et õhtuks on kartulid!”
Ja nõnda asusin ma koos Jennyga juhatama Lallybrochi isanda ja tema sõltlaste ühise õhtusöögi ettevalmistamist, mis koosnes porrulaugu-kanasupist ja küpsetatud kartulitest ning mille jaoks toodi laudast kümme lüpsikutäit piima, kanalast kolm kana ja potipõllult neli tosinat porrulauguvart.
Kui söök lõpuks valmis sai, oli päike juba loojunud, kuid taevakumm veel hele ja künkaharjal kasvava männisalu okste vahelt võis näha punase- ja kollasevöödilist taevaranda. Silm silma vastu oma tulevase leivakõrvasega, võis rentnike pilgus aimata teatavat kõhklust, kuid pidulik meeleolu, millele aitas kaasa mõistlik kannutäis kodust viskit, korvas kõik puudujäägid ja peagi oli põlluäärne rohuplats täis vabas vormis istet võtnud pidulisi, kausid põlvedel ja seljad küürus.
„Mis sa arvad, Dorcas?” kuulsin üht naist oma naabri käest küsimas. „Nigu veidi imelik on see maitse?”
Dorcaseks nimetatu noogutas ja neelas enne vastamist suu tühjaks.
„No neh. A ma vaatasin, isand on kuus tükki ära söönd ja põle veel koolnd.”
Meeste ja laste vastuvõtt oli tunduvalt entusiastlikum, seda ilmselt tänu kartulite juurde heldel käel pakutud võile.
„Mehed sööksid kasvõi hobusepabulaid, kui sa neile võid peale paned,” ütles Jenny omalt poolt kommentaariks. „Mehed! Täis kõht ja paigake, kuhu purjus peaga magama kukkuda – rohkem nad elult ei taha.”
„Imelik, et sa veel mind ja Jamiet talud,” aasis Ian seda kuuldes, „kui sul meestest nii nigel arvamus on.”
Jenny viipas oma mehele ja vennale, kes supipaja lähedal kõrvuti maas istusid, tõrjuvalt kulbiga.
„Ah, teie ei ole „mehed”.”
Iani hõredad kulmud kerkisid poole laubani ja Jamie omad, paksemad ja punased, tegid sedasama.
„Meie ei ole mehed? Kes me siis oleme?” nõudis Ian.
Jenny vaatas talle naerulsui otsa, hambarida lõkkevalgel välkumas. Ta patsutas Jamiet pealaele ja suudles Iani otsaesisele.
„Teie olete minu jagu,” ütles ta.
Pärast söömist võttis üks mees laulu üles. Teine kraamis välja puust vilepilli ja hakkas teda saatma. Pillihääl polnud tugev, kuid kostis selgelt läbi jaheda sügisõhu. Oli küll üsna külm, kuid tuulevaikne, ja perekondade kaupa lõkke ümber kobarasse kogunenud mägilastel oli oma suurrättide ning pleedide all mõnusalt soe. Söögi valmimise järel oli tuli uuesti suureks tehtud ja see peletas pimeduse päris kaugele.
Meie väikses perekondlikus kobaras oli samuti soe, ehkki mitte ülearu rahulik. Ian oli läinud uue sületäie puude järele ja väike Maggie klammerdus ema külge, sundides vanemat venda otsima pelgupaika ning ihusooja mujalt.
„Kui sa kohe ei lõpeta mulle munadesse tagumist, siis ma riputan su peadpidi sinna katlasse,” teavitas Jamie oma õepoega, kes ta süles rassis. „Mis sul viga on, sipelgad püksis või mis?”
Märkus võeti vastu suure itsitamisega, misjärel poiss üritas päris Jamie kõhukoopasse pugeda. Jamie kobas pimeduses tahtliku saamatusega nimekaimu käte-jalgade järele, võttis siis poisil ümbert kinni ja keeras ennast äkitselt ta peale, kutsudes esile rõõmuhuilge.
Jamie surus õepoja vastu maad ja hoidis ühe käega kinni, teisega aga kobas maapinda. Saanud rahuloleva mühatuse saatel kätte peotäie märga rohtu, kergitas ta end pisut ja toppis selle väikese Jamie särgikaelusest sisse, mispeale itsitamine muutus heledaks, kuid sama rõõmsaks kriiskamiseks.
