tal juba pikad, õlad laiad ja selg lihaseline. Tal olid onu pikad ja graatsilised luud ning ta jättis samasuguse mulje – nagu oleks ta valmistatud millestki märksa kõvemast ja sitkemast kui tavaline inimihu.
Jälgisin, kuidas poiss palli juurde kargas, selle vilunult kätte haaras ja nii hoogsalt lendu lasi, et pall Rabbie MacNabi peast mööda vuhises ning viimane sellele karjudes järele sööstis.
„Veel midagi, mis on onu moodi,” ütlesin ma. „Mulle tundub, et ka tema on vasakukäeline.”
„Oh issand,” sõnas Jenny ja kortsutas oma järeltulijat silmitsedes kulmu. „Loodan et mitte, aga sul võib õigus olla.” Ta raputas pead ja ohkas.
„Jumal küll, kui ma mõtlen kogu selle valu ja vaeva peale, mis Jamie oma kurakäega noorena nägema pidi! Kõik püüdsid talt seda välja ravida, alates vanematest ja lõpetades koolmeistriga, aga tema oli kangekaelne nagu sikk ega andnud tolligi järele. Kõik, välja arvatud vahest Iani isa,” lisas ta pärast hetkelist järelemõtlemist.
„Tema siis ei arvanud, et vasakukäelisus on halb?” küsisin uudishimulikult, olles teadlik, et 18. sajandil peetakse vasakukäelist inimest parimal juhul õnnetuks, halvemal juhul aga usutakse, et temasse on pugenud kurjad vaimud. Jamie kirjutas, küll raskustega, parema käega, sest ta oli pidevalt peksa saanud, kui sule vasakusse kätte võttis.
Jenny raputas pead, nii et mustad lokid pearäti all rappusid.
„Tjah, ta oli üks veidrik, see vana John Murray. Ütles, et kui issand on nõuks võtnud Jamie vasakut kätt sel viisil tugevdada, siis oleks patt tema õnnistust ära põlata. Ja kuna ta oli väga kõva mõõgamees, see vana John, siis mu isa kuulas teda ja lasi Jamiel õppida võitlema vasaku käega.”
„Ja mina arvasin, et see oli Dougal MacKenzie, kes talle vasaku käega vehklemist õpetas,” ütlesin ma. Tegelikult mind päris huvitas, mida Jenny onu Dougalist arvab.
Jenny noogutas ja tegi lõngaotsa suus märjaks, et see siis kiire liigutusega läbi nõelasilma pista.
„No neh, aga see oli pärastpoole, kui Jamie oli juba suur ja läks Dougali juurde edasi õppima. Aga Iani isa õpetas talle esimesed löögid.” Ta heitis pilgu oma süles olevale särgile ja naeratas.
„Ma mäletan, kui nad olid veel noored, siis ütles vana John ükskord Ianile, et kui kakluseks läheb, siis on tema kohus seista Jamie paremal küljel ja kaitsta oma klannivanema kaitsetumat poolt. Ja nii ta tegigi – nad mõlemad võtsid seda väga tõsiselt. Ja ma arvan, et vanal Johnil oli selles asjas täitsa õigus,” lisas ta, napsates ära ühe lõngaotsa. „Mõne aja pärast ei tahtnud enam keegi nendega tüli norida, isegi mitte MacNabi poisid. Jamie ja Ian olid mõlemad pikka kasvu ja head kaklejad, ning kui nad õlg õla kõrval andma hakkasid, ei saanud keegi neid maha, isegi kui nad olid kahekesi paljude vastu.”
Ta pahvatas äkki naerma ja lükkas vallapääsenud loki tagasi kõrva taha.
„Jälgi neid mõnikord, kui nad kahekesi üle mõne põllu kõnnivad. Ma ei usu, et nad seda ise märkavadki, aga nad teevad seda veel nüüdki. Jamie tõmbub alati vasakule, et Ian saaks koha sisse võtta tema nõrgemal küljel, paremal.”
Jenny jäi aknast välja vaatama, särk hetkeks unustatuna süles, ja pani käe oma veidi kühmus kõhule.