„Vaat nii,” sõnas Jamie ennast väikemehe kohalt ära veeretades. „Mine kiusa oma tädi.”
Väike Jamie kuulas sõna, roomas endiselt itsitades neljakäpukil minu juurde ja puges mu mantlihõlmade vahele. Seal istus ta nii vaikselt, kui see ühe nelja-aastase poisi puhul võimalik – ühesõnaga, mitte päriselt nagu tukunui – ja lasi mul rohutuustid oma särgi alt välja koukida.
„Sa lõhnad hästi, tädi Claire,” ütles ta, hõõrudes oma tumeda lokipahmakaga kiindunult mu põske. „Nagu toit.”
„No ole terve,” ütlesin ma. „See peab vist tähendama, et sul on jälle kõht tühi?”
„Tühi neh. Kas piima on?”
„On küll.” Mul tarvitses vaid sõrmed välja sirutada, et ulatuda savist piimakannuni. Loksutasin seda, otsustasin, et selle tilga pärast pole mõtet kruusi otsima hakata, ja kallutasin lihtsalt kannu poisi suu juurde.
Poiss oli nüüd hetkeks toitumisega hõivatud ja tema väike, kuid turd keha lebas liikumatult mu reiel, selg toetumas mu käsivarrele ja käed ümber huulile tõstetud piimakannu surutud.
Viimane piimatilk voolas tal kõrist alla ja poiss lasi ennast sealsamas rahuloleva röhitsuse saatel lõdvaks. Tundsin temast kiirgavat soojust ja seda järsku temperatuuritõusu, mis kuulutab päris väikeste laste puhul ette uinumist. Mähkisin mantlihõlma talle ümber ja kiigutasin teda vaikselt edasi-tagasi, ümisedes vaikselt lõkke äärest kostvat lauluviisi. Väikese Jamie selgrookühmukesed tundusid mu käe all ümarad ja kõvad nagu marmor.
„Jäi magama, jah?” Mu selja tagant ilmus välja suurema Jamie kehamürakas, lõkketule valgus mängles ta pistoda käepidemel ja vasekarva juustes.
„Jah,” vastasin ma. „Või vähemalt ta ei siputa, järelikult magab. Nagu suur singikäntsakas.”
Jamie naeris ja jäi siis omakorda vaikseks. Tundsin, kuidas ta käsi mu käsivart paitas ja tema kehasoojus läbi pleedi ning suurräti minuni tungis.
Öine tuuleiil puhus mu näole juuksesalgu. Pühkisin selle ära ja tundsin, et väikesel Jamiel oli õigus: mu käed lõhnasid porru, või ja kartulite tükeldamisest jäänud tärklise järele. Magades muutus poiss päris raskeks ja ehkki teda oli mõnus süles hoida, surus ta kinni mu vasaku jala veresooned. Keerasin end pisut, et poiss risti sülle võtta.
„Ära liiguta, inglismannike,” ütles Jamie hääl vaikselt mu kõrva ääres. „Ainult hetkeks, mo duinne – ole paigal.”
Kivistusin kuulekalt, kuni ta mind õlast puudutas.
„Aitäh, inglismann,” ütles ta ja tema toonis oli kuulda naeratust. „Sa lihtsalt olid nii ilus, kui tulekuma su näole langes ja juuksed tuules hõljusid. Ma tahtsin selle pildi endale mällu suruda.”
Vaatasin talle otsa ja naeratasin, magav laps meie vahel. Öö oli külm ja pime, ümberringi toimetasid inimesed, aga meie istusime soojas ja valges – ainult meie kahekesi.
33
Fergus oli alguses piirdunud ettevaatlike pilkudega nurga tagant, kuid nüüdseks oli temast saanud majarahva täieõiguslik liige ja seaduspärane tallipoiss noore Rabbie MacNabi kõrval.
Ehkki Rabbie oli Fergusest aasta või paar noorem, oli ta sama kasvu kui õbluke prantslane ja varsti olid poisid lahutamatud sõbrad, välja arvatud neil hetkil, kus nad vaidlesid – mida juhtus kaks-kolm korda päevas – ning teineteist ära tappa üritasid. Pärast seda kui tüli ühel hommikul arenes rusika- ja jalahoopide jagamiseks, mis sai teoks laudas ja mille käigus aeti ümber kaks toopi koort, mis olid hapnema pandud, võttis Jamie asja käsile.