„Ma loodan, et see on poiss,” ütles ta oma tumedapäist poega silmitsedes. „Vasakukäeline või mitte, aga on hea, kui mehel on vend, kes teda aitab.” Nägin, kuidas ta pilk vilksatas seinal rippuvale pildile, mis kujutas õige pisikest Jamiet oma vanema venna Willie põlvede vahel seismas. Poiste nösuninalistel nägudel oli pühalik-tõsine ilme; Willie käsi puhkas kaitsvalt noorema velje õlal.
„Jamiel on vedanud, et tal on Ian,” ütlesin ma.
Jenny pööras pilgu pildilt ära ja pilgutas silmi. Ta oli Jamiest kaks aastat vanem; seega kolm aastat noorem kui William.
„Jaa, seda küll. Ja minul samuti,” ütles ta vaikselt, võttes särgi uuesti kätte.
Tõstsin käsitöökorvist lapsesärgi ja pöörasin pahupidi, et pääseda ligi rebenenud kohale käeaugu all. Väljas oli nii külm, et seal võisid toimetada vaid mängivad lapsed ja töötavad mehed, kuid siin elutoas oli soe ning hubane; aknaklaasid läksid kiirelt uduseks ja eraldasid meid jäisest välismaailmast.
„Mis vendadesse puutub,” ütlesin ma üht silma kinni hoides ja niiti nõela taha ajades, „siis kui palju sa nooremast peast Dougalit ja Columit nägid?”
Jenny raputas pead. „Columit ei näinud ma kordagi. Dougal käis siin paar korda, tõi Jamie aastavahetuseks või miskil muul puhul koju, aga ma ei saa öelda, et ma teda hästi tunneksin.” Ta tõstis pilgu oma näputöölt, kaldus silmad äkki uudishimu täis. „Aga sina ju tunned neid. Räägi mulle, milline Colum MacKenzie õieti on? Olen seda alati teada tahtnud ja külaliste käest ka üht-teist kuulnud, aga vanemad ei rääkinud temast kunagi.” Ta pidas hetke vahet, sügav kurd kulmude vahel.
„Ei, mitte päris. Ükskord isa ütles midagi ta kohta. See oli kohe pärast seda, kui Dougal oli koos Jamiega lahkunud, et ta tagasi pühitsemisele viia. Paps oli õues, nõjatus tarale ja vaatas, kuidas nad vähehaaval silmist kadusid, ja mina tulin ka, et Jamiele lehvitada – mul oli alati kurb, kui ta ära läks, sest ma ei teadnud kunagi, millal ma teda jälle näen. Nojah, nii me siis vaatasime, kuidas nad künkaharja taha kadusid, ja siis paps pisut kehitas ennast ja mühatas: „Et jumal Dougal MacKenziele armuline oleks, kui tema vend Colum sureb.” Siis ta nagu märkas, et mina olen ka seal, ütles: „Aa, tirts, mis meil täna õhtusöögiks on?” ja rohkem selle kohta midagi ei öelnud.” Jenny mustad kulmud, kenad ja jämedad nagu ilukiri, kerkisid imestunult.
„Mulle tundus see imelik, sest olin kuulnud – kõik ju olid –, et Colum on päris vigane ja Dougal teeb pealikutööd tema eest, kogudes renti ja lahendades tüliküsimusi ja viies klanni lahingusse, kui vaja.”
„Jah, seda küll. Aga…” Otsisin sõnu, millega seda kummalist läbipõimunud suhet iseloomustada. „Noh,” ütlesin lõpuks naeratades, „võib-olla kirjeldab seda kõige paremini üks vestluskatke, mida juhtusin pealt kuulma ja kus Colum ütles Dougalile: „Tead, mees, kui MacKenzie vendadel on kahepeale üks aju ja üks riist, siis mina olen oma osaga rahul!””
Jenny purskas üllatunult naerma ja jäi seejärel mulle otsa vaatama, küsiv pilk silmapõhjas, nii oma venna moodi.
„Ah või sedaviisi on need asjad? Ma ükskord imestasin, kuidas Dougal Columi pojast, väikesest Hamishist rääkis; see kiindumus
